uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Grete Veskiväli. Manifest kehalisele maastikule

Magistritöö

Ma seisan keha ja maastiku seoste eest. Ma astun välja kehaliste kogemuste kaitseks, sest need on unikaalsed, isiklikud ja veel lõpuni avastamata. Füüsilist keskkonda kogeme tõeliselt ainult omaenese kehaga, kuid tajutut teistele edastades läheb palju kaduma. Pean oluliseks anda sellele tõlkimatule samasugune kaalukus kui lihtsamini jagatavale kogemusele. Iga ruumipraktiku võimuses on oma kehale ruumis ja kehalisusele üldiselt teadvustatud tähelepanu pöörata. Selline läbitunnetamine viib keskkonna uutmoodi analüüsimiseni ja see omakorda disainimeetodini, mida allpool esitlen. Ma ei karda olla naiivne, kui määratlen linnamaastikku omamoodi dünaamilise kogemusena.
KEHA KUI TUNNETUS-
INSTRUMENT
Keha on maailmaga suhtlemise vahend. Inimorganismid ei toimi mehhaaniliselt, vaid nende materiaalset ainet läbib omalaadne elujõud. Seetõttu tuleb mõista keha rolli tajumise protsessis, mis on eelduseks linnaruumiliste muutuste ja rütmide märkamiseks. Liikumised, ka muljed liikumisest, algavad teatud kehalisest impulsist.

Meil ei ole objektiivset taju oma füsioloogilisest kehast ehk ihust, aga me oleme temast siiski teadlikud. Tavaliselt on meie tähelepanu suunatud väljapoole, mingi objekti või nähtuse suunas. Ometi on keha ümbritseva mõõdupuuks: me ei taju oma ihu nagu eraldiseisvat objekti, vaid oleme oma ihuga üks.

Ihulisus on mitmekihiline väli, millest algab meie maailmamõistmine. Omakorda loob see ka inimeseks olemise ühe alusprobleemi[1]: oma keha on küll maailma keskpunkt, kuid samal ajal on ta ka üleminekute ahel. Ihulisus annab meile kohalolu- ja aegruumi pingestatud oleku tajumise.

Eliisa1_väikeMV_fmt

Kehaliselt tajutud maastik.

Kehaliselt tajutud maastik.

UUS ALTERNATIIVNE ROHELINE VÕRGUSTIK Kunagiste raudteede kujad on potentsiaalne linna siduv võrgustik.

UUS ALTERNATIIVNE ROHELINE VÕRGUSTIK
Kunagiste raudteede kujad on potentsiaalne linna siduv võrgustik.

KEHALINE RUUM VERSUS KEHARUUM
Inimene on loodud liikuma. Ruum, milles keha liigub, on kehaliselt tajutud kogemus. Kehalist ruumi iseloomustab pidev vahelisus ehk intensiivne suhtlus maailma ja mina-ruumi vahel. Henri Lefebvre ütleb, et iga elav keha on ruum, millel on oma ruum; mis toodab end ruumis ja samal ajal loob seda[2], vihjates mitme ruumi olemasolu ja nende vahetu ülemineku võimalikkusele. Need reaalsused toimivad üheaegselt ja on alati aktuaalsed, aga me saame seda mõista ainult oma kehaga. Sellist nähtuse tajumist võiks nimetada subjektiivseks ehk individuaalseks kehaliseks ruumiks.

Kehaline ruum on ihulise liikumisega loodud ruum[3], mis tähendab, et liikumine osaleb aktiivselt ruumi ja aja loomises. Ihu pinnal tekib aga omamoodi paradoksaalne[4] üleminekuala – keharuum[5]. Me peame selleks ette kujutama tantsijat, kelle liikumine suunab vabastatud energia keha perifeeriasse ehk nahka. Liigutustest tekib ilma nähtava küljeta naha pind nagu Möbiuse leht – midagi sellist, mis jäädvustub fotole liikuvat keha pika säriajaga pildistades. Nii luuakse keha ja väliste asjade ülim lähedus ja samal ajal omaette miljöö[6].

ATMOSFÄÄRID Tantsijate liikumistest ja verbaalsest tagasisidest vormus viis erineva atmosfääriga lõiku, millest lähtub ruumiprogramm.

ATMOSFÄÄRID
Tantsijate liikumistest ja verbaalsest tagasisidest vormus viis erineva atmosfääriga lõiku, millest lähtub ruumiprogramm.

TANTSIJAD KUI KOGEJAD Projekti asukohta kogema pandud viis tantsijat.

