uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Guilah Naslavsky, Izabel Amaral. Recifest Tel Avivi: Moodne arhitektuur ja kliimaga kohandumine

1. Sissejuhatus
Hoolimata ehitustehnoloogiate standardiseerimise vastu suunatud kriitikast on moodsas arhitektuuris geograafilisi tingimusi, kliimat ning majanduslikku efektiivsust rohkem arvesse võetud, kui osatakse arvata. Erinevate kliimatingimuste ja kohalike vajadustega kohandumise käigus kujunes välja uus spetsiifiline arhitektuurikeel, mida seostati regionaalse identiteedi esilekerkimisega. Brasiilia ja Iisraeli arhitektuur annab tunnistust tänapäevasest kliimatingimustega arvestamisest, ehkki samal ajal on mõlemal arhitektuurilaadil tugevad sidemed kohaliku identiteediga. Ajalooliselt võttes näib, et mõlemad on tuletatud kanoonilisest modernismist ja on seetõttu seotud rahvusvaheliste ilmingutega, ent paradoksaalselt rõhutavad mõlemad samaaegselt kohalikke ja rahvuslikke iseärasusi.

Modernismikaanoni lokaalseid variatsioone vaadeldakse kui kohaliku või rahvusliku identiteedi saavutamise vahendeid. Ent erinevate geograafiliste tingimuste puhul võib kohata üllatavalt sarnaseid modernismi adaptatsioone, mis näivad kõigutavat kehtivat arusaama regionalismist. Näiteks käsitleti 2005. aastal toimunud suurepärasel näitusel “Tel Aviv – valge linn” kohalikku modernismi euroopaliku modernismikaanoni variatsioonina, milles ei puudu siiski paikkondlikud iseärasused.

Käesoleva artikli eesmärk on näidata, et Tel Avivi moodsa arhitektuuri analüüs on paljuski rakendatav ka Recife linnas Kirde-Brasiilias. Sealsed modernismi pioneerid, näiteks Lúcio Costa õpilased ning Georges Munier’ taolised Euroopast tulnud arhitektid, kohandasid modernistliku arhitektuuri esmakordselt troopilise kliimaga. Kohandamise tulemusel võeti kasutusele laiad katuseräästad, terrassid ning markiisid – ja seda lisaks Brasiilia arhitektuuris juba koloniaalajastul olemas olnud elementidele. Ent samalaadseid lahendusi tekkis ka paljudes Aafrika linnades, Palestiinas ning teistes troopilise kliimaga maades. Nende globaalsete sarnasuste allikate leidmiseks tuleks läbi viia täiendav uurimistöö. Käesolevaga panemegi sellele projektile aluse, näidates kahe täiesti erineva kultuuri modernismiadaptatsioonide sarnasusi Tel Avivis ja Recifes.

Kui näited on üle vaadatud, tekib küsimus, mil määral kohalikud modernismistiilid kaanonist lahknesid, sest need vastasid ju kohalikele vajadustele, traditsioonidele ja tehnoloogiatele. Sageli jõudsid kohalikud modernismistiilid erinevatest tingimustest hoolimata sarnaste tulemusteni; sarnane kliima kohandas moodsat arhitektuuri ühtemoodi ning seda “teist” modernismi tuleks eraldi uurida.

2. Brasiilia arhitektuuri reageering troopilistele tingimustele

Brasiilia modernismieelse ajastu esimesi arhitektuurilisi vastukajasid troopilistele tingimustele võib näha maamajades, näiteks mocambo’s (1), mille kõrge katuse alt tuul sisse puhus ning looduslikust materjalist seinad pakkusid head soojusisolatsiooni. Koloniaalperioodil tutvustasid pikaajaliste päikeselises kliimas ehitamise kogemustega portugallased oma oskusi, mis tulenesid kontaktidest araabia kultuuri ning iseäranis mauri arhitektuuriga. Koloniaalstiilis majadel olid sageli troopilisse kliimasse sobivad laiad räästad, terrassid, paksud seinad ja kõrged laed.
Modernismiperioodil hakkasid Brasiilia arhitektid alates 1920. aastatest arutlema, kuidas paremini kohaneda troopilise kuumuse ja väga heleda valgusega, arvestades samal ajal ka rahvusvahelisi stiilivõtteid.

