uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Heli Ojamaa. Intervjuu American Wind Symphony Orchestra dirigendi Robert Austin Boudreau’ga

Eessõna
Kui minult küsiti, kas ma tahaksin proovida Robert Boudreau´ga, kes on L.Kahni disainitud ujuva kontserdisaali ja galerii Point Counterpoint II omanik, olin väga meelitatud ja koheselt nõus. Mu esimene tutvus selle unikaalse laevaga oli läbi Nathaniel Kahni filmi „Minu arhitekt” ja nagu ma kiirelt välja selgitasin, ei ole seda Kahni ainulaadset teost eriti palju eksponeeritud. Kuigi meil olid küsimused ettevalmistatud, ei vajanud hr Boudreau palju juhtimist, et rääkida oma tööst ja kogemustest Kahniga. Kui olete näinud lõiku filmist, kus nathaniel intervjueerib Rober Boudreau´d, võite ette kujutada tema siirast loomust. Ma loodan, et see tuleb esile ka selles kirjapandud intervjuus, kus ta arutleb oma suhte ja koostöö üle Louis Kahniga, mis on andnud selle kordumatu arhitektuuri, muusika, kunsti ja kommuuni ühenduse. – Heli Ojamaa

Intervjuu American Wind Symphony Orchestra dirigendi Robert Austin Boudreau’ga
Intervjueeris arhitekt Heli Ojamaa

11. aprillil 2007 kl 17 Tallinnas / kl 10 Marsis (Pennsylvania, USA)

Heli Ojamaa: Järelkajana Kahni päevadele Saaremaal, kus Kahn 105 aasta eest sündis, koostame me Kahni-teemalist eriväljaannet. Ning teie laeva vastu tunneme me huvi eeskätt seepärast, et Eesti inimesed hindavad muusikat väga kõrgelt, see moodustab suure osa Eesti kultuurist. Sestap tuntakse suurt huvi Teie ja Kahni suhete vastu ajal, mil Te ehitasite orkestri jaoks selle aluse. Tahaksime teada, kas Kahn mainis Teile kunagi oma päritolu ja sünnikodu, sest nii Riia, kust on pärit suur osa tema suguvõsast, kui ka Kuressaare, kus ta ise sündis, on tihedalt seotud merega. Kas see tuli kunagi jutuks ajal, mil Te laeva kavandasite?

Robert Austin Boudreau: Pean Teile rääkima mõne loo. Ma kasvasin üles Massachusettsi linnufarmeri perekonnas, asusin edasi õppima ja läksin Pariisi konservatooriumi ega teadnud arhitektidest üldse mitte midagi. Töötasin Duquesne’i ülikoolis professorina ning mainisin kunagi ühele daamile oma soovi ehitada laev. Esimene laev, mille Kahn mulle tegi, valmis 1961. aastal. Ma ei tea, kas Te teadsite seda? See ehitati Londonis Thamesi ääres ja see oli mõeldud H. G. Heinzi trupi ringreisiks. Me jalutasime sageli koos Londoni tänavail ning sõime kala krõbekartuliga. Aga teoks sai see nii, et kui ma ütlesin sellele daamile, et tahan ehitada laeva, siis ütles tema: “Siis võta heaga maailma kõige parem arhitekt.” Ja mina küsisin: “Aga kes see on?” Ja ta vastas: “Tema nimi on Lou Kahn ja ta elab Philadelphias.” Siis ma helistasin, leppisin kohtumise kokku ja läksin talle külla. Me läksime Walnut Streetile, kus ta Philadelphias elas, ma koputasin ja helistasin kella, tema pistis pea aknast välja ja ütles: “Oih, lift ei tööta, aga tulge kolmandale korrusele.” (Ma räägin seda sellepärast, et ma tundsin Loud 11 aastat, ma töötasin koos temaga 11 aastat ja see lift ei töötanud mitte kunagi.)

