uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Eve Komp. Ruumide vahel

Magistritöö

Linnakeskkond on enamjaolt pikaajaliselt kavandatud ning hoonete valmimise vaev ja kasutatud ressursid on nende elueaga korrelatsioonis. Ometigi on selge, et linn kui inimühiskonna peegeldus ei ole staatiline nähtus, vaid vajab elu muutustele vastavalt pidevat teisendamist. Hoonete kohandamine vastavalt kasutajale või nende „lõpp” mõeldakse planeerimisprotsessis harvem läbi. Kuid kui lõpp on siiski käes ja uue keskkonna valmimiseni läheb veel aega, saab uurida, milliseid võimalusi tekkinud olukord pakub.

Ruumi loomine on paljude protsesside koordineerimine, kus kujundaja töö on üks mitmete muutujate seas. Protsessid, mis linnaruumi muudavad, on erineva kestuse ja intensiivsusega ning nende suhteid saab vaadelda rütmi mõiste kaudu. Henri Lefebvre on oma raamatus „Rütmianalüüsid” jaotanud rütmid tsüklilisteks ehk kosmilist päritolu (aastaajad, öö ja päev jne) ja lineaarseteks ehk sotsiaalset päritolu[1]. Erinevad rütmid eksisteerivad linnaruumis nii kooskõlas kui ka nihkes, tekitades omavahelisi häireid ja konflikte.

Muusikas peegeldub rütm helivältuste organiseeritud järgnevuses, kus rütm näitab ühe noodi ajalist pikkust teise noodi suhtes. Rütm tekib löökide ja pauside korduse kaudu ning sellele annab iseloomu nende sagedus. Rütmi analüüsimisel tajutakse esimesena ebakorrapärasid ehk rütmihäireid. Ka linnaprotsessides ärkavad meie meeled just erinevuse ilmnedes. Mõnel juhul on protsessid ühtäkki väga intensiivsed või vastupidi väga aeglased, peaaegu seisvad, ning äratavad seega tavaolukorrast eristudes tänavapildis tähelepanu. Sellised vahekohad ning vaheajad linnarütmis olen oma magistritöös nimetanud linnapausideks.

EveKomp-joonised-1_fmt1

Linnapausi vaatlemisel tänavalt tundub see esialgu häirena. Linnapausi sees tulevad aga esile uued kvaliteedid ning võimalused.

Linnapausi vaatlemisel tänavalt tundub see esialgu häirena. Linnapausi sees tulevad aga esile uued kvaliteedid ning võimalused.

Jaotan linnapausid, mis linnaelu rütme erineval viisil seovad, kolme rühma: organiseeritud, passiivsed ja aktiivsed. Organiseeritud linnapaus on planeeritud ja toimiv muudatusprotsess, kus ruumi kasutamine on kindlaksmääratud aja jooksul piiratud. Sellest hoolimata võib taoline paus, näiteks ehitusplats, anda kõrvalolevale keskkonnale impulsse sealse tegevuse kaudu nii visuaalselt, heliliselt kui ka funktsionaalselt.

Linnapausi võimalikud etapid.

Linnapausi võimalikud etapid.


Kui mõni linna arenguprotsessi etapp seiskub teatud ajaks – tekib tühi hoone või krunt, vare või uue hoone skelett –, saab organiseeritud linnapausist passiivne linnapaus. Selle mõju võib pikemas perspektiivis olla palju laiem ning mitmetasandilisem kui pelgalt üks „uinunud” kinnistu. See mõju ei pruugi olla alati negatiivne. Pausi tekkimine ja selle teadvustamine kogukonnas võib algatada diskussiooni ja tuua muudatused mõnes seaduses või kokkuleppes. Enamasti ongi passiivsus määratlemise ning vaatepositsiooni küsimus. Näiteks tühermaad võivad passiivsed olla laiema avalikkuse silmis, kuid see ei tähenda, et seal midagi ei toimu. Siiski saab teha vahet, kas passiivsus on linnaruumiliselt läbimõeldud ja teadlik valik või on tegemist organiseerimata protsesside ja hoolimatusega. Just viimasena käsitlen passiivsust ka oma magistritöö kontekstis.

Aktiveeritud linnapaus tähendab passiivse ruumi taassidumist linnarütmidega, näiteks lahenduste kaudu, mida pikemas perspektiivis pole ette nähtud. Siinjuures rõhutab magistritöö kogu aktiveerimisprotsessi organiseerimise vajadust algusest lõpuni, et algatatud ruumisündmus ei muutuks ise uueks linnapausiks. Sellisena võib käsitleda ühte magistritöö ideelahenduseks valitud asukohta, Pärnu mnt 18 asuvat paviljoni. Aktiveerimise ajaline selgroog tuleb hästi läbi mõelda, et selle mõju edasisele positiivne oleks.

