uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Epp Lankots. Arhitektuuriteos võimendatud representatsiooni ajastul

Juba pikemat aega kõneldakse vajadusest kogemusliku, kehalise ja sündmusekeskse arhitektuuri ning materiaalselt tunnetatava praktika järele. Seda võiks diagnoosida kompensatoorse mehhanismina nii modernismi ignorantsuse vastu kui ka meediasajandil kahjustada saanud arhitektuuri olemusliku funktsiooni[1]  taastamiseks. Öeldu sisaldab nii mõõdukat teadlikku valearvestust kui ka provokatsiooni, kuna pean sellist lähenemist oluliseks. Skeptiline ja pessimistlik meel ei lase aga uskuda, et meil oleks kommunikatsiooniajastul päriselt võimalus pääseda arhitektuuri (juba toimunud) dematerialiseerumisest.

Arhitektuuri “tuuma” lahustumine on massikommunikatsioonivahendite arenguga üha laienev tendents. Arhitektuuri immateriaalsus ei tähista siin liikumist virtuaalse või kübertehnoloogilise ruumi ja mahtude modelleerimise suunas, vaid olukorda, kus objekti (näiteks hoone) representatsioon hõivab objekti ja asub selle tähendusvälju muutma. Nimetatud situatsiooni ajalooline kujunemine on küllaltki selgelt jälgitav ja sellest on ka palju kirjutatud. Meedia ja arhitektuuri suhetele pühendunud tuntud arhitektuuriteadlase Beatriz Colomina sõnutsi oli enne litograafia ja eriti fotograafia tulekut arhitektuuri publikuks ehitise konkreetne kasutaja. Fotograafia, illustreeritud ajakirjade ja turismi levikuga kasvas publik tohutult ning selle suhe hoonega muutus radikaalselt. “Publikust (turist hoone ees, ajakirjalugeja, näitusekülastaja või ajalehekuulutuse vaataja ja isegi tellija, kes sageli on üheaegselt kõigis nimetatud positsioonides) sai kasutaja, kes andis teosele tähenduse. Reaktsioonina sellele muutus ka teos ise.”[2]

Meediarepresentatsioonide mõjuvõim on niisiis kahtluse alla seadnud “päritud” õiguse arhitektuuri määratleda, millele paratamatult ja mõistetavalt apelleerib endiselt ka professionaalkultuur. Colomina kirjeldatud publiku või kasutajate sisenemine arhitektuuriteose tähendusruumi osutab faktile, et meediaajastul esitab arhitektuurile nõudmisi suur hulk inimgruppe. Arhitektuuri valdamise ja määratlemise õigus on arhitektide ja arhitektuuriteadlaste sõrmede vahelt libisemas ning lahustumas inimmassi. Selle väite illustreerimiseks sobib lihtne näide kodusest Eestist. Novembrikuus toimus ajalehe Postimees algatusel  aasta kultuuripiduri ehk kohalikku kultuurielu kõige enam pärssinud isiku või organisatsiooni valimine. Artikli kirjutamise ajal oli lugejate meelest arvestatav esikohakandidaat Raivo Puusepp Tartu Kaubamaja eest, viie esimese hulka mahub veel Ike Volkovi tegevus Tallinna peaarhitektina. Need kategoorilised hinnangud kaubamajale ja Tallinna linnaplaneerimisele näitavad, et hinnangu andjad arvavad mingi (küll selgelt määratlemata) osa arhitektuurist oma teadmiste või kogemusliku kompetentsi hulka. Siia kõrvale võib tuua väljapaistvamate näidetena veel Tõnis Paltsi arhitektuurihuvi ilmnemise ning hulgalised 2005. aasta ajakirjanduses avaliku võimu ja arhitektide kompetentsuses kahtlevad arvamusavaldused, mille hulka ekspertide hääl haledalt ära kadus. Sama laiahaardelisest võitlusest legitimatsiooni pärast ei saa rääkida aga näiteks moodsa kunsti puhul, kuigi kunstiteose kriisi teemaga “mehhaanilise reprodutseerimise ajastul” tegeles juba klassikaline avangard 20. sajandi alguses. Legitimatsioonimehhanismid toimivad siin küll analoogselt, ent tunduvalt väiksemal mõjuväljal ehk kitsama ringi huvigruppide vahel. Me ju üldiselt ei kujuta ette, et mõne kaasaegse kunsti valdkonda kuuluva teose või akti kohta avaldaks üldsus koherentset ja selgelt artikuleeritud hinnangut, kuivõrd parimal juhul väljendatakse vaid oma arusaamatust ja distantseeritakse ennast sellest, halvimal juhul aga sõimatakse. Põhjus, miks arhitektuuri puhul tahab arvamust avaldada ka lihtinimene, on arhitektuuri materiaalsus. Me siiski elame arhitektuuri keskel, ümbritsev füüsiline ruum on meie orienteerumis-, identifitseerumis- ja suhtlusvahend. Kuidas siis ikkagi puutub siia arhitektuuri dematerialiseerumise küsimus?