Aga see oli Lou Kahn, temast tuli lihtsalt aru saada. Igatahes läksin ma tema büroosse – see juhtus 1960. aastal – ja ütlesin: “Hr Kahn, ma esinen Londonis Thamesil. Ma vajan lava, mis oleks umbes 35 jala sügavune, et saaksin sinna paigutada orkestri. Ja lavaaugu raamistik peab olema vähemalt 30 jala kõrgune, et see heli tagasi peegeldaks, ning ma pean selle laevaga läbima 17-jalase lüüsi ja mahtuma läbi Maidenheadi 10 jala kõrguse silla alt.” Kahn läks toast välja. Minu teada läks ta toast välja ja ütles: “Täna on meil siin üks põrunud tegelane.” Aga igatahes ehitas ta valmis laeva, mis läks läbi 17-jalastest lüüsidest ja 10-jalaste sildade alt. Tegelikult kavandas ta laeva, mille põrandat sai mõlemalt poolt kokku lappida, võimaldades meil läbi lüüside pääseda, ning millel sai talide ja kettidega seinad alla lasta – selline mu lava siis oligi. Lagede puhul kasutasime me pesunööriposte, lükkasime lae üles (see oli kolmeosaline) ja saimegi õige kõrguse. Aga Kahn oli märkimisväärne inimene. Me veetsime koos palju tunde. Ta ei juhtinud kunagi autot, nagu te teate, mitte kunagi.

Jah, ta sõitis taksodega.

Vahel ma helistasin ja ütlesin, et tulen Philadelphiasse, mul on probleem. Aga ma ei öelnud talle, milles probleem seisneb. Ja siis ma läksin sinna, me läksime välja võileibu sööma, võtsime mõned õlled. Või siis tahtis tema sööma minna ja ütles, et teab üht head restorani New Jerseys, aga kuna tema kunagi autot ei juhtinud, siis ta ei teadnud, kuidas kuhugi pääseb. Me sõitsime seal kolm tundi ringi ja püüdsime seda restorani üles leida, ja siis ta teatas mõne tunni pärast, et oi, Robert, ma pean nüüd büroosse tagasi minema. Aga nende kolme tunni vältel me rääkisime väga paljudest asjadest. Ta oli müstiline, äärmiselt märkimisväärne inimene. Ma muudkui rääkisin, rääkisin talle, ei öelnudki, milles probleem on, aga nende vestlustundide jooksul kadus probleem iseenesest ära.

Millest Te siis Louga rääkisite?

Näiteks tema tütrest ja paljudest erinevatest asjadest.

Kahn armastas muusikat. Nagu Te teate, mängis ta klaverit – ta mängis klubides ja ka mujal.

See laev maksis ehitamise ajal umbes 3 miljonit dollarit. Ja ma muudkui korrutasin talle: Lou, mul on arvet vaja. Kui palju sa minult selle ehitamise eest võtad? Lõpuks ta andis mulle arve 4000 dollarile, mis kattis põhimõtteliselt üksnes telefonikõned. Ta ei võtnudki minult raha.

Seepärast tal oligi surres selline suur puudujääk. Aga talle meeldis selle laeva idee, iseäranis seepärast, et ta tütar oli flöödimängija. Ma ei tea, kas Te seda teate.

Jah, olen lugenud.

Ta oli mulle sõber, enamgi veel, ta oli mulle nagu perekonnaliige. Ja mina mõtlesin talle külla minnes ikka, millist laeva ma tahan. Iga kord kui ma tema juurde läksin – ja see protsess kestis mitu aastat –, kavandasime me uut laeva, seda, mis praegugi olemas.

Millal te selle kavandamist alustasite?

Me alustasime 1966, aga valmis sai see alles 1975, paar aastat pärast Kahni surma. Aga iga kord, kui ma sinna läksin, otsis ta plaanid välja ja mina esitasin mõne mõtte, mille põhjal ta laeva ümber tegi. Mingil hetkel sain ma aru, et targem on seda mitte teha, muidu ei saa laev kunagi valmis, sest iga kord, kui ma tema juures käin, on meil uued ideed. Nii et lõpuks panime me kõik paika ja ta tegi laeva valmis.

Kas ta sõitis 1906. aastal laevaga Eestist USA-sse? Kas te sellest ka kunagi rääkisite?

Ei, sellest ta ei rääkinud. Ma ei tea, miks. Me rääkisime paljudest asjadest, aga sellest mitte kunagi.

Meid huvitab, kas tal oli laevadega mingi eriline side või oli tal mõni arhetüüpne laevaidee, mis oli selle kogemusega seotud.

Ei. Laevad meeldivad ju kõigile inimestele. Inimestele meeldib laevu vaadata. Ma arvan, et see töö meeldis talle seepärast, et esiteks oli see laev seotud muusikaga. Esimene laev, mille ta minu jaoks tegi – mitte see Inglismaa oma, vaid esimene plaan – oli teemandikujuline. Me viisime selle laevainseneri kätte, sest Kahnile oli vaja öelda, mis töötaks ja …

… ja mis mitte …

Jah, ja see laevainsener vaatas tema tehtud maketti ja ütles: “Hr Kahn, mul on väga kahju, aga see asi vajub põhja.”