Näited passiivsetest linnapausidest.

Näited passiivsetest linnapausidest.

Ideekavand "Ajakihid"

Ideekavand “Ajakihid”

Nõnda ei ole linnapaus ainult ruum (näiteks tühi krunt[2]) vaid ka aeg, sündmuste ja läbivate elujoonte[3] kohtumine. Jaapani keeles on olemas sõna ma 間, mida võib tõlkida aegruumiks. See tähistab negatiivis ruumi, tühjust kahe struktuuri vahel, aga ka pausi muusikas, kuna ma tähendus sisaldab intervalli olemust. Nägemise intensiivistamise ja teadliku mitte-vormi kogemise kaudu võib ma-d mõista kui ruumi teadlikustamist ning see on jaapani keeleruumis tihedalt seotud inimese ja objekti vaheliste heterogeensete suhetega. Just sellist alatooni võiks endas sisaldada ka linnapausi sõna, sidudes ülemineku-faasis vaheruumi sotsiaalsuse ja ajaga, mis pakub inimese igapäevaelu rütmidele teistsugust intensiivsust ning tempo muutust liikumisel. Linnapaus on reaalne ja virtuaalne side asendatava ja uue vahel. See loob dialoogivõimaluse osalistega (naabrid, kogukond, omavalitsus, külaline jne), avades nõnda peidus olnud küsimusi ja ideid, paisates liikumisse uusi mõtteid ruumi tuleviku üle.

Linnapausi ajalisus on seotud ajutisuse ja selle konteksti asetamisega. Aja tunnetamine on individuaalne ning ajutisuse kestus linnaruumis varieeruv. Seetõttu on õigustatud küsimus, kui kaua linnapaus eksisteerida saab ja kuidas linnapausi ajalise pikkuse teadvustamine selle kasutust mõjutab. Kas paus, mis kestab näiteks 30 aastat, on ikka veel ajutine? Kas üldplaneeringutes saaks kindlaks määrata pausile pandud alad, mille kasutus on enne tulevikuplaanide realiseerumist juhuslikum?

Ideekavand "Tuulepesad"

Ideekavand “Tuulepesad”

Ideekavand "Valge maja"

Ideekavand “Valge maja”

Aktiveeritud linnapauside asukohad Tatari asumis.

Aktiveeritud linnapauside asukohad Tatari asumis.

Läbimõeldud aktiveerimine mõjub positiivselt laiemale piirkonnale. Võimalik, et aktiveeritud funktsioon jätkub peale uue keskkonna loomist.

Läbimõeldud aktiveerimine mõjub positiivselt laiemale piirkonnale. Võimalik, et aktiveeritud funktsioon jätkub peale uue keskkonna loomist.

Ajutistel asjadel lasub oht muutuda püsivateks ja kinnistuda inimeste mälus. On oluline, et kasutajad mõistaksid aktiveeritud linnapausi mitte kui lõplikku lahendust, vaid kohatäitjat. Linnaplaneeringuliselt tuleks linnapauside sisu reguleerimisel olla paindlikum ja leebem. Teisalt tekib heade ja toimivate linnapauside puhul küsimus, kas ja millal oleks õigustatud nende vormistamine „päriseks”. Siinkohal peaks olema ettevaatlik pretsedentide loomisel. Pigem tuleks väärtustada aktiveerimise mõju nii ruumi edasistele protsessidele kui ka inimestele, kes seda ruumi kogevad. Aktiveeritud linnapaus on justkui katsepolügoon, kus väiksemas, lokaliseeritud aegruumis saab sündmuste mõju järele proovida ning analüüsida.

Linnapausi edukas elustamine oleneb nii koha kontekstist kui ka aktiveerijatest ja kasutajatest, nende ootustest, ressurssidest ning valmisolekust. Mõnekuine linnapaus või viieaastane ootus soosivad erinevaid ruumilisi olukordi (installatsioon, kämping, festival, haljasala vm). Samuti on küsimus, kas sündmused ise peaksid pidevalt muutuma, pakkudes igapäevastele möödujatele aeg-ajalt uusi üllatusi, või on need pigem igapäevarutiini osad (spordiplats, turg, kohvik jm). „Linnaraja” idee pakub väligalerii näol välja just esimese, meeli ergutava lahenduse. „Tuulepesad”, mis katsetab linnaaia taastamise mõttega, rõhub aga püsivamatele väärtustele.

Aktiveerimise tüpoloogia. Aktiveerimise võib funktsioonipõhiselt jaotada erinevatesse rühmadesse.

Aktiveerimise tüpoloogia. Aktiveerimise võib funktsioonipõhiselt jaotada erinevatesse rühmadesse.

