uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Felix Guattari. Ökosoofia objekt

Meie geopoliitiline kaart on kiirete muutuste pöörises, samas kui tehnoteadused, bioloogia, arvutitehnoloogia, telemaatika ja meedia destabiliseerivad meie vaimseid koordinaadistikke iga päevaga üha enam. Vaesus Kolmandas maailmas, vähkkasvajalik ülerahvastatus, linnakeskkonna monstrumlik kasv ja mandumine, biosfääri salalik hävitamine saasteainetega, kehtiva süsteemi võimetus sotsiaalmajandust vastavalt uusimatele tehnoloogiatele ümber kujundada – kõik need tendentsid peaksid mobiliseerima meie mõistuse, tunded ja tahte. Ent selle asemel peidetakse meid võib-olla hukatusse viiv ajaloo kiirenemine vaid lamedate ja kõmumaiguliste kujundite taha, mida meedia sündmustest välja keerutab.

Ökoloogilise kriisi taga tuleks näha üldisemat ühiskondlikku, poliitilist ja eksistentsialistlikku kriisi, mille ületamine eeldab revolutsiooni meie mõtteviisides nii, et me enam tootmisideoloogiat, mis on juba ammu kaotanud igasuguse sideme inimlike eesmärkidega, ei toetaks. Ent kuidas me saaksime oma mõtteviise muuta? Kuidas suudaksime uuesti leiutada ühiskondlikke toimimisviise, mis annaksid inimkonnale (tagasi?) vastutustunde mitte üksnes iseenda säilimise, vaid kogu meie planeedi elu ees: kahtlemata looma- ja taimeriigi, aga niisamuti kehatute liikide ees nagu näiteks muusika, kunstid, kino, suhtumine aega, armastusse ja kaastundesse, rääkimata ühtekuuluvustundest kosmosega?

Kahtlemata tuleks meile kasuks uute kollektiivsete suhtlemis- ja tegutsemisviiside väljatöötamine, et hakkama saada ajaloolise situatsiooniga, milles traditsioonilised ideoloogiad ning sotsiaalsed ja poliitilised praktikad on kaotanud igasuguse väärtuse. Siinkohal tasub märkida, et ei saa küll välistada, et uued kommunikatsioonitehnoloogiad võivad aidata kaasa arendamis- ja sekkumisviiside uuendamisele, ent tehnoloogia üksi ei suuda pakkuda sedalaadi loovuse sädemeid, mis teadlikkust avardades tooksid kaasa uusi edasiviivaid tulevikuperspektiive. Killustatud projektide, kohati ebakindlate algatuste, kõhklevate katsetuste kaudu hakkavad vormuma uued kollektiivsed lausungiseaded[1]. Vastastikku rikastavas protsessis avanevad ja viljastavad üksteist teistsugused viisid maailma näha ja luua, teised võimalused olla ja luua uusi olemise modaalsusi. Küsimus pole niivõrd uute tunnetussfääride tabamises, kuivõrd muteeruvate eksistentsiaalsete virtuaalsuste[2] loomises.

Ajaloo subjektiivsete faktorite arvessevõtmine ning eetiline hüpe vabaduse suunas, mis tuleneb eheda virtuaalsusökoloogia edendamisest, ei tähenda vähimalgi määral enesessetõmbumist (nagu toimib näiteks transtsendentaalne meditatsioon) või poliitilisest tegevusest loobumist. Vastupidi, selline mõtteviis nõuab poliitilisele tegevusele uue aluspõhja loomist.

Alates 18. sajandi lõpust on teaduse ja tehnoloogia mõju arenenud ühiskondadele toonud kaasa ideoloogilise, sotsiaalse ja poliitilise polariseerumise (sageli oma riigikäsituse poolest jakobiinlike[3]) progressiivsete ning traditsioonilisi väärtusi propageerivate konservatiivsete suundumuste vahel. Algul valgustusliikumise, seejärel vabaduse, progressi ning lõpuks töölisklassi emantsipatsiooni nimel on välja kujunenud teljeks vasak- ja parempoolsus, mida võetakse ühiskondliku elu põhiseisukohtades orienteerumisel aluseks tänaseni.