TANTSIJAD KUI KOGEJAD
Projekti asukohta kogema pandud viis tantsijat.

MAASTIKUARHITEKTUUR KUI KOREOGRAAFIA
Tants ei ole sama mis koreograafia ja maastik ei ole sama mis maastikuarhitektuur. Koreograafiat võib laiemalt käsitleda kui liikumiste ja liigutuste ahela komponeerimist ning selle võib omakorda üle kanda ka maastikukujundusse. Maastikuarhitekt ja koreograaf on nagu initsiaatorid või kuraatorid. Nad loovad võimalusi kogemusteks ajas ja ruumis.

Tants on küll tihti mõeldud etendamiseks, aga koreograafia iseenesest ei ole vaid vaatamiseks mõeldud. See on sisemine kogemus – nagu ka maastikus kulgemine. Maastikuarhitekt ei lavasta linnaruumi, nagu tihti öeldakse, vaid kujundab reaalset elukeskkonda, milles me kõik osaleme. Mõlemad distsipliinid loovad niisiis raamistiku, kus inimene on kogeja läbi liikumise, misjuures etenduse vaataja või maastiku kasutaja elamus pruugib või ei pruugi kattuda initsiaatori või maastikuarhitekti taotlusega.

MAASTIKUKOREOGRAAFIA
Tähelepanu ja mõtestamisega saab liikuja näha maastikku enda ümber dünaamilisena. See on tajuline teekond, kus maastik mitte ainult ei juhi, vaid liigub ja muutub kogejaga koos. Maastikukoreograafia tähendab isikustatult tunnetatud (linna)maastikku.

KASUTUSRÜTM Lineaarpargi ühendavaks programmiks on olemasolevate tühjade hoonete ja fassaadide kasutuselevõtt.

KASUTUSRÜTM
Lineaarpargi ühendavaks programmiks on olemasolevate tühjade hoonete ja fassaadide kasutuselevõtt.

Oluline pole niivõrd loodav vorm, vaid oskus seoseid ja võimalusi taktikaliselt komponeerida.[7] Maastikuarhitekt on nagu koreograaf, kes komponeerib maastikku, sealset tihedust ja tegevusi.
Ta arutleb suhteid ja seeläbi muutusi loovate ruumiliste võimaluste paljususe üle. See on nagu vabalt voolava[8] iseloomuga tantsuline kontaktimprovisatsioon, kus teatud liigutuste kvaliteedid on planeeritud, aga nähtav tulemus ettearvamatu. Ühelt poolt on maastikukoreograafia ajalise muutumise kureeritud protsess, mis arvestab ühiskondlikke ja ruumilisi tingimusi. Teisalt on see tervikkogemus, mille liikuja saab maastikust. Kui kogeja avab end võimalustele ja interpretatsioonidele, märkab ta vabadust luua enda sees aina uusi rikkalikke jutustusi.

Niine siht copy_fmt

turukioski taga_140517_fmt

reisijate tn copyMV_fmt

Skitsid ettepanekust erinevates ruumilõikudes.

Skitsid ettepanekust erinevates ruumilõikudes.

TEEKOND
Selline narratiiv saab alata ainult liikumisest. Kõndimine oli viis, millega inimene hakkas esimest korda oma loodusliku ümbrusega suhestuma ja territooriume avastama. Samm on üks ürgsemaid ja mõjuvõimsamaid rütme. Sellega algas ka inimese eriline suhe maastiku ja hiljem linna rütmidega, millest on saanud meie igapäevapraktika.

Kõndimine on vahetu keskkonna kogemise viis ja kasulik kognitiivne disainivahend. Võime seda võtta kui esmast tantsu. Ruumiline kogemus, mida sotsiaalsel tasandil kirjeldatakse kohtade, paikade ja piiridena, on võrdselt nii immateriaalne kui ka füüsiline, subjektiivsusega põimunud suhe ajaga.

Teekonda kehaliseks mõelda on üks viis säilitada proto-linna[9] maailmas, kus Google’i tänavavaade ja Bingi linnusilm teevad meile kohalikku ekskursiooni ning kujundavad tänaseid üleilmseid arhitektuuriprojekte.

PRINTSIIP Eesmärgiks on tekitada liikumiskiiruste ja -võimaluste valik ruumi kasutajale.