Otsiti brasiiliapärase maja rahvuslikku identiteeti, mis erineks 1920. aastatel valdavast historitsistlikust ja eklektilisest lähenemisest. Mõned arhitektid leidsid, et troopilisse kliimasse sobib kõige paremini moodsate ehitusvõtetega täiendatud koloniaalstiil, teised aga, kes olid kursis Le Corbusier’ standardiseerimisideaalidega, pakkusid välja korrelatsiooni hügieeniküsimuste, moodsa arhitektuuri ja kohaliku stiili vahel. 1930. aastate alguses jõudsid Brasiilia uurijad arusaamisele, et mugavuse nimel tuleb suurendada majade ventilatsiooni.


Troopilisse kliimasse sobivate moodsate hoonete ehitamise arutelu toimus Brasiilias paralleelselt alates 1910. aastatest käinud rahvusliku arhitektuurilise identiteedi otsingutega. Debatis osales ka neokoloniaalne liikumine, (2) mis pakkus välja koloniaalpärandist inspireeritud arhitektuuristiili. Rio de Janeiros levitas neokoloniaalstiili kaunite kunstide kool. 1920. ja 1930. aastatel võttis see koolkond kasutusele mitmeid traditsioonilisi elemente, mis pärinesid koloniaalstiilis majadest ja baroksetest sakraalhoonetest. Nende elementide hulgas olid muuhulgas frontoonid, ümaraknad, dünaamilised keraamilistest kividest, laiade räästaste ja teravate nurkadega katused, balustraadidega terrassid, kaunistatud kahhelkivid (azulejos), võlvitud seinad ja mashrabiya’d (araabia arhitektuuris esinevad puust iluvõredega ärkliaknad). (3, 4, 5) Paljud neist elementidest, iseäranis laiad räästad, terrassid ja masharabiya’d aitasid hoone sisekliimat reguleerida ning need võeti üle ka modernistide poolt.

1930. aastate Recifes tingis tungiv vajadus kiirete arenduste ning algelisima infrastruktuuri järele haiglate, koolide, ladude, mereväerajatiste, politseijaoskondade, turgude, tehaste, veetorni ja linnavalitsuse hoone ehitamise. Aastatel 1934–1937 algatas riiklik arhitektuuri- ja ehitusvalitsus DAC (Diretoria de Aquitetura e Construções), mida juhatas Luiz Nunes1, linna vajaduste rahuldamiseks rea innovaatiliste modernistlike hoonete rajamise. Et majanduslikke ressursse oli vähe, kasutas DAC kohaliku tehnoloogilise nappuse leevendamiseks standardiseerimist ja kordamist. Moodsat arhitektuuri kaitsti traditsioonilise arhitektuuri pooldajate eest ning ehkki DAC-i esindajate kirjutistes ei mainitud klimaatiliste iseärasustega arvestamist ega kohalike materjalide kasutamist, on nende poolt elluviidud projektid mõlema põhimõtte veenvad näited.


Luiz Nunese arhitektuurilooming põhines suures osas Le Corbusier’ viiel põhipunktil. (6, 7) Ta oli koos oma loomingulise grupiga teadlik kõigist avangardsematest rahvusvahelistest publikatsioonidest, lisaks asus Recifes üks riigi olulisemaid tehnikakõrgkoole, kus oldi moodsate materjalide, näiteks raudbetooni kasutamise alal esirinnas.

Üks Nunese ja DAC-i olulisemaid panuseid oli cobogó2, (8) silikaatkärgtellise populariseerimine; selle abil loodi päikese eest kaitsvaid nn “hingavaid seinu”. Tegelikult töötati cobogó välja, asendamaks tavalisi keraamilisi telliseid, mida seina ehitamisel tuli vaid mõlemalt poolt krohvida. Cobogó-seinte kasutamine oli ühtaegu odav ja klimaatiliselt sobilik. Teatud moel sarnanesid hingavad cobogó-seinad araabia päritolu mashrabiya’dega, mis tulid Brasiilia arhitektuuri Portugali traditsiooni kaudu. Nunese meeskonda kuulunud insener Joaquim Cardozo teadis väga hästi, et varem kasutati liigse valguse eemalehoidmiseks cobogó asemel puust Veneetsia e. ribakardinaid. Tal mõlkus meeles toote vormiline lihtsus, selle valgust varjav funktsioon ning selle tekitatava valguse ja varju mängu väljendusrikkus.
Seega võib öelda, et Recife moodne arhitektuur sisaldas elemente, mis olid traditsioonilise arhitektuuri tõlgendused, näiteks terrasse, laiu räästaid, kõrgeid lagesid ja mashrabiya-sarnaseid ventileerivaid elemente. (9)