Kuid tänapäeval on sotsiaaldemokraatiad muutunud turumajanduse apologeetideks või pöördunud lausa laissez-faire kapitalismi[4]. Ning rahvusvahelise kommunistliku liikumise üleüldine kollaps jättis vasak-parem polaarsuse ühte otsa suure tühimiku. Kas ei tuleks sellistes tingimustes arvata, et vasak-parem polaarsus peab paratamatult kaduma, nii nagu sedastab ka teatavate keskkonnaaktivistide „ei vasak ega parem”-lööklause? Või on ehk määratud kadumisele ühiskondlik elu ise kui pettekujutlus – nagu kinnitavad mõned postmodernismi eestkõnelejad? Vastukaaluks säärastele seisukohtadele pakun ma välja, et senine, liigseid lihtsustusi sisaldav vasak-parema polaarsus tuleks üle vaadata ja ümber teha, vähem jakobiinlikult, rohkem föderalistlikult, eriarvamuslikkust rohkem soosides, nii et sellele oleks taas võimalik paigutada kõik kaasaegsed konservatiivsuse, tsentrismi ja isegi neofašismi erinevad segud. Traditsioonilised parteiorganisatsioonid on riigi eri mehhanismidesse siiski liiga tugevasti sisse ehitatud, et parlamentaarse demokraatia süsteemidest üleöö kaduda, hoolimata ilmselgest, elektoraadi kasvavast apaatiast nähtuvast usalduse kaotusest. Sellegipoolest, kadumas on valijaskonna nimel meediakanalites massimanöövritena toimuvad võitlused, nagu ka „poliitika poliitikutest, poliitikutelt ja poliitikutele”; nende asemele on tulemas uued sotsiaalsed ja poliitilised toimimisviisid, mis sobivad paremini meie ajastu kõige spetsiifilisemate lokaalsete ja globaalsete probleemide lahendamiseks.

Laialdasem ökoloogiline teadlikkus, mis ulatub oluliselt kaugemale „roheliste” parteide mõjust valimistele, peaks põhimõtteliselt viima selleni, et hakkame kahtlema ideoloogias „tootmine tootmise nimel”, see tähendab tootmises, mis kapitalistliku hinnasüsteemi ja invaliidistava konsumerismi kontekstis on täielikult keskendatud kasumile. Siis ei oleks eesmärgiks enam riigitüüri haaramine valitseva kodanluse ja bürokraatia käest, vaid keskendumine sellele, mida panna nende asemele. Praegu näib, et tulevastes vaidlustes progressiivse kartograafia ümbertegemise üle kerkivad esile kaks teineteist täiendavat teemat: esiteks riigi funktsioonide, mis tegelikkuses on väga mitmekülgsed, heterogeensed ning sageli omavahel vastukäivad, ümbermääratlemine; teiseks turu mõiste dekonstrueerimine ja majandustegevuse taaskontsentreerimine subjektiivsuse tootmisele.

Viimastel aastatel on uusliberalistlik maailmaturu müüt saavutanud erakordse mõju. Kui uskuda selle eestkõnelejaid, siis ükskõik millise majandusliku grupeeringu probleemide kaotamiseks justkui võluväel piisab ainuüksi sellest, kui see grupeering allutada maailmaturu juhtimisele.

Tegelikkuses pole aga sellist asja nagu hegemoonlik maailmaturg üldse olemaski; on vaid turusektorid, millest igaüks vastab mõnele võimuformatsioonile[5]: finantsturg, naftaturg, eluasemeturg, relvaturg, narkootikumiturg, mittetulundussektor jne. Neil kõigil on erinev struktuur ja ontoloogiline kude. Need sektorid sobituvad üksteisega vaid neid ülal hoidvate võimuformatsioonide vaheliste jõusuhete kaudu. Tänapäeval on moodustumas uus ökoloogiline võimuformatsioon ning sellest omakorda tuleneb, et uus ökoloogiline tööstus on otsimas endale kohta teiste kapitalistlike turgude seas. Heterogeensed väärtussüsteemid peavad – vastukaaluks kapitalismi homogeniseerivatele tendentsidele – koondama omaenda võimuformatsioonid, mis ei piirduks passiivse protestiga maailmaturu varjukülgede vastu, vaid asuksid uutes jõusuhetes aktiivselt osalema. Kunstikooslused näiteks peavad olema organiseeritud viisil, mis ei muudaks neid abituiks teenreiks finantsturu jaoks, mis omakorda on seotud narkootikumituruga. Ka haridus ei saa jääda täielikult riigist sõltuma. Aeg on leiutada alternatiivsed turud, mis väärtustaksid urbanistliku eluviisi uut kvaliteeti, kommunikatsiooni postmassimeedialikku vormi. Maailmaturu kapitalistlike väärtussüsteemide absurdse hegemoonia lammutamine eeldab seega sisu andmist sellistele sotsiaalse korralduse ja eksistentsialistlike territooriumide väärtusuniversumitele, mis nüüdisaegse plahvatusliku evolutsiooniga võrreldes käivad teist jalga.

Vastukaaluks subjektiivsust redutseerivatele lähenemisviisidele pakkusime välja kompleksanalüüsi, mis lähtub neljamõõtmelisest ökosoofilisest objektist. Objekti mõõtmed on järgmised:

  • materiaalsed, energeetilised ja semiootilised vood;
  • konkreetsed ja abstraktsed masinistlikud hõimkonnad[6];
  • virtuaalsed väärtusuniversumid;
  • lõplikud eksistentsiaalsed territooriumid[7].

