uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Eik Hermann, Anti Saar. Pooleli ruumi poole: kahekõne ärgitavast ruumist

Mida oodata, kui kaks võhikut kukuvad ruumi üle arutama? Hullemal juhul klišeedest kubisevat teksti, mis praktikule on liigtuttav, kasutu või ebarelevantne. Heal juhul leidub selles süütusest ja süüdimatusest kantud võõrust, mille mõju lugejale on ennustamatu. Alljärgnev tekst on lõigatud kokku kahe nädala jooksul toimunud Anti Saare ja Eik Hermanni e kirjavahetusest, tehes valitud kirjakohtade sisse vaid minimaalselt juurdekirjutusi ja kustutusi, lootuses, et toores tekst annab paremini edasi kahekõne pinget ja meeleolu.

A.S: Tundes oma üldist meelsust – mida jagan ilmselt enamusega loovinimestest, kel arhitektuuri tehnilise küljega vähe kokkupuuteid olnud –, pean arukaks alustada ääri-veeri. Pole ju päris õige paik, kus lööklausetega situatsionistlikku elukestvat elamust propageerima hakata. Nii kostaksin kõigepealt paar sõna tajulise mitmekesisuse kaitseks mõistuspärases avalikus ruumis.

Alustan ümberpööratavate ja pöördumatute protsesside eristusest, nagu sellest kõneleb Piaget. Ümberpööratavate protsesside puhul püsib tasakaalukese alati sama koha peal, nii et igasse olukorda võib naasta, ilma et lahkumise ja naasmise topeltkäik midagi muudaks. Näiteks loogikas ja matemaatikas kasutatakse struktuure, milles teisendused on riskivabad, sest võimaldavad soovi korral algpunkti naasta. Tajumise puhul aga, väidab Piaget, toimub midagi sootuks muud: nihe ühes süsteemi punktis toob kaasa kogu terviku ümbermängu, koos sellega ka tasakaalukeskme muutuse, nii et ükski endine olukord enam taastatav pole.1

E.H: Tõepoolest on ju palju asju, mida aeg enam tagasi ei too. Toon ühe banaalse näite: kui mängin sõbraga malet ja luban tal lohakusest tehtud apsaka tagasi võtta ning uue käigu teha, siis olenevalt vaatepunktist tegi ta kas ühe või kolm käiku.

Su tehtud eristusega kõlab kokku ka üks inimese põhilisi eripärasid võrreldes muude elusorganismidega: tema neoteenilisus, sünniaegne ebaküpsus. Kui primaatidel on vastsündinu ajumaht täiskasvanu omast heal juhul 1,5 korda väiksem, muudel imetajatel veelgi vähem, siis inimese puhul on erinevus 5, vahel isegi 7 korda. Inimese suuraju – pesuehtne pöördumatusel põhinev struktuur – on sünnihetkel veel täiesti pooleli. See omakorda tähendab, et inimesega elu jooksul juhtuv saab tema kogemuse struktuuri mõjutada kordades rohkem kui ühegi muu elusorganismi puhul. Seega on inimesele antud võimalus olla iseäranis paindlik ja leidlik, ja ühes sellega risk jääda iseäranis puiseks ja võõrust pelgavaks.

A.S: Mis toob meid keeleni. Sümboliline keel on inimsuhtlusele iseloomulik ümberpööratavusel põhinev struktuur, sümboliline semioos ise toimub kombinatiivsete ja ümberpööratavate operatsioonide kaudu.2 Et vabastada aru mehaanilisusest loovuse kasuks, tuleb teda pidevalt rikastada tajulise informatsiooniga, mis peab tingimata olema pöördumatu iseloomuga. Sellega põhjendub muuhulgas eluslooduse osatähtsus linnaruumis kui keeles, mis lubab end kõnelda üha ökonoomsemalt, vahelejätte ja tagasiasteid võimaldavalt, kui keeles, mis on läbinisti ümberpööratavust põhistav. Ja sellesamaga põhjendub ka šokk, millest kõneleb Bernard Tschumi, või (tajuline) afekt, kuivõrd just sedakaudu võiks ruumi kogeja / kõneleja teadvusse siseneda pöördumatuse intuitsioon (mis, kui veel edasi mõelda, peaks omakorda kasvatama paindlikkust ja vastutustunnet).

