uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Eik Hermann. Kritseldamine arhitektuursete idee-eelikute kandjana

 

Käesolev tekst sai algtõuke Indrek Peili protestist Ehituskunsti tekstikesksuse vastu. „Kui arhitektid üksteisele midagi seletada tahavad,” ütles ta, „võtavad nad enamasti välja hoopis tüki paberit ja kritseldavad sellele.” Haarasin sellest mõttest kinni, et uurida arhitektuurset mõtlemist ja ühtlasi vaagida põhjuste üle, miks kritseldused, skeemid või skitsid mulle aja jooksul järjest sümpaatsemad ja vajalikumad tunduvad. Kasutan ka ise oma töös filosoofiliste kontseptsioonidega järjest enam kritseldamist, kuigi üksjagu erinevat sellest, mida arhitektid kasutavad. Mida siis kritseldamine arhitektile (ja filosoofilegi) annab, mis teeb sellest paratamatult poolikust ja ebapiisavast tööriistast ometi midagi igapäevaselt möödapääsmatut? Et sellele küsimusele paremini ligi pääseda, osalesin eksperimendi korras kahe arhitektuuribürooga kahel erineval arhitektuurikonkursil. Alljärgnev on nende kahe kogemuse ajal ja järel tekkinud mõtete tulemus.

Alustaksin terminoloogilise täpsustusega. Kasutan tekstis üsna läbivalt sõna kritseldus, kuigi ilmselt oleks arhitektidele vastuvõetavam, kui räägiksin rohkem visanditest, skitsidest ja skeemidest. Kritseldamine toob meelde sodimise – ja ega arhitekt siis ometi sodi, ta pole ju mõni amatöör. Kui taolistest kaalutlustest hoolimata siiski kangekaelselt sellele sõnale kindlaks jäin, siis just nimelt põhjusel, et sodimise aspekt on siin tähtis. Loodetavasti suudab teksti lõpp ses osas minu kangekaelsust piisavalt põhjendada.

Mõtteainesest esialgse tunnetuse kättesaamiseks alustaksin kahe kujutisega. Esimesel kujutisel on ühe arhitektuurikonkursi lahenduse otsimise käigus tekkinud kritseldus. Teisel kujutisel on sama konkursi võistlustöö renderdus.

Metsakalmistu kenotaafi võistluse algsed kritseldused. KUU arhitektid ja Eik Hermann.

Metsakalmistu kenotaafi võistluse algsed kritseldused. KUU arhitektid ja Eik Hermann.

Metsakalmistu kenotaafi võistluse lõplik renderdus. KUU arhitektid ja Eik Hermann.

Metsakalmistu kenotaafi võistluse lõplik renderdus. KUU arhitektid ja Eik Hermann.

Kahe kujutise erinevused on ilmsed. Mainigem siiski põhilist. Nimelt, renderdus esitleb valmis lahendust kujul, mis tihtipeale kõneleb enda eest ise. See on silmaga nähtav tükk võimalikku tegelikkust, mis ei vaja esialgse reaktsiooni esilekutsumiseks enam midagi. Seevastu kritseldus ei suuda iseseisvalt midagi kommunikeerida: see on nii segane, et seda tundub imelik isegi poolikuks nimetada. Oma praegusel kujul mõjub see visand lihtsalt mõttetuna.

Ometi oli see kritseldus visandamishetkel vägagi konkreetne ja selge kõigi jaoks, kes laua ümber istusid. Tõsi, pole vähetähtis, et tol hetkel oli ülejäänuil võimalik kritselduse teket jälgida ning samal ajal kuulata, mida kritseldaja räägib. Ka nüüd, kaks kuud hiljem, kui ma seda skitsi üle vaatan, taaselustub mu silme ees pliiatsi trajektoor paberil, mis selle kritselduse tekkeni viis, ning probleem, mida selle abil lahendada püüti. Nii et üks põhjuseid, miks valmis kritseldus segane näib, tuleneb asjaolust, et kritseldus on põhiolemuslikult mobiilne. Nagu edaspidi näeme, võimaldab see mobiilsus kritseldusel häälestuda mõtlemise tuumseima tahuga.