Ökosüsteemne lähenemisviis voogudele nõustub kindlasti sellega, et elusorganismidele ja sotsiaalsetele struktuuridele omaste küberneetiliste vastasmõjude ja tagasisidestuste arvestamine on vältimatu. Kuid vähemalt sama tähtsaks saab siin transversaalse silla ehitamine ontoloogiliste kihindite vahele, millest igaüht omal viisil iseloomustab spetsiifiline kaosmoosisekujund[8]. Nendeks kihinditeks on nähtavad ja aktualiseerunud materiaalsed ja energeetilised vood, orgaaniline elu, ühiskond, mehhanosäär ja samuti ka matemaatiliste ideaalobjektide, muusika ning iha saamiste (becomings of desire) [9] kehatud universumid. Kihindite vaheline transversaalsus pole antud kunagi valmiskujul, selleni tuleb alati välja jõuda eksistentsi pragmaatika kaudu. Iga kihindi sees, igas universumis ja saamises seatakse küsimuse alla teatav lõpmatuse metabolism, transtsendentsuse nuhtlus, immanentsuse poliitika. Ja igaüks neist vajab skisoanalüütilisi ja ökosoofilisi kartograafiaid, mis seisaksid selle eest, et kuuldavale tuleksid ka need lausumisterviku hääled, mis muidu jääksid märkamatuks ja mille esilekerkimist saientism, dogmatism ja tehnokraatia takistavad.

Niisiis, kaosmoosis ei eelda, et nelja ontoloogilise mõõtme kooslus – vood, masinistlikud hõimkonnad, universumid ja territooriumid – jääks muutumatuks. Kaosmoosisel pole etteantud skeeme; juba sellest üksi piisab, et seda eristada René Thomi teooria universaalsetest katastroofikujunditest. Kaosmoosise kartograafiline representatsioon on osa eksistentsiaalsest tootmisprotsessist, mille aluseks on territorialiseeritud lõplikkuse elemendid, pöördumatu inkarnatsioon, protsessuaalne ainulisus ja sääraste virtuaalsete universumite tekitamine, mida ei ole väliste diskursuskoordinaatide abil võimalik määratleda. Need elemendid tekivad läbi ontoloogilise heterogeneesi ning annavad oma olemasolust tähenduste maailmas märku mõttekatkestuste ja eksistentsiaalsete ülekordamiste kaudu. Nende refräänide paigutumine tavamaailma toimub näiteks müütilise, kirjandusliku, fantasmaatilise ja teoreetilise narratiivsuse umbtähistava[10] ja tuletatud funktsiooni kaudu.

Rääkida pigem masinatest kui tungidest, pigem voogudest kui libiidost, pigem eksistentsiaalsetest territooriumidest kui isest ja ülekandest, pigem kehatutest universumitest kui mitteteadlikest kompleksidest ja sublimatsioonist, pigem kaosmilistest entiteetidest kui tähistajatest; paigutada ontoloogilised dimensioonid pigem ringjalt kui et jagada maailm infra- ja suprastruktuuriks – see kõik ei pruugi olla pelgalt sõnavara küsimus! Mõisted avavad ja sulgevad võimaluste välju; nad katalüseerivad virtuaalseid universume. Nende pragmaatilised tagajärjed on sageli ettenägematud, kauged ja aeglaselt avalduvad. Kes teab, mida teised sellest kõigest enda jaoks välja sõeluvad ning milliseid erisuguseid eesmärke ja lahknevusi sellest hakkab tulema.

Kartograafia ja ökosoofiline metamodelleerimine, milles olemine seatakse uue esteetilise paradigma egiidi all heterogeneesi ülimaks objektiks, peaks toimuma ühelt poolt tagasihoidlikumas ja teisalt jultunumas stiilis kui see, millega meie haridussüsteem on harjunud. Tagasihoidlikumas, sest see tegevus peab loobuma kõikidest püüdlustest oma kestvusele ja vankumatule teaduslikule alusele; ja jultunumas, sest hüljatakse erapooletus parajasti asetleidvas erakordses võidujooksus masinistlike mutatsioonide ja nende subjektiivseks kapitaliks muutmise vahel. Osalemine uuenduslikes sotsiaalsetes, esteetilistes ja analüütilistes tegevustes tähendab seega, et suudetakse ületada intensiivsuslävi, mis vastab pelgale spekulatiivsele kujutlemisele – kujutlemisele, mida ei kuule üksnes spetsialiseerunud teoreetikute suust, vaid millele on pühendunud ka ökosoofiliste objektide keerukusele vastava kaosmilise transversaalsuse kuulutajad. Selleks et avada eetilis-poliitilisi valikuvõimalusi, mis seostuvad nii vaimu ning ühiskonna mikroskoopiliste aspektidega kui ka biosfääri ning mehhanosfääri globaalse saatusega, tuleb igas valdkonnas pidevalt üle vaadata, kas olemasolevad väärtustamisviisid on ontoloogiliselt põhjendatud.

