uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Emotsionaalne arhitektuur. Intervjuu rumeenia-hollandi kunstniku Călin Daniga

Vaala galeriis sel kevadel avatud näitus “Emotional architecture 2. Lost in Transition” („Emotsionaalne arhitektuur 2. Siirdes kaduma läinud”) jätkab üht varasemat projekti, mis on osaliselt ka sellel näitusel väljas. Kust saite näituse idee?

Idee hargnes kahest asjast. Esiteks ja eelkõige oli näituse aluseks üks võimas kujund muinasjutust, mida mu vanaema mulle väiksena ette luges. See on lugu Păcalăst (Till Eulenspiegeli rumeenia analoog), kes võtab vendade käsku uks lahkudes enda selja taga kinni tõmmata (rumeenia keeles „tõmba uks enda taha”) sõna-sõnalt ning hakkab ust seljas tassima. Ma kujutan ette, et see muinasjutuepisood tekitas teatava semantilise šoki, alateadliku arusaama, et keel on mitmeti mõistetav ning et sellel võivad olla ootamatud ja valusadki tagajärjed. See kujund jäi emotsionaalsena mu mälusoppi justkui lahendamist ootav dilemma. Kolides oma esimesse Bukaresti koju, uurisin välisust – üsna tagasihoidlikku ust – pisimate detailideni ja üritasin kujutleda, kuidas oleks seda seljas läbi kesklinna kanda. 1994. aastal tegin oma järgmises kodus remonti ning hoidsin kasutut ust rõdul peaaegu aasta, kogudes mõttes mõlkuvaks aktsiooniks julgust. Õnneks ei viinud ma seda kunagi ellu. Õnneks, sest muidu oleks video „Sample City”, kus ust seljas tassival mehel on keskne roll, ilmselt tegemata jäänud.

Teiseks ajendiks olid reisid, mille käigus avastasin, et tunnen arhitektuuri suhtes lakkamatut külgetõmmet, millel on ajuti suisa teraapiline jõud. Koha (kasutan koha mõistet fenomenoloogiliselt, vaimse ja tunnetusliku ruumina) semantiline äratundmine ja sellega samastumine algab minu puhul kõigepealt ehitatud keskkonna (ähmasest) tajumisest. Üritades mõista põhjusi, mis teevad mu suhte arhitektuuriga eriliseks, jõudsin n-ö vahejäreldusteni, mille reastan siin subjektiivse tähtsuse järjekorras. Esiteks, arhitektuuri jälgimine on avaldanud mu vaimsele kujunemisele sügavat ja kestvat mõju. Teiseks, arhitektuur on metadistsipliin, mille dünaamiline võime mõjutada sotsiaalse keha arengut ja katkestusi ei ole kaugeltki veel täielikult teadvustatud. Kolmandaks, mitmesuguste tegurite mõjul on arhitektuurist saanud ainus metadistsipliin, mille puudujääke ja piiranguid ei ole enam võimalik kompenseerida visuaalsete kunstide, muusika, teatri, kirjanduse ega religiooniga.

Videos „Sample City” on olulisel kohal Ceaușescu palee, kuid tegelikult räägib töö kogu linna mitmekesiste kihistuste kogemisest. Kas Rahva Maja, nagu paleed samuti nimetatakse, kohalolu märgistab kogu Bukaresti linna? Kas ühel hoonel on jõudu mõjutada kogu linna identiteeti, selle elanikkonna enesepilti või alateadvust?

Kuigi me elame ajal, mil karmi globaalse konkurentsi tingimustes kasutatakse arhitektuuri linnade indentiteedi turustamiseks, on Bukaresti juhtum märksa mitmeplaanilisem. Selgitamaks olukorda, tsiteerin arhitekti ja spiritus rector’i Mariana Celaci kogutud andmeid, mis ma sain enda kasutusse Bukaresti kui probleemse linna identiteedi ümberhindamise projektiga seoses: „Umbes kümne aasta jooksul, 1980. – 1990. aastani, lammutati viis ruutkilomeetrit ehk üks kuuendik Bukaresti ajaloolisest linnasüdamest. 40 000 inimest oli sunnitud oma kodudest välja kolima ilma mingi juriidilise, rahalise või moraalse kompensatsioonita. NelCeaucescuiteist 16. – 18. sajandist pärit kirikut lammutati või viidi algsest asukohast mujale. Arheoloogilised leiukohad, taimestik, künkad, kogu vana linna õrn ja keerukas kude pühiti ära.”

Kirjeldatud protsess kurnas riigi majandust, mille armutu diktatuur niigi põlvili oli surunud. Tulemuseks on hoone, mille põrandapind on neli hektarit (!) ning kuhu viib 4,5 kilomeetrit pikk otse läbi vanalinna lõigatud bulvar. Hoone ümbrus, endine linnasüda, on tühi ja nende vahel puudub igasugune side. Põhjustel, mis on liiga mitmekesised, et neid siin lahata, on Rahva Majast loomulikult saanud 21. sajandi Bukaresti sümbol ning ühtlasi järjekordne tõestus, et arhitektuur on metadistsipliin, kuivõrd see ei sõltu lihtsast loogikast ega käibivaist tõekspidamistest.

Kas nõustute levinud väitega, et tänapäevane identiteet on olemuslikult linnaline?