Tulen tagasi representatsiooni ehk tähistaja dominantse positsiooni juurde. Kuigi ühine materiaalne ruum pakub kõigile võrdse võimaluse õigustatult osaleda arhitektuuri määratlemises, võimendavad ja laiendavad meediarepresentatsioonid asjasse pühendatute ringi ja volitusi kaasa rääkida, kuivõrd representeeritakse  n-ö väljaspool arhitektuuri. Seega on representatsiooni suhe tema poolt hõivatud objektiga ambivalentne: ühelt poolt avardab arhitektuuri tähendusvälju, teiselt poolt kahandab arhitektuuri positsiooni iseseisva entiteedina. Võtkem või sajad erinevad stiili- ja sisustusajakirjad, mis kõik esitavad arhitektuuri ennekõike kui elustiili aspekti.[3]  Teine markantne ning käepärane näide on Eestiski nähtav Ameerika prime time saatesari “Extreme makeover. Home Edition” ehk “Totaalne muutumine. Kodu eri”. Igasse saatesse on tavaliselt välja valitud üks kurva elusaatusega perekond, kelle kehvakesele ja kulunud majale “lendab peale” kamp arhitekte-disainereid-töömehi ja kes ebainimliku kiirusega, s.t mõne päevaga “ravitsevad” maja totaalse ümberehitamisega kõik õnnetu perekonna kehalised, vaimsed ja sotsiaalsed puudujäägid. Esitatud meediakuvandi järgi on arhitektuur siin ühekorraga nii abielunõustaja, füsioterapeut, sotsiaalhooldaja, huvijuht, uskumatu loteriivõit kui ka igavese õnne alus. Loomulikult on see Ühendriikides ülipopulaarne sari magus kont kõikvõimalike Ameerika, korporatismi ja võltstegelikkuse kritiseerijate hambus.[4]

Tõsielusarjad ehk reality show’d on vahest kõige selgem näide meediažanrist, mis genereerib hüperreaalsust. Hüperreaalne efekt ehk “tõelisem tõelisus” näitabki meediaajastu uut tüüpi märgisuhet, kus tähistaja domineerib tähistatava üle. Constantin Petcou on sellist võimendatud tähistaja (amplified signifier)  poolt määratletud märgisuhet nimetanud anaboolseks praktikaks ning meediakujundit anaboolseks märgiks.[5]  Siit edasi on juba lihtne jõuda levinud järelduseni, et meedia on arhitektuurikontekst, mis eksisteerib “paralleelselt ehitusplatsiga” (Colomina), s.t meedia mitte ainult ei kajasta arhitektuuri, vaid toodab seda.

Niisiis on meie kogemus ja arusaam hoonetest ja arhitektuurist vältimatult vahendatud keele, sh sekundaarsete keelesüsteemide poolt. Et ruumi konstrueerimisest ning legitimatsioonist kirjutavas ja pildilises meedias on Eestis juba küllalt kirjutatud, siis vaatlen seekord põgusalt, kuidas osaleb kohalik erialane audiovisuaalne meedia ehk arhitektuurifilmid “arhitektuuri institutsioonis”, s.t kuidas ja millena arhitektuuri esitatakse.