Säärane kartograafiline tegevus võib teostuda mitmel moel. Moonutatud kujul annavad meile selle erinevatest võimalustest aimu psühhoanalüütilised raviseansid, institutsionaalse analüüsi koosolekud, ametialased võrgustikud ja sotsiaal-professionaalsed või kogukondlikud kollektiivid. Kõigile neile on omane verbaalne väljendumine. Tänapäeval tuleb kõik sõnadesse panna ja välja ütelda – psüühika, paarisuhted, perekond, naabruskond, kool, suhted aja ja ruumi, loomade elu, helide ja plastiliste vormidega. Seevastu ökosoofia (või skisoanalüüs) ei piirdu oma lähenemises sugugi ainult verbaalse väljendusega. Kuigi kõne mängib siin loomulikult endiselt ülitähtsat rolli, ei jää see ainsaks; siinsesse analüütilisse seadesse sobib iga väljendusvahend, mis aitab viia lühiühendusse tähistavad ahelad, kehahoiakud, näojooned, ruumilised paiknemised, rütmid, semiootilised umbtähistavad tootmised (näiteks rahavahetusega seotud) ning masinistlikud märgitootmised. Võimatu on üleliia rõhutada, et kõne toimib siin üksnes toena eksistentsiaalsetele refräänidele.

Ökosoofilise kartograafia peamiseks eesmärgiks pole niisiis mitte tähistamine ja kommunikatsioon, vaid lausungiseadete tekitamine, mis suudaks tabada olukorra singulaarsuspunkte. Seda arvestades tuleks hakata poliitilise või kultuurilise iseloomuga kokkusaamisi muutma analüütiliseks, ja psühhoanalüütilisel ravil vastupidi, laskma tungida paljudesse mikropoliitilistesse registritesse. Tähenduse katkestus – dissensus – omandab siin samasuguse rolli nagu sümptom freudismi jaoks, muutudes eelistatud toormaterjaliks. Seepärast tuleks niihästi avalikes kui isiklikes ökosoofilise lausumise olukordades julgustada isiklike probleemide esilekerkimist.

Selles valguses on lausa märkimisväärne, kui ebatõhusad on olnud mitmesugused Prantsuse ökoloogilised liikumised algtasandi organisatsiooni tekitamisel. Piirdutud on üksnes kõnelemisega keskkondlikel ja poliitilistel teemadel. Kui sellistelt ökoloogidelt küsida, mida nad kavatsevad teha oma lähikonna asotsiaalide abistamiseks, vastavad nad reeglina, et nemad vastutavad teiste asjade eest. Kui küsida, kuidas nad kavatsevad oma väikeste gruppide harjumustest ja dogmatismist välja murda, tunnistavad mitmed neist, et küsimus on õigustatud, ent lahendusi ei oska välja pakkuda keegi! Aga tegelikult ei seisne nende peaülesanne tänapäeval sugugi selles, mil viisil eemalduda nii vasak- kui parempoolsusest, vaid selles, kuidas aidata kaasa progressiivse polaarsuse taastekitamisele, kuidas viia poliitika uutele alustele, kuidas transversaalselt ümber liigendada isiklik ja avalik, ühiskondlik, keskkondlik ja vaimne. Et selles suunas mingeid edusamme teha, tuleb proovida uusi koostöö-, analüüsi- ja organisatsioonivorme – võimalik, et esialgu kitsamas ringkonnas, seejärel juba laiaulatuslikumalt. Kui Prantsuse ökoliikumistel ei õnnestu end rakendada võitlusolukordade taasloomise vankri etteotsa – andes neile täiesti uue, kollektiivsete subjektivatsiooniseadete tähenduse –, siis pole kahtlustki, et need kaotavad avalikkuse usalduse ning ökoloogia tehnilised ja huvigruppidega seotud aspektid muutuvad traditsiooniliste poliitiliste parteide, riigi ja ökoäri asjaks. Minu meelest peaks ökoliikumine eelisjärjekorras tegelema omaenda sotsiaalse ja vaimse ökoloogiaga.

Traditsiooniliselt on Prantsusmaal avaliku arvamuse juhtimise ülesanne langenud mõne intellektuaalse elu juhttegelase õlgadele. Õnneks tundub, et see aeg on nüüd möödas. Pärast transtsendentsete intellektuaalide valitsusaega on nüüd ehk asjad niikaugel, et võiksime proovida kollektiivse intellektuaalsuse immanentsust, mis haaraks kaasa nii õpetajate kogukonna, sotsiaaltöötajad kui ka igat sorti tehnoloogilised keskkonnad. Meedia ja kirjastuste poolt ülesreklaamitud juhtintellektuaalid on intellektuaalsete kollektiiv-seadete leidlikkusele mõjunud liigagi sageli pigem takistavalt, eriti kuna seadete jaoks ei tõuse säärasest esindamise süsteemist mingitki kasu. Intellektuaalne ja kunstiline loovus, nii nagu ka uued sotsiaalsed toimimisviisid, peavad alles pälvima demokraatliku heakskiidu, mis kaitseks nende erilisust ja õigust ainulaadsusele. Seepärast pole intellektuaalidel ja kunstnikel õigupoolest mitte kellelegi midagi õpetada. Kasutades üht mu ammu väljapakutud võrdluspilti, võiks öelda, et nende asi on luua mõistetest, pertseptidest ja afektidest koosnevaid tööriistakaste, mida erinevad publikud vastavalt oma paremale äranägemisele saaksid kasutada. Mis puutub moraali, siis tuleb tunnistada, et väärtuskasvatus kui selline puudub täiesti. Kuid ilu, tõe ja headuse universumid on lahutamatud territorialiseeritud väljenduspraktikatest. Väärtustel on universaalne tähendus üksnes siis, kui need toetuvad praktika, kogemuse ja intensiivse väe territoorimidele, mis neid transversaliseerivad. Kuna väärtused ei ole transtsendentsete ideede taevasse kinnitatud püsivalt, siis võivad need igal hetkel kokku kukkuda ja jääda manduma katastroofilistesse kaosmilistesse tasakaaluseisunditesse.