Asetaksin küsimuse kritselduse staatusest siiski veel ühe laiema küsimuse konteksti. Nimelt, juba mõnda aega on arhitektidele tundunud oluline küsimus arhitektuursete lahenduste esitamisest: erinevad esitusviisid (nt visandid, maketid, joonised, plaanid, renderdused, 3D-animatsioonid) ei ole neutraalsed ning mõjutavad lahenduse vastuvõttu. Ilmselt on see küsimus seotud uute, digitaalsete esitusviiside pealetungiga arhitektuuris, mis tekitab vanematele põlvkondadele nii üleminekuraskusi kui ka küsimusi selle kohta, kas üleminekuga on ühtlasi midagi olulist kadumas.

Kuid kui seda tõepoolest olulist küsimust on küsitud, siis pea alati lähtudes eeldusest, et arhitektuurne lahendus on esitamise hetkel juba olemas, moodustunud, justkui juba ootamas, et talle visuaalne kuju antakse. Isegi kui tõdetakse, et põhiline võib aset leida hoopis enne idee valmimist, siis see jääb uurimise alt välja, sest teoreetikule on see raskesti ligipääsetav ja praktikul puudub selle tihtipeale intuitiivse protsessi kirjeldamiseks piisav teoreetiline raamistik. Sellele lisandub imagoloogiline ja väärtusküsimus: arhitektuuri köögipool ei ole sageli nii ilus, nii poeetiline, et suuta toetada kuvandit arhitektist kui renessanslikust loomingulisest geeniusest. Üks või teine peab järele andma, ja kui mõtelda tegeliku loomeprotsessi peale, kus on huupi panemist, meelevaldsust, retseptlikke lahendusi ja tobedaid vigu rohkem, kui keegi oleks nõus endalegi tunnistama, siis on kerge järele anda kiusatusele varjata oma tegevus leebeltki müstilise loori taha. Võita pole ju praktiliselt midagi peale hea tunde tegeliku kogemuse mõistmisest ja jagamisest, kuid kaotada – nagu alati, kui end tõelise haavatavuse olukorda seatakse – hoopis enamat: usaldusväärsust, tõsiseltvõetavust, head nime jne.

Ometi tuleks püüda ikka ka tegelikku kogemust mõista ja jagada, kas või selleks, et tulevasi arhitekte paremini õpetada. Sellest lähtuvalt saabki oluliseks laiem küsimus, mida soovin kritselduste mõtestamisel silmas pidada, nimelt küsimus arhitektuurse idee tekkeprotsessi kohta, mille oluliseks tahuks on omakorda küsimus: mil moel arhitektuursed töövahendid tekkiva idee moodustamisel ja väljatöötamisel kaasa mängivad?

Pikka aega on ideede tekkimist peetud meelesiseseks asjaks. Keha ja vaimu eristust austav traditsioon on ideed asetanud üheselt vaimu poolele, nii et kehalisus ja materiaalsus on täitnud üksnes takistavat, negatiivset rolli – midagi, mis ideele omistatud puhtust frustreerib ja määrib. Õnneks on järjest enam neid, kes selle nägemuse küsimuse alla asetavad ning juhivad tähelepanu materiaalsuse rollile mitte üksnes idee kehastusena, vaid ka kriitilise tegurina idee esialgsel moodustumisel.