Pikemaks prognoositud linnapaus lubab küll kindlamaid lahendusi, kuid suureneb ka aktiveerimise lõpetamise ettearvamatust. Ehitusseadusest tulenevalt on viieaastane piirang ajutistele ehitistele selles valguses õigustatud, sest tagab pausile omase päevakajalisuse. See aga ei tähenda, et lühiajaline lahendus peaks olema kergkonstruktsioonist või valmistatud odavast materjalist. Magistritöö „Aja kihid” ja „Valge maja” ideed just seetõttu pisut eksklusiivsemad ongi.

Linnapausi aktiveerimiseks erinevate sündmustega või mitme asukoha elustamiseks on vajalik erinevate osapoolte (maaomaniku, omavalitsuse, partnerite, kasutaja, arhitekti jt) panus ning tahe. Magistritöös esitlen katusorganisatsiooni mõtet, mis toimib sõltumatu, erinevaid osapooli siduva kehana ja koordineerib erinevaid protsesse (linnapauside aktiveerimine ja haldamine, infovahetus, tagasiside kogumine ja mõju analüüs jne). Kas selline organisatsioon toimib internetipõhise kogukonnaliikumisena, on osa mõnest suuremast institutsioonist või tagab iseseisvalt enese jätkusuutlikkuse ajas, on omaette küsimus.

Just mitme linnapausi koos elustamine tagab laiema avaliku huvi ning võimaldab teisalt pakkuda mitmekesisemat sündmusruumi valitud piirkonnas teatud ajaskaalal. Selline lähenemine liidab arhitekti/linnaplaneerija tegevusele kuraatori ülesanded: sobivate linnapauside ning seal toimuvate ruumisündmuste väljavalimise. Käsitledes linna kui kollektsiooni, mis vajab kureerimist representatsiooni või kohalolu kaudu, avanevad uued võimalused avastada ja rikastada linnakude ja urbanistlikku keskkonda laiemalt.[4] Linnapauside elustamine kuraatori positsiooni abil võimaldab juhtida tähelepanu mitte ainult ühele piirkonnale, vaid ka mõnele teemale või küsimusele ning arhitektina väljendada oma seisukohti ja pakkuda lahendusi.

Aktiveerimiseks valitud passiivsed linnapausid Tatari asumis.

Aktiveerimiseks valitud passiivsed linnapausid Tatari asumis.

Magistritöö projekti asukohaks on viis lähestikku asuvat linnapausi Tatari asumis Tallinnas. Ideelahendused lähtuvad ühest küljest koha kontekstist ning ilmnenud ajutistest ruumikvaliteetidest, teisalt aga on piisavalt universaalsed, et neid kasutada mujal. Lahenduste ühendav lüli on elukestva õppe võimaldamine. Enesetäiendamine on tänapäeval üha olulisem igapäevaelu osa, mida linnaruum saab toetada just linnapauside lühemaajalise formaadi (kursuste, õpitubade, iseseisva õppe jne) näol. Kureerides ja kujundades linnapause õppimise ruumina, peaksid need ka ise pidevalt edasi arenema ja pakkuma korduvat avastamist. Looming, mis soovib astuda tulemuslikku dialoogi avalikku ruumi igapäevaselt kasutava heterogeense kogukonnaga, ei saa olla lõpetatud, vaid pigem indikaator või intriig, mis vajab realiseerumiseks publiku kohalolu ja vastust.[5] Nõnda võiks elustamisse sisse programmeerida määramatust, mis kasutajaga resoneerima hakkab. Ideelahendus „Teokarbid” seob nii liikumise, muutumise kui ka iseõppimise mõtteid, kus naabruskonnale on loodud pisikeste töökodade maastik.

Ideekavand "Teokarbid"

Ideekavand “Teokarbid”

Linnapaus on subjektiivne raamistik, mille abil lahata ja mõtestada ühte linnaruumis esinevat nähtust – vaba aega kahe kestvama olukorra vahel. Kuigi linnaruumi ajutine kasutamine ei ole uus nähtus, pakub linnapausi idee omamoodi vaatepositsiooni, et arutleda sellise ruumi tulevikuperspektiivide ja olemasolevate võimaluste üle.

[[1]] Henri Lefebvre, Rhythmanalysis. Space, Time and Everyday Life, (London, New York: Continuum, 2004 [1992]), lk 8.
[[2]] ingl k urban void ’tühimik linnas’
[[3]] Elujoon (pr k linge de fuite) sümboliseerib Gilles Deleuze’i filosoofias lõputut „saamist”, erinevuste pidevat järgnevust. Just protsessid ise on olulised, kuid neid tajutakse ainult sündmuste setetena.
[[4]] Sarah Chaplin, Alexander Stara, Curating Architecture and City, (London, New York: Routledge, 2007), lk 2.
[[5]] Anti Randviir, Ruumisemiootika: tähendusliku maailma kaardistamine, Tartu Semiotics Library 9, (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010), lk 180.

   (↵ returns to text)