Kunstikartograafiad on alati olnud meie ühiskondliku raamistiku elutähtsateks elementideks. Kuid alates sellest, kui spetsialistide tsunftid neid edendama asusid, näivad need olevat muutunud üleliigseks, otsekui hingelisandiks, hapraks superstruktuuriks, mille surmast meile sagedasti teada antakse. Ja ometi on need katkematult olnud individuaalsete ja kollektiivsete subjektiivsuste kristalliseerumise lahutamatuks osaks – alates Lascaux’ koobastest kuni katedraalide õitseaja ja SoHo-ni.

Kuigi kunsti alustalad peituvad ühiskonnas, peab ta siiski ennast ise püsti hoidma. Seda põhjusel, et igal teosel on kahetine eesmärk: paigutuda sotsiaalsesse võrgustikku, mis selle kas omaks võtab või siis ära tõukab; ja pühitseda, ikka ja jälle, kunsti universumit, kuivõrd seda ähvardab pidev hävinemise oht.

Selline pidev kadumise risk on kunstil tänu tema ülesandele murda end lahti ühiskondlikus sfääris ringlevatest kulunud vormidest ja tähendustest. Kunstnik – ja esteetiline taju üldse – eraldab ja deterritorialiseerib tegelikkuse segmendi, et panna see mängima osalise lausuja[11] rolli. Kunst annab tükile tajutud maailmast tähenduslikkuse ja teistsugususe. Kunstiteose säärane poolanimistlik sõnavõtt avaldab kunstniku ja kunsti „tarbija” subjektiivsusele ümberkujundavat mõju. Lühidalt on eesmärk hõrendada lausungit, millel muidu oleks vägagi suur kalduvus jääda kinni identifitseerivasse seriaalsusse, mis seda infantiliseerib ja annihileerib. Nende jaoks, kes seda kasutada oskavad, on kunstiteos raamide mahavõtmise, tähenduse lõhkumise, äärmusliku vaesustamise või barokse vohamise akt, mis tõmbab subjekti omaenda taasloomise ja taasleiutamise suunas. Teosele toetudes hakkab uus eksistentsiaalne tugi võnkuma kahe registri – reterritorialiseerimise (refräänifunktsiooni) ja resingulariseerimise[12] vahel. Kohtumine kunstiteostega võib olemise kulgu pöördumatult muuta ning tekitada igapäevaelus „tasakaaluseisundi kaugeid” võimalustevälju.

Selle eksistentsiaalse funktsiooni – tähenduse ja osutuse lahtimurdmise – vaatenurgast muutuvad tavapärased esteetilised kategooriad mõttetuks. Mis tähtsust on enam sellistel terminitel nagu „vaba figuratiivsus”, „abstraktsioon” ja „kontseptualism”? Oluline on hoopis see, kas kunstiteos aitab tõhusalt kaasa lausungi mutanttoodangule. Kunstitegevuse keskpunktiks jääb alati subjektiivsuse lisaväärtus ehk teisisõnu negentroopia elluäratamine keset keskkonna banaalsust. Subjektiivsus suudab oma konsistentsi säilitada üksnes juhul, kui ta end pidevalt uuendab minimaalse – individuaalse või kollektiivse – resingulariseerimise kaudu.

Meie ühiskondadel on praegu niiöelda tee püsti ees: et püsima jääda, peavad nad veelgi edasi arendama teadust, innovatsiooni ja loomingulisust, st dimensioone, mille puhul on iseäranis oluline arvesse võtta loomuldasa esteetilisi katkestamise ja kokkuliitmise tehnikaid. Miski murrab end lahti ja hakkab tööle omaenda huvides, aga ka kõikide nende huvides, kes oskavad end sellesse protsessi „aglomereerida“. Selles valguses vajavad ülevaatamist kõik institutsionaalsed valdkonnad, näiteks ka kool. Kuidas panna klassitund toimima kunstiteosena? Millised on lahendused selle singulariseerimiseks nii, et klassitund muutuks selles osalevate laste jaoks „eksistentsi järele haaramise” allikaks?[13] Ja mis puutub registrisse, mida ma kunagi nimetasin „molekulaarseteks revolutsioonideks”, siis peituvad Kolmandas maailmas rikkused, mis kindlasti väärivad uurimist.[14]