Ja kuidas ta reageeris?

(Naerab.) Häh, tema ei teinud inseneri jutust välja. Ta töötas lihtsalt edasi. Lou mõtteisse ei jõudnud iial ühtki negatiivset asja. Ta oli kindel, et me saame hakkama. Ja neil on siin arhiivis see makett alles, aga see on teemandikujuline ja oleks muidugi põhja vajunud. Seepärast ta ütleski: “Aga selleks me ju teie juurde tulimegi, ma tulin teie juurde õppima…”

Et te õpetaksite, kuidas laev põhja ei vajuks.

Jah … (Naerab edasi.)

Kas te arutlesite laeva kavandades ka muusika ja arhitektuuri paralleelide üle?

Ta kavandas selle laeva flöödikujulisena. Vaadake neid aknaavasid, see jätab mulje flöödist. Aga ta ütles mulle alati, et see laev peab olema hõbedane. Ta ütles, et see peab välja nägema nagu ööliblikas (see on üks hõbedaste tiibadega putukas). Aga ta tahtiski, et see laev oleks putuka moodi, seepärast ta värviski laeva hõbedaseks.

On Teil aimu, miks ta tahtis, et laev meenutaks ööliblikat?

Sest Kahn arvas, et ööliblikad elavad vee kohal. See on loomulikkus; ta hindas väga loomulikkust, nagu Te teate – ta rääkis ju ka telliskiviga. (Naerab.)

Jah – kivilt küsimine, mis ta olla tahab.

Milleks telliskivi saada tahab … Ja ta teadis, mis sellest laevast saab.

Kas Te leiate, et selle laeva kavandamine oli kunsti ja muusika integratsioon?

Oh, muidugi. Aga mitte üksnes seda, see oli ka inimeste integratsioon. Kuhugi kogukonda minnes loome me organisatsiooni, mis aitab raha koguda, seda paika arendada ja muud sellist, ka keskkonnahoid … Iseenesest on see laev ju vaid üks vee peal ujuv rauakolakas, aga see muutub elusaks, sest kõik need inimesed saavad osaks temast. Lausa märkimisväärne, kuidas see tekitab uue mõtte- ja elukvaliteedi, samuti projektiga seotud inimeste uue filosoofia. Seal pardal on heliloojad, luuletajad … Ja muusikud tavaliselt luuletajatega ei suhestu, nagu Te teate, vastupidi samuti mitte. Aga tänu laevale ja sellele, kuidas see funktsioneerib, integreeruvad kõik.

Ning Te arvate, et see tuleneb osaliselt laeva disainist?

Jah, loomulikult.

Või laeva ja selle funktsiooni kontseptsioonist?

Ei. Kui me selle laevaga ringi reisime, tekib alati küsimus, mis asi see on. Sest see on üks väga kummalise välimusega laev. See laev on Ameerikas ainulaadne. Ja kui rännata sellega nii paljudel veeteedel nagu meie … Noh, see on maailmas ainus omalaadne.

Mis sai algsest laevast, mis ehitati 1961. aastal?

Londoni omast? Ma ei tea. See on kohutav, aga ma tõesti ei tea.

Lugesin, et see on Teie hüvastijätutuur.

See on kümnest hüvastijätutuurist esimene.

Ja millal toimub viimane?

(Naerab.) Kui mu naine mind maha laseb. Me ajame seda asja temaga koos.

Teie ettevõtmine on imetlusväärne.

Tänan Teid, aga see on ka suur kingitus. See, et ma seda teha saan. Ei, ma ei mõtle sedasi. Kui ma muusikutega tööle hakkan, siis juhtub alati midagi müstilist. Muud ma ei vajagi.

Kas tunnete vahel, et Lou vaim on koos Teiega laeval?

Oh, alati … alati. Jah, ma mõtlen temast kogu aeg.

Ma räägin Teile ühe loo, sest filmi sisse see ei mahtunud. Ma ei tea, kas Nathaniel rääkis Teile, miks see nii juhtus, aga ma sõitsin Philadelphiasse Lou matustele. Ta lamas seal kirstus, ta sekretär tuli minu juurde ja ütles: “Vaadake, seal kõrvaltoas on Lou Kahni poeg.” Mina vastasin: “Tal ei ole poega. Me oleme 11–12 aastaga nii lähedasteks saanud, et ma tean – tal ei ole poega.” Tema vastas: “Ei, see seal on poeg ja see tema ema.” Ja pr Kahn ei lasknudki neid sinna tuppa, kus Lou oli, ta hoidis nad eemal. Ta teadis seda lugu, aga ei tahtnud seda tunnistada. Langetasin pea ja ütlesin: “Ma loodan, et saan kunagi midagi su poja heaks teha, Lou.”