PRINTSIIP
Eesmärgiks on tekitada liikumiskiiruste ja -võimaluste valik ruumi kasutajale.

printsiip+ajaline muu_fmt3

printsiip+ajaline muu_fmt1

printsiip+ajaline muu_fmt2

VAHERUUM
Linnade tihenedes on igasugused vaheruumid muutunud aktuaalseks. Koridorid, puhvertsoonid, piirialad või ääred – need on linnalised ökotonid[10], mille vorm on sageli pikisuunaline. Maastikuarhitektide väljakutse on seega tegeleda suurparkide asemel aladega, mis on linnamaastikus justkui üle jäänud. Need kokkusurutud või mööda taristuid, katuseid või posttööstuslikke krunte venitatud alad moodustavad omaette dünaamilise niidistiku, millega linn on kokku õmmeldud.

Selliste alade avamiseks vajame teatud sorti nihestatud kogemust, et meeled ärkaksid ja annaksid tõuke uute sisutasandite tekkeks. Sellise ruumi tajumise aluseks saab tähelepanelikkus, ainuüksi selle eksisteerimise tunnistamisest ei piisa. Pseudoturistlik jalutuskäik leiab rämpsruume, mitte-kohti ja perifeeriaid ning muudab need päristerritooriumiteks[11]. Siin võtame kõndimist esteetilise vahendina, millega saame kirjeldada ja muuta neid mõtestamist ootavaid linnaruumi fragmente – täita neid tähendustega, mitte disaini ja asjadega.

LINEAARMAASTIK
Mõiste „park” kui kindlate elementide ja haljastusega piiratud ala on linnalises kontekstis oma traditsioonilise tähenduse minetanud. Iga rekreatiivse potentsiaaliga linnamaastikku – tänavat, serva, servituuti, rannajoont, üleminekuala – võib pargiks nimetada. Tähtis on selle toimimine linnas siduva ruumina.

Raudteekujast, mis koosneb rööbasteest ja seda teenindavast maa-alast, tekib lineaarmaastik. Sellise „peenikese pargi” laiuse võivad defineerida nii visuaalsed, tunnetuslikud kui omandipiirid. Niimoodi saab raudteevõrgustikust linnaosade ühendaja ja äärealade haavaplaaster. See on eestleitud võimalus tegeleda muidu tähelepanuta jäävate liikumiskoridoridega. Tallinna kontekstis tuleb ära kasutada raudtee-koridoride potentsiaali ning muuta need lineaarparkide võrgustikuks.

RUUMIKOOD LIIKUMISEST
Ruumi kujundamine inimese keha ja liikumise kaudu vajab uut töömeetodit, mida rakendada. Pärisruum avaldub liikumises, seepärast kaasab projekt eksperimentaalseks sisendiks liikuvad inim-
kehad. Tantsijatel on eriomane tundlikkus keskkonna ja enese kehade suhtes. Seepärast on põhjust analüüsida tantsija ja ruumi vahelist kontakti. See on omalaadne individuaalne kohaanalüüs.

Töömeetodi eesmärgiks on kaardistada tantsijate erinevad kiirused ja liikumiskvaliteedid, jälgida nende reaktsioone ning põnevaks peetud objekte seoses läbitava miljööga. Kogedes teekonda täies pikkuses, suhestudes detailide, elementide ja atmosfääridega, toovad tantsijad välja ruumi erinevad omadused. Tantsijate liikumisest saab kood, mida ruumiliseks teisendada.

MAASTIKUELEMENDID
Katseisikute kehatunnetuslik liikumine maastikus paneb märkama ruumi potentsiaale ja olemasolevaid kvaliteete. Meetodi praktiline tasand tõlgendab sisendi materiaalseteks vasteteks. Liikumiste tempod ja viisid saavad teatud omadustega pindadeks. Kiiret liikumist iseloomustavad siledad ehk liikumist soodustavad materjalid. Keskmise liikumise vasteks on tekstuursed ehk liikumist raskendavad pinnad. Aeglased liikumised, kuhu kuuluvad ka peatumised ja pausid, teisenduvad liikumist takistavateks elementideks. Eesmärgiks on tekitada liikumiskiiruste ja -võimaluste valik ruumi kasutajale, suunata tähelepanu ümbritsevale. „Pind” viitab aga liialt tasapinnalisusele, mistõttu võtan nende kirjeldamiseks kasutusele mõiste „maastikuelement”. Maastikuelement on nii tekstuur, heli, taimestik kui ka mis tahes objekt – kõik see, mis on maastikus määratud tekitama mustreid ja rütme.