Müütilise teadusliku objektiivsuse nimel valitseb ülikoolides jätkuvalt subjektiivsuse süstemaatiline ignoreerimine. Strukturalismi kõrgajal eraldati subjekt metoodiliselt omaenda arvukast ja heterogeensest väljendusmaterjalist. Aeg on asuda uuesti uurima kujutiste, tehisintellekti märkide jne masinistlikku tootmist kui subjektiivsuse jaoks vajalikke uusi materjale. Keskajal leidsid kunst ja tehnoloogia varjupaiga kloostrites, millel oli õnnestunud püsima jääda. Tänapäeval on ehk just kunstnikud viimseks taganemispunktiks igipõlistele eksistentsiaalsetele küsimustele: kuidas ette valmistada uusi võimalustevälju? kuidas liita helid ja vormid nii, et subjektiivsus nende kõrval jätkaks liikumist, ehk teisisõnu, säiliks elavana?

Kaasaegsele subjektiivsusele ei ole määratud elada lõputult sissepoole, massimeedia poolt infantiliseeritult, teadmatuses erisustest ja teisesusest nii inimlikul kui kosmilisel tasandil. Kuid subjektiviseerumise viisid pääsevad oma homogeneetilisest „piiramisrõngast” üksnes juhul, kui nende käeulatusse ilmuvad loomingulised eesmärgid. Küsimus seisneb kogu inimtegevuse mõttes. Sealpool materiaalseid ja poliitilisi nõudmisi kerkib püüdlus subjektiivsuse tootmist nii individuaalselt kui kollektiivselt taasomastada. Nii on väärtuste ontoloogiline heterogenees saamas osaks poliitilisest võitlustandrist, millel praegusel hetkel puudub kohalikkus, otsesuhe, keskkond, sotsiaalse koe ümberkorraldamine ning kunstile omane eksistentsiaalne mõju. Ning subjektivatsiooni-seadete aeglase taaskokkupanemise järel peaksid kaosmilised ökosoofiauuringud, mis liidavad omavahel teaduslikke, poliitilisi, keskkondlikke ja vaimseid ökoloogiaid,
olema võimelised väitma, et nad suudavad toimida alternatiivina vanadele ideoloogiatele, mis lõhestasid ühiskondliku, era- ja tsiviilvaldkonna ning olid üleüldse läbinisti võimetud poliitika, eetika ja esteetika vahele transversaalseid sidemeid looma.

See peaks aga olema selge, et käesolevaga ei propageeri me sugugi ühiskonna estetiseerimist, sest lõppude lõpuks tähendab uue esteetilise paradigma esilekerkimine ju mitte ainult ühiskondlike vormide, vaid ka olemasolevate kunstivormide kummutamist. Meie planeedi katsumused, näiteks atmosfääri lämmatamine, nõuavad muutusi tootmises, meie eluviisis ja väärtustelgedes. Demograafiline plahvatus, mis oodatavalt viib mõne aastakümne jooksul rahvaarvu kolmekordistumiseni Ladina-Ameerikas ja viiekordistumiseni Aafrikas[15], ei ole mingi halastamatu bioloogilise needuse tagajärg. Võtmetegurid on siin majanduslikud (see tähendab, võimuga seotud). Kuid edasisel analüüsil ilmnevad nende taga subjektiivsed – kultuurilised, sotsiaalsed ja massimeedia tegurid. Kolmanda maailma tulevik oleneb peamiselt selle oskusest oma subjektiviseerumisprotsessid uuesti enda kätte haarata olukorras, kus ühiskondlik kude järjest enam kõrbestub.

Meie aastatuhande lõppu hägustava udu ja mürgise õhu taustal kerkib juhtmotiivina ikka ja jälle subjektiivsuse küsimus. Subjektiivsuse säilimine on sama vähe iseenesestmõistetav kui õhu ja vee säilimine. Kuidas me saaksime teda toota, haarata, rikastada ja pidevalt taasleiutada, et ta sobiks muteeruvate väärtuste universumitega? Kuidas saaksime me töötada tema vabastamise, see tähendab resingulariseerimise heaks? Psühhoanalüüs, institutsionaalne analüüs, film, kirjandus, luule, innovatiivne kasvatusteadus, linnauuringud ja arhitektuur – kõik need harud peavad oma loovuse ühendama silmapiiril terendavate barbarismi, vaimse kokkuvarisemise ja kaosmilise spasmi katsumuste tõrjumiseks ning nende muutmiseks rikkusteks ja seninägematuteks naudinguteks – eesmärgid, mille elluviimine, vähemalt veel praegusel hetkel, on vägagi reaalne.