Eesti kesist arhitektuurialast dokumentalistikat hinnates on selge, et arhitektuuri vallutamine kasutajagruppide poolt on tegelikult suhteline saavutus. Viimase kolme aasta jooksul on valminud “Maja 2002”, “Maja 2003” ja ”Maja 2004”,  “Surm Veneetsias” ja “OP! 43 maja”. Esimesed neli on valminud arhitektide erialaliidu tellimusel ning viimasesse on koondatud aastate jooksul kultuurisaates “OP!” esitletud hooned. See rivi demonstreerib, et kuigi ajalehtedes ja Interneti-kommentaarides põrkuvad erialainimesed, rahamaailm ning kõikvõimalikud kasutajagrupid, siis kohalikku audiovisuaalset meediaruumi valitseb (kui nii üldse saab käputäie albumlike filmide kohta öelda) ekspertkultuur. Kuigi kõnealuste filmide ulatuslikus meediamõjus võib kahelda, on ikkagi nende tootmise põhjuseks olnud ikkagi vajadus luua kuvand (heast) Eesti arhitektuurist. Neli filmi teevad seda tegelikult täiesti ühtemoodi. “Maja” seeria (režissöör Peeter Brambat) ja Märten Vaheri režiieriala ülikooli lõputööna valminud “OP! 43 maja” erinevad vaid selles, et esimese  valik on rõhutatult institutsionaalne ehk kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemia nominentide keskne ning teine spetsialistide abiga saatesse valitud objektide kompilatsioon. Tegelikult ei erine need filmid žanriliselt arhitektuurialbumitest, mis on arhitektuurimaailmas üks levinumaid institutsioonilisi võtteid sobiva kuvandi loomiseks. Nagu klantsraamatudki eksponeerivad kõnealused filmid tõsimeelselt parimat Eesti arhitektuuris. Nii “Majad” kui “OP!-i” film esindavad hinnangulist diskursust, valides oma objekte. Siinjuures toetutakse autoriteetide arvamustele: tavaliselt kõneleb oma büroo töömiljöösse või projekteeritud maja taustale sätitud arhitekt, harvem arhitektuurikriitik, kelle ülesanne on õpitud teadmistele toetudes tõlkida arhitektuurikeel veenvalt inimkeelde. Staatiline ja monotoonne pildiseeria (looks seda päris nimetada ei saa) koosneb kaader kaadri järel fotograafilistest, kohati abstraktsetest ülesvõtetest hoonedetailidest, mida enamasti inimsilm ega -keha maja juures esitatud kujul ei taju. Paul Virilio on kirjutanud meedia ja arhitektuuri suhteid kriitiliselt lahates meedias genereeritavast “representatsiooni aktseleratsioonist” (accelerated representations) ja visuaalsuse diktaadist, mis loob keskkonda meedia spetsiifika, mitte reaalse kehalise ruumi spetsiifika alusel.[6]  Selle tulemusena koorub kõikides “album-filmides” nii spetsiifilise visuaalse ideoloogia kui ekspertkommentaaride koosluses välja kuiv ja steriliseeritud eneserefleksiivne arhitektuurikuvand, mille eesmärk on säilitada oma “rassipuhtus” ja privilegeeritud seisus kunstiliigina. Diane Ghirardo arvates tõstatabki selline olukord küsimusi: miks kulutatakse nii palju energiat arhitektuuri privileegide ja puhtuse hoidmiseks? Kas sellega üritatakse varjata sisulisemaid ja tõsisemaid küsimusi?[7]