Ja kujutate ette, mu naine teadis, mis on tulemas, aga nad ei tahtnud mulle sellest rääkida: see, kes filmima tuli, oligi Nathaniel. Mina ei tundnud teda, ma ei teadnud, et see on Nathaniel Kahn, kuni ta hakkas laevalt lahkuma. Siis pöördus ta minu poole ja ütles: “Ahjaa, muideks, ma olen Lou Kahni poeg.” Ma ei tea, kuidas ma nutma ei hakanud … Nüüd ta on ta ka mulle nagu oma poeg.

Nii et Te olete Nathanieliga ühenduses?

Jah, pidevalt. Ja ta tuleb meie kontserdile ka, New Havenisse. Briti kunstimuuseum on väga ilus. Kõik on Lou töö. Me käisime seal mullu detsembris, olime Yale’i kunstigalerii taasavamisel külalised. See kõik on Lou töö … ta oli imeline inimene.

Selgitav kaaskiri
Heli Ojamaa
Osaliselt Interneti-allikate põhjal

Kui Robert Boudreau lõpetas 1952. aastal lugupeetud Juillardi kooli Manhattanil, oli tal juba peas idee ujuvast kontserdisaalist olemas ning sellest ajast alates on ta tegelenud muusikast, kunstist ja kommuunielust koosneva innovatiivse sümbioosi loomisega. The American Wind Symphony Orchestra, mille Boudreau asutas ja mida ta on juhatanud alates 1957. aastast, on asunud ümberehitatud vanal söelaeval 1956. aastal ja kahel teisel ujuval kontserdilaeval, mille kujundas Louis Kahn – esimesel laeval 1961. a ning alates 1975. aastast praegusel laeval, mida tuntakse nime all Pointcounter Point II.

Kui ma rääkisin hr Boudreau’ga, oli ta parajasti oma kodutalus Pittsburghi lähedal Pennsylvanias, kus ta elab koos oma abikaasa Kathleeniga. Ta tegeles oma orkestri “50+1 Ameerika ringreisi” ettevalmistamisega, mis pidi algama aprilli keskel Texasest, jõudma välja rannikule, minema üles Ameerika idarannikule ning lõppema Yale’i ülikoolis New Havenis (Connecticuti osariigis) juuni keskel.

Peale ettevõtmise, millest peaaegu 50 aastat hiljem on järel futuristlik ning ujuv 175 jala pikkune ja 35 jala laiune Kahni kavandatud kontserdisaal, on tänu Boudreau’le loodud lugematul arvul rahvusvaheliste heliloojate originaalteoseid. Lisaks on laeva galeriides ja selle 75 jala laiusel laval, kui sissetõmmatav akustiline kõlakoda on hüdrauliliste tõstukitega üles tõstetud, näidatud üle 400 kunstitaiese. Näiteks 1971. aastal oli (peale kahe suure modulaarse kineetilise skulptuuri lava taga) üles pandud ka ülisuur lavaskulptuur, millesse olid haaratud isegi orkestriliikmete toolid. Inimeste ja kunsti omavaheline sidumine kuulub lahutamatult Boudreau’ Pointcounter Point’ idee juurde.

Kuigi kontsert ise, mida vaadatakse vee piiril muljetavaldava lava ees, on kõige oodatavam sündmus, on see vaid üks osa ringisõitva laeva ja sellel elava kommuuni tegevusest. Muusikud elavad laeva dokis olles külalisperekondades, õpetades sageli samal ajal nende perekondade lapsi pilli mängima, juhivad kohalikes koolides töötubasid ja esinevad linnas kammerkontsertidega. Kohalikud luuletajad, kunstnikud ja heliloojad juhivad töötubasid ja diskussioone ning kunstnikud näitavad oma töid laeva pardal asuvates galeriides.

Heli Ojamaa on eesti arhitekt, kes on elanud ja sündinud Ameerika Ühendriikides Philadelphias ja lõpetanud Pennsylvania ülikooli. Praegu töötab ta Tallinnas arhitektuuribüroos AB Ansambel.