Pierre-Félix Guattari (1930–1992) oli prantsuse filosoof, psühhoterapeut, poliitiline aktivist. Ta on teose „Chaosmose“ (Edition Galilée, 1992) autor ning on kirjutanud koos Gilles Deleuze’iga kaasaegsest kultuurist mitmeid olulisi uurimusi; silmapaistvaim neist on „Tuhat platood“.

Siinne essee on vahendatud toetudes kahele ingliskeelsele tõlkele. Eestikeelse tõlke aluseks on olnud Guattari essee Haun Saussy lühendatud tõlge inglise keelde teosest ECO-TEC: Architecture of the In-Between: StoreFront Books 3. – Amerigo Marras (ed). Princeton Architectural Press, 1999. Teksti on kirjastuse loal tõlkinud Tiina Randus.

Toimetaja Eik Hermann on lisanud kommentaarid ning täiendanud teksti prantsuskeelse originaali ning Paul Bainsi ja Julien Pefanise tõlkega raamatust “Chaosmosis: An Ethico-Aeshetic Paradigm”. – Sydney: Power Publications, 1995.

   (↵ returns to text)

  1. ‘Kollektiivne lausungiseade’: Guattari lähtub nägemusest, et kui üldse on võimalik midagi korda saata, siis mitte kunagi individuaalselt, vaid alati kollektiivselt. Iga inimene on ise juba heterogeensetest elementidest koosnev kollektiiv. ’Seade’ ja ’masin’ tähendavad Guattari jaoks just neid protsesse, milles erilaadi elemendid kooslusena toimivad. Ökosüsteem on üks seadmete näide: eri taime- ja loomaliigid moodustavad siin koosluse, ent see ei tähenda sugugi ainult „sõbralikku koostööd”. Sellest vaatepunktist saab ’lausumine’ (ja üldse tegutsemine) toimuda üksnes nagu koorilaul, nii et lausung on siin nagu (dis)harmoonia, mis saab tekkida alles siis, kui laulma hakkavad kaks erinevat häält: see tekib häälte erinevuse vahelt. – Toim.
  2. Virtuaalsus’ on Bergsonilt laenatud mõiste, mille tähendus ilmneb kõige paremini vastanduses aktuaalsuse mõistega. Kui aktuaalsus sisaldab kõiki valmis asju, kõike, mida saab ette kujutada (näiteks raamat, väide, inimene), siis virtuaalsus viitab asjadele, mis on alles valmimas (näiteks mõttesähvatus, embrüo). Oma süvimas tähenduses on virtuaalsus valmimisprotsess kui selline, seda saab ainult tunda, mitte ette kujutada. Kuid aktuaalsus ja virtuaalsus ei välista teineteist, nad on vältimatult seotud, näiteks kasvõi selles mõttes, et on aktuaalseid valmis asju, mis omakorda inspireerivad looma midagi uut või mille peamine eesmärk ongi anda inspiratsiooni (kunstiteosed). Ning mõni aktuaalne asjade seis võimaldab loomingulisust ja uudsust tunduvalt enam kui mõni muu aktuaalne asjade seis. Kui Guattari räägib virtuaalsuste loomisest, siis ilmselt peab ta siin silmas ka aktuaalsuse seda osa, mis aitab kaasa uute virtuaalsuste tekkimisele. – Toim.
  3. Jakobiinid olid Prantsuse Revolutsiooni ajal radikaalid, kes nõudsid ühiskonna sunniviisilist ümberformeerimist ultravasakpoolsete tsentralistlike põhimõtete alusel. – Toim.
  4. Pr k – täieliku ettevõtlusvabaduse kapitalism. – Toim.
  5. ’Võimuformatsioon’ on Michel Foucault’ mõiste, mis tähistab võimumehhanismide jaotumist ja toimimisviisi mõnes konkreetses masinas või seadmes. – Toim.
  6. ’Hõimkond’ – Guattari laenab selle mõiste bioloogiast, kuid kuna ta probleemiasetus on teine, peab ta vajalikuks seda mõistet laiendada. Bioloogias tähistab hõimkond kategooriat, mis elusolendite taksonoomias asub riigist üks aste allpool (näiteks inimene kuulub loomariiki ja keelikloomade hõimkonda). Ühte hõimkonda kuuluvatel olenditel on sama „kehaplaan”, mille igasugu viisidel tranformeerimine – näiteks voltimine, venitamine, tõmbamine, tõukamine – tekitab konkreetsete organismide kehaehitused. Guattari laiendab seda mõistet väljapoole bioloogiat ja elusaid organisme. Igal kooslusel on oma kehaplaan, ka „elututel” protsessidel nagu tuul, lõke ja kivid, ja need võivad kuuluda meiega samasse masinistlikku hõimkonda, kui nende protsessidel on sama kehaplaan, st kui need protsessid on näiteks voltimise ja venitamise kaudu tagasi viidavad meile iseloomulikele protsessidele.
    Vt ka Manuel DeLanda, “The Machinic Phylum”, http://framework.v2.nl/archive/archive/node/text/.xslt/nodenr-70071 [21.11.2006]. – Toim.