Nii näiteks toob Andy Clark inimmõtlemise võimsuse selgitamisel mängu mõiste nimega kognitiivne mahalaadimine. Ta võrdleb seda tuunikala võimega kiiresti ujuda: kui võtta arvesse tuunikala puhast lihasvõimsust, siis peaks ta arvutuste kohaselt ujuma kaheksa korda aeglasemalt, kui ta tegelikult ujub. „Näiteks kasutavad tuunikalad liikumiskiiruse tõstmiseks vees loomulikult tekkivaid pööriseid ja keeriseid ning lisaks löövad nad pidevalt sabaga, et aktiivselt uusi keeriseid ja rõhulävesid juurde tekitada, mida nad seejärel kiireks minemasööstmiseks ja muudeks säärasteks vägitükkideks ära kasutavad. Sestap on tõeline ujumismasin […] kala oma õiges ümbruses: kala pluss teda ümbritsevad struktuurid ja keerised, mida ta aktiivselt tekitab ja seejärel maksimaalselt ära kasutab.”[1]

Midagi samasugust toimub Clarki nägemuses ka inimmõtlemisega. „Inimese puhul tundub kognitiivne masin olevat samal viisil avardatud.”[2] See tähendab: inimesel on oskus oma mõtlemisprotsessid viia oma kehast väljapoole, kasutada välismaailma ära, et see tema asemel mõtleks või tema mõtlemist võimendaks. Näiteid võib tuua paberist ja pliiatsist, mis võimaldavad meil meie endi mõtetele reageerida kui väljast tulnuile, kuni arvutiteni, mida Steve Jobs on tabavalt nimetanud „mõistuse jalgratasteks”[3].

Meie kognitiivse masina osaks ei pea tingimata olema välismaailma elutu osa; selleks võib olla ka midagi elavat, oma ülimas väljenduses teine inimene, kes meie mõtet edasi mõtleb või kellega koos mõni idee ühiselt sünnib ja areneb. Veel enam, meil tuleb õigupoolest ka endast mõtelda kui „teisest inimesest”, kellega „koos” mõte sünnib: piltlikult öeldes on igasuguse projekti puhul, mille keerukus ületab meie lühimälu haaramisvõime, isegi üksinda töötades tegemist koostööga – tänase mina ja eilsete minade vahel.

Ükskõik mis kujul välismaailma kaasamine meie mõtlemisse ka täpselt ei toimuks, on selge, et me ei saa jätta mõtlemist suvalise koha pealt katki ja loota, et välismaailm mingil telepaatilisel kombel seda vabatahtlikult jätkama asub. Mõtlemise jätkatavus eeldab nutikust ja sundimist-kavaldamist, kindlaid tehteid, et viia oma tekkiv mõte sellisele kujule, et see oleks jätkatav ja jätkamisele kutsuv. Miski välismaailmas peab tekkivat mõtet kandma – aitama selle meeldetuletamisel või paremal juhul toimima retseptina või kaardina, mis aitab jätkajail omapäi uuesti läbida asjakohast osa mõtteprotsessi senisest teekonnast, andes ühtlasi juhiseid võimalike jätkusuundade kohta. Seejuures peab mõtteprotsessi kandmine toimuma piisava ennustatavusastmega: me ei saa rääkida mõtte jätkamisest, kui sama mõte tähendab eri inimeste jaoks eri asju. Sedasorti ennustatavuses pole midagi enesestmõistetavat; see vajab väljatöötamist, moodustamist. Ja niipea kui taoline ennustatavus on tekkinud, peame ühtlasi ütlema, et meie mõte on saavutanud vähemalt minimaalse iseseisvuse.

Mõtte iseseisvus tähendab, et me ei ole enam oma idee täielikud valdajad: me ei saa sellega teha enam kõike, mida heaks arvame, sest mõte avaldab meile vastupanu ja tahab minna mujale kui sinna, kuhu meie seda suunata sooviksime. Mõistagi saame mõtte vastupanust enamasti rääkida üksnes tinglikult, sest mõttes endas pole midagi, mis sunniks seda ühes või teises suunas; igasugune järjekindlus tuleb materiaalsusest mõtte sees: järeldusreeglitest, mille kulgemise tunnetuse oleme saanud ühelt või teiselt materjalilt (tahketelt kehadelt või vedelikelt), ja ühendustest, mis on meisse sisse harjutatud (nii võib haridust pidada protsessiks, mis treenib meie võimekust ideid järjekindlalt jätkata). Igal juhul saame öelda, et mõtte jätkatavus nõuab, et mõte ei ole enam päris meie oma. Idee väljatöötamisest saab niisiis rääkida kui jätkuvast protsessist, mille käigus seda aina iseseisvamaks muudetakse ning sedakaudu järjest enam enda valdusest ära antakse.