Lõiked aastatel 2015-2025 ja plaan aastal 2020

Lõiked aastatel 2015-2025 ja plaan aastal 2020

PROJEKTEERIDA AEGA
Maastikuarhitekt näeb maastikku kui füüsilist ruumi, mille loob nii loodusliku, tehnilise kui ka sotsiaalse ruumi vastasmõju. Tal on keskkondade ümbermõtestamisel ühiskondlik vastutus. Tema eesmärgiks on luua ajas funktsioneeriv ruum, millele lisandub individuaalse elamuse kujundamise väljakutse.
Projekteerida aega tähendab käesolevas meetodis tegeleda suurte otsuste vahelise aja ja ruumiga. Olgu sekkumine kui väike tahes, ajaliselt kureeritud maastik annab kasutajale võimaluse näha ala pidevas muutumises ja liikumises. Rämpsruum muutub järk-järgult korrastatud linnamaastikuks ning avaneb tulevikus laiematele linnaprotsessidele. See on säästev viis linnamaastiku arendamiseks ja ruumiteadlikkuse kasvatamiseks.

_
Ma tahan rõhutada maastiku ja keha seoseid, et aidata kaasa maastikul liikuja õppimise viisile, mis on avastuslik, isiklik ja subjektiivne. Mind huvitab individuaalne ruum, mis ühtlasi toetab aktiivset suhtlust. Ma seisan kehalise maastiku(arhitektuuri) eest.

[[1]] Maurice Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception (London: Routledge, 2000), lk xi.
[[2]] Henri Lefebvre, The Production of Space (Oxford, Cambridge: Blackwell, 2012 [1991]), lk 170.
[[3]] Merleau-Ponty, Phenomenology of Perception, lk 139.
[[4]] Henri Lefebvre’i mõistes on elamine kehaliselt tajutud kogemus. Paradoksaalsus on seotud „elatud kogemuse” kuskil keha ja vaimu vahel asumisega. Gilles Deleuze (1925–1995) eristas olemise välist ja sisemist põhjuslikkust, nimetades neid immanentsus- ja transtsendentsustasanditeks. Nende väljade vaheline paradoksaalsus seisneb mitte olemas olemises – see asub asjade või nähtuste keskel, olles samal ajal pigem üleminek, muutumise protsess. Elatud kogemus seega ühendab keha ja vaimu ehk asub mõlemas korraga.
[[5]] José Gil, „Paradoxical Body,” TDR: The Drama Review, kd 50, nr 4 (2006), lk 22.
[[6]] Mõiste, mida harjumuspäraselt kasutame ruumilise atmosfääri ja sotsiaalse keskkonna kirjeldamiseks, on miljöö. Sõna tuleneb 19. sajandi prantsuse keelest: mi „kesk” ja lieu „koht”. Kui inimene on oma maailma keskpunkt, siis Maurice Merleau-Ponty (1907–1961) arutlused organismi miljööst on väga kohased. Ükski organism pole oma ümbrusest isoleeritud; ta toimib tema jaoks teatud tähenduslikus situatsioonis, mis on subjektiivselt välja valitud. Tavaliselt on meie tähelepanu suunatud väljapoole mingi objekti või nähtuse poole ning selle käigus me ei taju ihu nagu objekti, vaid me oleme oma ihu. Mainitud miljöö tekitame me just elava teadlikkusega oma ihust.
[[7]] James Corner, „Terra Fluxus,” The Landscape Urbanism Reader, toim. Charles Waldheim (New York: Princeton Architectural Press, 2006), lk 31.
[[8]] Mõisted „vaba voolamine” (free flow) ja „seotud voolamine” (bound flow) pärinevad Rudolf Labani (1879–1958) tantsuteooriast.
[[9]] Arhitektide rühmitus CHORA nimetab linna varjatud omapärasid proto-urbanistlikeks tingimusteks. Nad ütlevad, et dünaamilise keskkonna mõistmiseks on vaja teadlikkust selle emotsioonidest. Vt veel Chora; Bunschoten, Raoul. Urban Flotsam (Rotterdam: 010 Publishers, 2001).
[[10]] Ökoton (ingl k ecotone) on kahe ökosüsteemi (või koosluse) vaheline siirdeala (piiriala); looduskeskkonnas näiteks veekogu kaldavöönd, metsaserv jt. Ökotone iseloomustab suhteliselt kõrge liigirikkus (servaefekt), mida tingib mõlema naaberökosüsteemi liikide kooseksisteerimine. (Wikipedia)
[[11]] „Stalker Thought the Actual Territories”, http://www.osservatorionomade.net/tarkowsky/manifesto/manifesting.htm, vaadatud 24.09.2013.

   (↵ returns to text)