  7. Mõistet ‘territoorium’ kasutab Guattari veidi laiemas tähenduses kui tavaliselt. Iga piiritletud asi on territoorium, näiteks ka mina kui isik ja minu unistuste maailm. Territooriumi mõistega seostub ‘refrääni’ mõiste. Refrääni heaks näiteks on väike laps, kes öösel kartma lüües hakkab endamisi ümisema väikest viisijupikest ja ühel hetkel enam ei kardagi. Refrään tekitab tema jaoks pisikese oma territooriumi, millelt lähtudes on julgem tundmatuga hakkama saada. Sellise refräänina võib toimida mistahes lihtne kordus. – Toim.
  8. Mõiste ‘kaosmoosis’ sisaldab kolme komponenti: kaos, kosmos ja osmoos. Kaos viitab protsesside ennustamatusele; kosmos – püüdele ennustamatust korrastada; osmoos – nende kahe tendentsi vältimatule teineteiseks üleminekule. ‘Kaosmoosisekujundist’ rääkides peab Guattari silmas kaosmoosiseprotsessi konkreetset rütmi ja elementide omavahelist asetust. – Toim.
  9. ’Iha’ ei tähenda Guattari jaoks sugugi ühe inimese kirge teise inimese suhtes. Iha on alati kollektiivne (masinistlik) protsesside väli, milles jaotumised subjektiks ja objektiks, ihaldajaks ja ihaldatavaks, toimuvad üksnes juhul, kui midagi läheb valesti ja kui midagi seiskub. Mõiste ’saamine’ tähendab ühte konkreetset suunda või rada ihaprotsesside väljal. See mõiste on loodud lähtuvalt eesmärgipärasuse ja algupärasuse kriitikast, niivõrd kui eesmärgipärasus on alati seotud protsesside loodetava lõpp-punktiga ja algupärasus omakorda on seotud kujutletava alguspunktiga. Saamine rõhutab protsesside omadust olla esmaselt midagi, mis on väljaspool alguseid ja lõppe, alati keskel. Kui mõelda kasvõi lause peale „ma lähen hulluks”, siis hullus ei tähista siin sugugi enam eesmärki, vaid viitab minu tundmusele just antud hetkel, niivõrd kui hullus ise ei saa minu jaoks omada mingit selget läbitunnetatud sisu. – Toim.
  10. ‘Umbtähistav’ (a-signifiant) viitab tähendusele, mis on teistsuguse iseloomuga kui keeleliste tähistajate abil tekkiv tähendus. See on rohkem kaudne, vaistlikult tajutav ning tekib näiteks näoilme, hääletooni, käeliigutuste vms kaudu – nii nagu umbkeelne inimene meile midagi mõista annab. – Toim.
  11. ’Osaline lausuja’: kuna lausung saab Guattari jaoks alati olla üksnes kollektiivne, siis saavad indiviidid ja erinevad asjad mängida lausumises üksnes osalise lausuja rolli. Jätkates ülalkasutet koorilaulu näidet, võib öelda, et osaline lausuja on üks hääl mitmehäälsest koorist. Ka kunstiteos on paratamatult säärane osaline lausuja, sest ta ei ole vaataja jaoks eraldatav isikliku elu probleemidest ja üldse kõigest, millega vaataja parajasti suhestub; kunstiteose mõju tekib kõikide nende faktorite koostöös. – Toim.
  12. Refräänil ehk lihtsal ja meeldejääval kordusel on kalduvus reterritorialiseerida: tekitada territooriume ehk turvalisi oma nurgakesi; nende häda on selles, et ses olukorras on väga kerged tekkima klišeed ja enesestmõistetavused – surnud tähendused, mille liigne rõhutamine takistab loomingulisust ja värskust, uudsust. Deterritorialiseerimine (resingulariseerimine) raputab ja murrab surnud tähendused uuesti lahti, nii et asjad pole enam nii ennustatavad ja enesestmõistetavad – paneb elu jälle käima. Kuigi Guattari rõhutab protsesside puhul just seda viimast, resingulariseerimise aspekti, annab ta endale aru, et ajutised reterritorialiseerumised on hädavajalikud, andes võimaluse tõmmata hinge olukorras, milles üleliigne deterritorialiseerumine, iga hinna eest uudsuse otsimine, võib olla hoopis vaesustav ja viia puhta anarhia mürani. – Toim.
  13. Institutsionaalse pedagoogika kohta vt ka: René Lafitte, Une journée dans une classe coopérative: le desir retrouvé. Paris: Syros, 1985.
  14. Solidaarsusvõrgustike kohta Kolmandas maailmas modernsuse poolt „võidetute” hulgas: Serge Latoche, La Planète des naufragés. Essai sur l’aprés-developpement. Paris: La Découverte, 1991.
  15. Jacques Vallin (INED-ist), Transversales Science/Culture, Vol 29, No. 9 (June, 1991); La Population mondiale, la population française. Pariis: La Découverte, 1991.