Mõtte iseseisvus eeldab ühtlasi, et see paigutatakse millestki meist väljaspoolsesse: öeldakse välja, tehakse füüsiline või virtuaalne mudel, kirjutatakse või joonistatakse üles jne. Seda väljaspoolset, mis lubab idee tekkeprotsessi kunstlikult pikendada, võiks nimetada tekkiva mõtte kandjaks. Mida stabiilsemat, konkreetsemat ja üheseltmõistetavamat esitamist kandja võimaldab, seda iseseisvamad saavad olla ideed, mida sellel kandjal saab hoida.

On selge, et ilma iseseisvuseta ei saa üldse mõtte jätkumisest rääkida. See ei tähenda aga, et alati tuleks eelistada kandjaid, mis annaksid mõttele maksimaalse iseseisvuse. Kõik oleneb faasist, kuhu idee tekkeprotsess on parajasti jõudnud. Protsessi lõpufaasis on suur rõhk kontrollimisel ja kindlustamisel: valmis idee peab olema realistlik, vettpidav, sitke. Selle faasi kandjad peavad abistama alternatiivsete lahendusvariantide seast parima valimisel ning sõelale jäänud variandi piisava detailsusastmeni väljatöötamisel. Siin annab eelise idee maksimaalne iseseisvus.

Kuid sama ei saa öelda protsessi algfaasi kohta. Arhitektile etteantud ülesanne on enamasti sedavõrd kompleksne ja lõpuni planeerimatu, et idee moodustumine peab paratamatult toimuma järk-järgult. Seda on hästi kirjeldanud Donald Schön[4]. Tema sõnutsi on arhitekti esimesed visandlikud lahenduskatsed kantud eesmärgist mõista talle püstitatud ülesannet ja arhitektuurset konteksti: alles siis, kui esialgsed lahendamiskatsed läbi kukuvad või raskustesse satuvad, tekib olukorrast realistlikum tunnetus.

Pole niisiis vale öelda, et idee tekkeprotsessi algfaasis toimuv on kriitiliselt tähtis, sest siin omandatakse edasist protsessi käivitav arusaam olukorra tuumast ning pannakse paika probleemipüstitus ja põhihoiakud. Kuna see faas on kriitiline, siis võidab arhitekt sellest, kui ta suudab suhteliselt kiiresti läbi kombata erinevaid võimalikke jätkusuundi, sest seda rikkamalt olukord talle oma võimaluste- ja tupikutevälja avab. Et seda edukalt teha, vajab ta sootuks teise iseloomuga kandjat – ajutisemat, mobiilsemat, paindlikumat; midagi, mis suudab sammu pidada tärkava mõtte muutlikkuse ja hargnevuslikkusega. Idee kandja ei peaks siin üksnes hoidma mõtte praegust seisu, vaid tikkuma mõtte tulevastesse seisudesse – kandma ja kasvatama ideed selle potentsiaalsuses. Siin on eesmärk püsida minimaalse iseseisvusastme juures (piisab, kui kritseldus oleks kõnekas kõigile protsessis osalejaile), sest kui seda oleks üleliia, võiks see hoopis takistada mõtte mobiilset hargnemist.

Kritseldused on mobiilsete idee-eelikute kandjate seast kõige mobiilsemad.[5] Ideekandjate kõrval, mille tugevuseks on võime hoida mõtet suhteliselt suletud ja stabiilsel kujul, pakuvad kritseldused eelist olukordades, mil on vaja hoida tekkivat ideed avatuna, ebastabiilsemana, seniks, kuni sel on vaja liikuda mitmes suunas korraga, setitamaks välja püsivamad lahenduskeskmed, kestvamad viljakustuumad. Sellest vaatepunktist saab arhitekti peas (sageli mitteteadlikult) toimuvast rääkida kui veelgi ebastabiilsemast kritseldamisest, millest paberile kantakse paljutõotavamad variandid; aga samuti saab paberil (sageli mitteteadlikult) toimuvast rääkida kui eraldi protsessist, millest sünnivad variandid, mida peas sellisel kujul varem ei eksisteerinud.