Samuti kasutati ära teisi kliimaga seotud iseloomulikke detaile, näiteks õhuavadega rinnatisi ja hingavaid seinu. Brasiilias üldisemalt nentisid 1930. aastate modernistid aga tõika, et tollal kasutusel olnud raudbetoonist lamekatused ei suutnud tõrjuda tugevat vihma, niiskust ega kõrgeid temperatuure. Seetõttu võeti lekete ja ülekuumenemise vältimiseks kiirelt kasutusele uued lahendused: kerge kaldega katused, mis vahel moodustasid nn. liblikatiivad; katused, mis kaeti kas nähtavalt või varjatult keraamiliste kividega; 1950. ja 1960. aastatel võeti kasutusele ka kiudtsementkatused. (10)


3. Recifest Tel Avivi: arhitektuurilised ja kultuurilised ühisjooned

Tel Avivis võib näha samalaadseid lahendusi. Aastatel 1920–1948 kehtis Palestiina piirkonnas Briti ülemvõim ning Tel Aviv ehitati ümber Sir Patrick Geddesi 1925. aasta generaalplaani järgi. Toonane linnapea Meir Dezengoff kutsus selle šoti päritolu bioloogi ja botaaniku looma linnakeskust, mis arvestaks klimaatiliste teguritega, tõkestaks lõunapoolse päikesekiirguse ja laseks linna läänest puhuvad meretuuled. Nitza Szmuki väitel oli Geddesi-eelse Tel Avivi ehitusstiil eklektiline, erinevate arhitektuuristiilide kogum kombineerituna orientaalsete motiivide, näiteks kuplite, teravkaarte ning õhuvahetuse huvides kõrgete ja kitsaste akendega, lisaks veel juudi traditsioonist tulenevad klassikalised elemendid3. Uus arhitektuur, mis ei võtnud maad mitte üksnes Tel Avivis, vaid ka teistes Iisraeli linnades, oli stiililt modernne ning selle loomisel osales erineva taustaga arhitekte, kes olid hariduse saanud 1920. aastate Kesk- ja Lääne-Euroopas4. Nad olid üles kasvanud Euroopa avangardi vaimus. 1938. aastal täheldas Alexander Klein, et uus arhitektuur on kontrastiks traditsioonilisele arhitektuurile5. Ta võrdles kohalikule ehituskunstile iseloomulikke pakse seinu, võlvitud ruume ning väikseid aknaid uue arhitektuuri avatuse, kergete materjalide ja õhukeste seintega, mis tõid kaasa vajaduse loomuliku ventilatsiooni järele. Paksude kivivõlvide peal kroonivate araabiapäraste lamekatuste ja vahemereliste keraamilistest kividest kaldkatuste asemele tulid raudbetoonist lamekatused. Klein leidis, et moodsad katused ei suutnud kaitsta ülekuumenemise eest.



Kuna esimese modernistliku lahenduse juurutamine tõi kaasa kuumuse käes vaevlemise, säilitasid Tel Avivi arhitektid ristkülikukujulise geomeetria ja lamekatused ning lisasid päikese kaitseks akende ja terrasside kohale konsoolkatted. (11, 12) Kesk-Euroopa ja Le Corbusier’ mõjud Tel Avivi arhitektuurile koos araabia mõjutuste ning paratamatute klimaatiliste mugandustega andsid tulemuseks Brasiilia linnade moodsat arhitektuuri meenutava pildi. Mõlemal juhul oli põhimõtteks maksimaalne õhuvahetus ja liigse valguse ärahoidmine. Tel Avivis olid selliseid lahendused nagu rõdud ja elamislodžad kasutusel kaheksa kuud aastas. (13) Recifes olid need kasutatavad peaaegu aastaringselt, pakkudes kaitset päikese ja vihma eest ning lastes tuulel sisse puhuda.

Nagu Recifes, nii võib ka Tel Avivi moodsas arhitektuuris näha elemente, mis meenutavad araabialikke mashrabiya’sid. (14) Sama võib öelda ka rõdude, horisontaalsete võreakende ja nn. hingavate seinte kohta. Paljudel juhtudel polnud aknad ribakardinate jaoks küllalt kõrged – kas siis vajadusest vähendada päikesevalguse sissepääsu või tehniliste piirangute tõttu. Nii Tel Avivis kui ka Recifes kohandati ja lihtsustati modernistlikku kaanonit sarnaselt.