See on üldlevinud tõde, kuid samas on tõde ka vastupidises, kuigi me eiCeaușescu luba endal sellest tavaliselt mõelda: tegutsedes linnas, väljendab meie pidev liikumine ja reisimine omal moel lootusetut katset kogeda vahepealset ruumi, vabaduse ruumi, mida linnades ei ole, kohti, kus reeglid ei kehti ja kohustuste koorem ei ole nii raske. Salajas kujutleb iga linnaelanik puhkust või vanaduspõlve utoopilises peidukohas, metsas või mere ääres. Linna ei taha igaveseks jääda keegi, välja arvatud kodutud, kelle jaoks linn on hiiglaslik halvasti funktsioneeriv ja segamini kodu.

Olete väitnud, et arhitektuur kõneleb eelkõige hirmust, uhkusest ja jumalast.

Meie, tavalised inimesed, kardame pimedust ja külma, seetõttu vajame arhitektuuri. Me vajame ka suuri hooneid ja laiu tänavaid, sest need tunduvad representeerivat meiCeaușescue jõudu ja oskusi. Ja me vajame ka pühakodasid, sest oleme kaotanud sideme oma vaimsusega ja hakanud arvama, et jumal on säravas ruumis väljaspool meid paiknev autoriteet, kes korraldab meie asju. Hirmu ja edevuse tõttu kaldume sillutama teed ka kõikvõimalikele diktaatoritele, nii ideoloogilistele, majanduslikele kui religioossetele.

Sama projekti olete teinud ka Trondheimis ja mujal. Miks huvitusite Tallinnast?

Arhitektuurihuvilisele on Tallinnas palju väärtuslikku. Selle mastaap on kohalikku keskkonda mitte tundva võõra jaoks enam-vähem haaratav, kuid võimaldab ka avastamisrõõmu. Siin on hulk mitmesuguseid arhitektuurseid ja planeeringulisi lahendusi tihedalt koos. Halvasti toimiva ja probleemse keskkonna protsent on õige, see tähendab, et linn ergutab uurima ja reageerima, ilma et liiga palju vaesust, rumalust või ilu seda segaks. Haritud linnaelanikud on arhitektuurist, planeerimisest ja muudest hea linnakeskkonnaga seotud valdkondadest ka väga teadlikud. Mulle tundub, et siin suudab peaaegu igaüks ehitatud keskkonna üle üsna teadlikult arutleda – minu kogemuste põhjal on see Euroopaga võrreldes midagi haruldast. Võib-olla on see kuidagi seotud eestlaste rahvusliku identiteediga, mis oli kaua surve all.
Loomulikult on kõik see taust, kuhu paigutub Raine Karbi looming. Just tema suured projektid olid põhjuseks, miks tulin Tallinna tagasi seda tööd tegema.

Tallinna workshop’i keskmes oli Linnahall. See pole kaugeltki nii türanlik hoone kui Ceaușescu palee, kuid milliste tunnetega võrdlete neid teie? Millisel positsioonil on Linnahall Tallinna kontekstis? Nende kahe hoone kõrvuti asetamine Vaala galerii näitusel tundus vähemalt osalt andvat värvingu ka Linnahallile, kuigi hinnangute andmine ei ole selles projektis peamine.

Linnahall on nii morfoloogiliselt kui ehitusloo poolest äärmiselt keeruline objekt. See komplekssus on jätkuvalt näha, isegi järjest avanev, ning on paeluv jälgida, kuidas veerand sajandit tagasi ehitatud hoone (ütleksin, KÕIGEST üks hoone) kütab ikka veel kirgi, tekitab poliitilisi pingeid ja majanduslikke vastasseise ning kuhu on projitseerunud kollektiivse alateadvuse mitmesugused väljendused. Linnahalli ja Ceaușescu palee võrdlemine on möödapääsmatu, sest neil mõlemal on väga võimas sümboolne olemus ja mõlemad pärinevad eripärasest poliitilisest perioodist, millele alles tuleb ettevaatlikult hinnanguid anda. Millise tulemuseni ma selle võrdlusega jõuan, ei oska ma veel öelda, kuid igal juhul on kasulik vaadata, kuidas väljendus külma sõja viimane kümnend igas suhtes nii erinevates kohtades nagu Rumeenia ja Eesti, vaadeldes seda minu praegusest elukohast Madalmaadelt – paigast, kus kohtuvad tänapäeva vastuolud ja vanad sotsiaalsed traditsioonid.

Kas tugeva identiteediga hoonet on võimalik „pöörata”, „kirjutada ümber” nagu palimpsesti? Viitan siin osa Ceaușescu palee hiljutisele rekonstruktsioonile kunstimuuseumiks. Ja kas ümberpööramine on vajalik? Arhitekti või planeerija kavatsused ei näi soovitud tulemust garanteerivat.

Hoonetel, raamatutel ja kõigel muul, mis tehtud kuulsuse, uhkuse ja ajaloolise tähenduslikkuse poole püüeldes, on saatus, mis ületab nende loojate algsed kavatsused. Arhitektuuri puhul on paratamatu, et uued funktsioonid asendavad vanad, ajaloost leiab näiteid küllaga. Bukaresti palee näib hetkel olevat tardunud poliitilise representatiivsuse ja mannetu avatuse püüde seguks. Linnahall on ooteseisundis, mis on muidugi märksa paljutõotavam olukord.