Kritseldustes avaneb mõtlemise teine tahk: mitte mõte kui lahendamine, liikumine Õige poole, vaid kui avang, hargnevus ja viljakuse käiviti, mis on olemuslikult muutlik ja mitmene. Mida aeg edasi, seda enam tundub mõtte see tahk mulle tähtsaimana. Siit koorub nägemus mõttest kui haprast ja kõhklevast, põhiolemuslikult lõpulejõudmatust, kuid mis just sellest omadusest ammutab ainuomast võimsust ja sitkust. Siin pole põhirõhk sellel, mis mõte on, vaid milleks ta on saamas: tema iva jääb alati temast endast väljapoole.

Kritseldused on mõtlemise avatud tahu hoidjad ning taastekitajad – eelikuhoidjad. See selgitab ka, miks on tihti kritselduste mõistmiseks vaja näha, kuidas nad sünnivad, sest sõnum on trajektooris – mõtte liikumise viisis ja rütmis, mida annab edasi mitte kritseldatu, vaid kritseldamine ise. See selgitab ka, miks on tihti kritselduse mõistmiseks vaja kuulda, mida sellele taustaks räägitakse, sest mõte sünnib nende siksakilises koostöös, nii et jutt sünnitab joonist ja joonis juttu ja nad koos mõtet kujul, mis jääb alatiseks nende kahe vahele.

Vahel on arhitektidelt kuulda, et neid ei mõistetavat. Seda selgitatakse enamasti asjaoluga, et arhitektid ei oska ennast piisavalt ühiskonnale esitleda. See võib olla õige, aga ühtlasi võib küsida, kas arusaamise eelduseks ei ole, et arhitekt vähemalt mingi piirini ennast avab ja end haavatavast küljest näitab, eriti kui selles haavatavas ja nõrgas seisundis toimub suur osa tema tööst – tööst, mille mõistmist ta teistelt ootab? Esitades oma teoseid liiga täiuslike, liigpuhaste piltide abil, soovides olla mõistetud, kuid üksnes geeniusena, kaevab ta ühtlasi endale aina sügavamat auku, lahutades ennast üha enam ruumi läbiproovimise rõõmust, mis sageli teda selle eriala juurde esialgselt tõmbas. Üks võimalus sellest august pääsemiseks olekski kaotada valehäbi ning anda pagendatud kritselduslikkusele arhitektuuri esitlemisel ja sellest rääkimisel oluliselt suurem roll kui seni.

 

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku arhitektuurikonkursi visandid. Siiri Vallner ja Indrek Peil

   (↵ returns to text)
  1. Andy Clark, „Where Brain, Body, and World Collide,” Brain, toim. Gerald M. Edelman & Jean-Pierre Changeux (London: Transaction Publishers, 2001), lk 257–280 (lk 272). 
  2. Ibid. 
  3. Intervjuus filmile „Memory & Imagination”. Vaadatud 1.10.2013, www.youtube.com/watch?v=ob_gX50Za6c 
  4. Donald A. Schön, Reflective Practitioner: How Professionals Think in Action (NY: Basic Books), 3. ptk, eriti lk 94 ja edasi. 
  5. Idee-eelikuid kannavad ka näiteks töömaketid ja arvutijoonised. Kuid mõlemal neist on üksjagu vähem mobiilsust, kuigi ka omad tugevused.võib-olla pakub kritseldustele ses osas konkurentsi parameetriline disain, eriti kuna mõte on siin veel väljaspoolsem, võõram kui kritseldustes. Aga seda saab kahtluse alla seada, öeldes, et disaini ülesseadmise küsimuse hetkeks on palju olulisi otsuseid ja esialgseid katseid juba ära tehtud. See küsimus ei ole väheproblemaatiline ning väärib eraldi käsitlust.