Arutledes, millest selline sarnasus on tingitud, tuleb võtta arvesse mitmeid ühiseid tingimusi, mis viisid 1930. ja 1940. aastatel modernistliku arhitektuuri tõusule mõlemas linnas. Klimaatilised tingimused on mingil määral sarnased: Tel Avivis valitseb kuum kuiv kliima, Recifes on kuum ja niiske. Mõlemas kultuuris on tuntavad araabia arhitektuurilised mõjud, kusjuures Recifesse jõudsid need Portugali arhitektuuri kaudu. Mõlemas valitses ideoloogiline vajadus selge rahvusliku identiteedi kujundamise järele: Brasiilia oma kirjeldasime juba ülalpool, Iisraelis leidis see aset sionistliku rahvusliku identiteedi otsingu käigus, mis põhines uue juudi rahva kujundamisel.

4. Lihtsalt kokkusattumus?
Huvi moodsa arhitektuuri ja troopilise kliima ühildamise vastu kasvas 1930. ja 1950. aastate vahelisel ajal märgatavalt. Ühest küljest soodustas seda Euroopa kolonisatsiooni kogemus nendes piirkondades. 1950. aastate alguseks oli moodsa arhitektuuri ja troopiliselt kuumade kliimatingimuste kohandamise debatt juba vaibunud, tuginedes kahe eelmise kümnendi ehituskogemusele ning traditsioonilise ehituskogemuse kriitikale. Näidetena võib esile tuua 1953. aastal Londonis toimunud troopilise arhitektuuri konverentsi, Maxwell Fry ja Jane Drew’ 1954. a ilmunud raamatu “Troopiline arhitektuur kuivades ja niisketes piirkondades” (Tropical architecture in the dry and humid zones) ning USA riikliku teadusnõukogu poolt samal aastal üllitatud bibliograafia. Neist publikatsioonidest leiame viiteid Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Aasia arhitektuurile, samuti rõhutatakse arhitektuuri paikkondliku adapteerumise vajadust. Samas kerkisid tehnilised küsimused, näiteks ventilatsioon, soojuse liikumine ja materjalide “mängimine”; diskussioon keskendus loomuliku ventilatsiooni suurendamise vajadusele, hoone õigele orientatsioonile, soojusvahetuse ning valguse ligipääsu vähendamisele. Kõige sagedamini mainitavad arhitektuursed lahendused on hingavad seinad, terrassid, horisontaalsed võreaknad, päikesekatted ja eemaleulatuvad räästad – ning neid kõiki oleme me jälginud ka Recifes ja Tel Avivis.

Kliimaga arvestava arhitektuuri tähtsust tuleks eraldi esile tõsta, sest see võib olla andnud alust samalaadsete nähtuste tekkele ka teistes riikides. Ning kuidas tuleks meil selles valguses tõlgendada piirkondliku identiteedi ideed?

Huvi Brasiilia arhitektuuri vastu – moodsa arhitektuuri vastu üldisemalt ning troopiliste muganduste vastu spetsiifilisemalt – tekkis alles pärast seda, kui 1939. aasta New Yorgi maailmanäitusel oli väljas Brasiilia paviljon, kui G. E. Kidder Smith ja Philip Goodwin avaldasid 1942. aastal oma fotograafilise uuringu6 ning Richard Neutra üllitas 1945. aastal oma uurimistöö ning ideed sotsiaalsest lähenemisest ning kliimaga kohanenud arhitektuurist. Siis märkasid kõik sealset paikkondlikku eripära, mis ühendab endas modernismi ning rahvusvahelise huvi kliimatingimustega kohanemise vastu.

Recife ja Tel Avivi moodsa arhitektuuri võrdlus annab tulemuseks märkimisväärse sarnasuse, mis vääriks omaette uurimistööd. Kultuuridevahelised sarnasused osutavad, et kohalik eripära ja lähenemine ei pruugi tingimata moodustada sellele piirkonnale iseloomulikke tunnusjooni. Täpsem uuring aitaks kindlaks määrata spetsiifiliselt kohalikke traditsioone, originaalseid kohalikke uuendusi, samast allikast, näiteks araabia kultuurist pärinevaid mõjutusi ning jooni, mis on kohale jõudnud Le Corbusier’ mõju levides või rahvusvaheliste troopilist arhitektuuri käsitlevate uuringute kaudu. Võime kinnitada, et Recifes tekkis modernismi ja araabia arhitektuuri suhe kohaliku pärandi kaudu, ent kuidas peaksime vaatlema Le Corbusier’ Ida-reisi mõjusid?
Peame uurima moodsa ja traditsioonilise arhitektuuri suhteid kliimatingimuste taustal ning tegema kindlaks neis suhetes sarnaste tunnusjoonte olemasolu või erinevate maade traditsioonilise ehituskunsti interpreteeringud moodsas arhitektuuris. Nagu nägime Recifes ja Tel Avivis, võtsid modernistid üle traditsionaalse arhitektuuri võtted klimaatiliste iseärasustega kohanemiseks – nii vormilisest kui ka sisulisest aspektist. See võib olla kokkusattumus, sest keskkonnatingimused iseenesest nõudsid moodsalt arhitektuurilt kohandamist. Peame kindlaks tegema sarnased kliimale reageerimise näited, et paremini mõista lokaalsete arhitektuurimustrite eripära, mis loovadki kohaliku koloriidi.