Justkui tundes koormavate küsimuste survet, tellis arhitektide liit ESTO-TV taustaga provokaatoritelt filmi teadvustamaks Eesti osalust arhitektide oma suurvõistlusel Veneetsia arhitektuuribiennaalil. “Surm Veneetsias” (autorid Marianne Kõrver, Andres Maimik, Rain Tolk, 2004) on eespool käsitletud filmide taustal justkui arhitektide harakiri (ei tasu unustada filmi tellijat), ent see enda “seesmise puhastuse” võimalus  on siiski ootamatult sülle kukkunud, sest vaevalt päris sellist filmi osati loota. Oma püüdluste käigus “arhitektuur rahvale lähedamale tuua” arhitektidele näkku paisatud mitmesugused pooleldi vastamata jäänud küsimused “kuidas teie arhitektuur on hävinguga seotud?”, “miks see telekas siin soki sees on?” jne; kurjakuulutavad tõdemused “ümmarguste prillide kandjate” ringkaitsest ning lõpuks järeldused, et arhitektuuri populariseerimiseks on vaja arhitektidest lihtsalt staarid teha – kuulutavad autorid oma satiiriga materiaalsusesse tardunud ning suletud ringi jäänud arhitektuuridiskursuse paratamatut kaotust. “Veneetsia” filmi võiks oma printsiibilt võrrelda lihtsa füüsikalise eksperimendiga, kus teooria kontrollimiseks tekitatakse kunstlik situatsioon ehk kiirendatakse loomulikku olukorda, et jõuda vastusteni, milleni sekkumata, “loodusvaatluse” meetodil ei jõutaks piisavalt kiiresti. Veneetsia filmiga võrreldes märksa peenekoelisemalt on seda juba varem teinud muidugi Marko Raadi “Esteetilistel põhjustel” (1999).

*    *    *
Tegelikult näitas juba “Maja 2004”, et Muru-Pere tandemil on lootust  kujuneda Eesti arhitektuuri päästjateks ja saada esimesteks tõelisteks staararhitektideks nagu Maimik, Tolk ja Kõrver soovitasid. Arvan, et neile tuleks kiiremas korras anda oma tele-show ja küllap sealt edasi jõuab teleauditoorium ka lõpuks majadeni (meediaajastu klassikaline näidisolukord “anaboolsest” ehk kunstlikult võimendatud kujundist, mis on olemas enne kui objekt ise). Vihje eeskujudele: kultuslik animasari “Creature Comforts” oma eluolu üle arutlevatest loomadest, tegelaskujudena näiteks diivanil lesiv koera-kassi paar ehk Trixi ja Captain Cuddlepuss. Stsenaariumi osas võtkem või üks näide dialoogist tõsisest arhitektuurifilmist enesest: “Noh, see on nagu rätsepaülikond. Saad aru… – Et… mismoodi? Ma küll ei saanud aru? – Ei noh… mitte prêt-à-porter, aga rätsepaülikond! – Aaa…– Hingele, individuaalne toode hingele!”
Menu on garanteeritud!

   (↵ returns to text)

  1. Eelmises Ehituskunsti numbris nimetas Indrek Peil seda arhitektuuri “tõlkimatuks” tuumaks, s.o miski “mida teiste meediumide ja muulaadse praktikaga ei ole võimalik asendada”.  Indrek Peil, Arhitektuur kui vastuolude distsipliin. Dialoogiline praktika ehk stereomõtlemise poole. – Ehituskunst, nr 41/42, 2005, lk 50–55.
  2. Beatriz Colomina, Architectureproduction. – Kester Rattenbury (ed), This is not architecture. Media constructions. London and New York: Routledge, 2002, lk 209.
  3. Meediarepresentatsioonid ei ole alistanud endale mitte ainult mitmeid kultuurivälju (sh arhitektuur), vaid juba kirjutatatakse selles kontekstis uutest inimliikidest. Vrdl Neil Leach, Wallpaper* person. Notes on the behaviour of new species. –  Kester Rattenbury (ed), This is not architecture. Media constructions. London and New York: Routledge, 2002, lk 231–243.
  4. Vt nt  http://blogcritics.org/archives/2004/12/16/114437.php
  5. Constantin Petcou, Media-polis/media-city. – Neil Leich (ed), The hieroglyphics of space. Reading and experiencing the modern metropolis. London, New York: Routledge, 2002.
  6. Virilio sõnul on sel suhtel muidugi ilmne poliitiline mõõde, kuna visuaalsuse hegemoonia kogemuste vahendamisel muudab inimesed paikseks ning sel viisil füüsiliste dimensioonide ja ruumisuhete elimineerimine ähvardab kaotada ühiskondliku elu aluse ehk traditsioonilised avalikud teenused. Paul Virilio, Open Sky. – London, New York: Verso, 1995. Tsit Clare Melhuish, From dematerialisation to depolitisation in architecture. – Kester Rattenbury, This is not architecture, lk 229.
  7. Diane Ghirardo, The architecture of deceit. – Andrew Ballantyne (ed), What is architecture? London and New York: Routledge, 2002, lk 70.