Veel on vara järeldada, et regionaalsed tunnused võiksid olla teatud mõttes rahvusvahelised, rääkimata väitest, nagu oleks nad homogeensed. Tunnistamine, et jooned, mida me peame “omadeks”, esinevad ka mujal, ei vähenda sugugi kohaliku arhitektuuri väärtust, vaid asetab mõlemad ülemaailmsesse konteksti.

Ehkki suurem osa moodsa arhitektuuri uurijaid rõhutab selle mittekohanemist keskkonnatingimustega, näeme Brasiilia ja Iisraeli näidete põhjal midagi sootuks vastupidist. Moodne arhitektuur võib olla vägagi kohaspetsiifiline ning suhe arhitektuuri, geograafia, kliima ja kultuuri vahel võib olla ühesugune isegi erinevates kontekstides.

Guilah Naslavsky on arhitekt, tal on São Paulo ülikooli doktorikraad arhitektuuriajaloos ja -teoorias ning ta töötab Brasiilias Recifes Pernambuco Katoliikliku Ülikooli arhitektuuri- ja linnaehituse osakonnas.

Izabel Amaral on arhitekt ning omandab CAPES-Brasil stipendiaadina doktorikraadi Kanadas Montreali Ülikoolis.

Artikkel on valminud 2006. aasta septembris toimunud XI Rahvusvahelisel DOCOMOMO konverentsil “Other” Modernisms peetud ettekande põhjal, mis ilmub konverentsi artiklitekogumikus 2007. aastal.
Teksti on autorite loal tõlkinud Tiina Randus.

[[1]] Luiz Nunes (1909–1937) sündis Kagu-Brasiilias Minas Geraisis, lõpetas 1933. aastal Rio de Janeiro riikliku kaunite kunstide kooli. Ta kutsuti juhatama Pernambuco osariigi ühiskondlike tööde valitsust ning tema teeneks on Recifes aastatel 1934–1937 rajatud esimesed modernistlikud hooned. Tema kaastöölisteks olid tuntud insener Joaquim Cardozo, kes hiljem töötas Brasília ehitusel koos Niemeyeriga, ja maastikuarhitekt Roberto Burle Marx.[[1]]
[[2]] Cobogó (esineb ka kujul Combogó) töötasid välja ja patenteerisid aastatel 1929–1930 insenerid Amadeu Coimbra, Ernst August Boeckmann ja Antônio de Góis, kes andsid leiutisele nime, mis koosnes nende perekonnanimede esimestest silpidest.[[2]]
[[3]] SZMUK, Nitza, EYAL, Tal jt. Tel Aviv’s Modern Movement. The White City of Tel-Aviv a World Heritage Site. Tel-Aviv-Yafo Municipality: 2004[[3]]
[[4]] Ibidem.[[4]]
[[5]] Klein, Alexander. Housing in Palestine. Rmt-s: International Federation for Housing and Town Planning. XVIth International Housing and Planning Congress: Housing in Tropical and Sub-Tropical Countries. Mexico, 1938.[[5]]
[[6]] 1942. aastal sõitsid arhitektid G. E. Kidder Smith ja Philip Goodwin Brasiiliasse, et dokumenteerida Brasiilia arhitektuuri alates barokist ja lõpetades modernismiga. Selle reisi tulemusena organiseeris New Yorgi moodsa kunsti muuseum tuntuks saanud näituse Brasiilia arhitektuurist “Brasiilia vana ja uus ehitus”, mis rändas mööda USA-d ringi ning mille põhjal valmis hiljem väljaantud publikatsioon (GOODWIN, Philip, 1943).[[6]]