E.H: Samas, ma ei usu, et šoki virgutava toime all pead Sa silmas olukorda, mil ajukirurg operatsiooni ajal selja taga skalpelli järele kobades tunneb käe all ühte arbuusi ja nelja jänesepoega. Tihtipeale loobivad leidlikkusele kaikaid kodarasse hoopis igasugused triviaalsed virvendused, asjad, mis segavad keskendumist ja tekitavad mõttetut poolväsimust. Niisiis, kuigi on tõsi, et mitmekesisusest jääb meil igal tasandil vajaka, ei tohiks unustada sama mündi teist poolt: suur osa probleemidest tundub tulenevat hoopis üleküllusest, võimetusest näha võimalusi otse enda silme all, võtta vähestest õigetest asjadest viimast – ma ütleksin, et probleem on kujutlusvõimes.

Kas küsimus ei ole mitte mitmekesisuse, vaid teistsugususe puudumises? Võõrus ja šokk tekivad pigem just selles kokkupuutes soolt erinevaga, eriti kui see soolisus ise on mitmemõõtmeline: mitte 2, vaid 4+n sugu. Kujutlusvõime töölepanek, mikroerinevuste nähtavaletoomine – see viitab ikkagi erinevusele terves häälestuses, mitte üksnes tajulises diversiteedis.

A.S: Häälestatus millegi niivõrd “enesestmõistetava” suhtes, nagu seda on avalik ruum, ei saa ega pea olema reflekteeritud. Kui kõneleme arhitektuurist muude kunstivaldkondade võrdluses (ja kui eeldame – eeldame ju –, et kunst päästab maailma), on see aktiivne tahes tahtmata. Kirjandusse, kinno, isegi muusikasse sisenetakse oluliselt aktiivsema eelhäälestusega kui igapäevasesse arhitektuursesse keskkonda (mitte et nimetatud kunstivaldkonnad ei võiks tehisliku olmekeskkonna gesamtkunstwerkis aktiivselt kaasa lüüa). Siit arhitektide suurem vastutus, aga ka suuremad võimalused.

Jämedate üldistuste kaudu võib kujutleda linna kui “ajude aju”: vasak poolkera, see on kasumlikud operatsioonid, progressiusk ja üldine heaolu, on majanduskasv ja innovatsioon. Parem see on mälu, hool ja südametunnistus, usk imesse, loovus ja inspiratsioon. Vasak, see on ökonoomia ning stabiilsus, sihi- ja korrapära, on otsetee punktist A punkti B. Parem, see on ökoloogia ning ennustamatus, üllatus ja kummastus, on lõppematud otsingud a-de ja b-de vahealal. Poolkerad aga kipuvad jääma kahetsusväärsesse eraldatusse: otseühendused toimivad tõrgeteta vasaku poolkera sees, kommunikatsioon paremaga aga on läbi lõigatud kodu- ja kontoriseinte, supermarketite plekist kerede ja autoakende poolt. Liiklusummikud panevad linleja närvid tõsiselt proovile. Kuid mõelgem, mis juhtuks, kui otseühendusivasakus poolkeras mitte hõlbustada, vaid need – kas või ajuti, kas või kohati – sootuks läbi lõigata? Ühes otseteede võimatuks tegemisega välistada ka liiklusummikud, “sundida” vahemaid läbima jalgsi või jalgrattal, rebida liiklejad välja konditsioneeritud kapslitest ja haarata nad kehalisse kontakti linnaruumi pidevusega.

Ja täpsustuseks, mida mõtlen tajulise informatsiooni rikastava potentsiaali all. Esiteks, tajulise looduskogemuse viljakusest: üldsõnaliselt öeldes pean silmas kogemust erinevusest, mida Sina nimetad vist “puhtaks”, mina “võrratuks”. Võrratu erinevus on kestuslik, erinemine iseenesest, mida tehiskeskkonnas kuigivõrd ei täheldu. Või kui täheldub, siis läbi ootamatute nihete urbanistlikus topograafilises süsteemis, läbi vakatuse kõndimise kõneaktis (nagu sellest kõneleb de Certeau3), mis võiks afektiivse tajumina kutsuda esile ka arulise äkkreaktsiooni.

Mõelgem näiteks visuaalse välja homogeensuse lõhkumisele, nagu seda tegi Banksy. Minu (hüpo)tees oleks, et säärase ruumi kogemus lööb segamini kogu arulise olendi automatismi soodustava kognitiivse kaardi, esitades korrakski väljakutse ta sensomotoorsele intelligentsile. Bateson’likult väljendudes satub ta “kaardilt” “territooriumile”. Kinnistunud mudelid ja trajektoorid lähevad harjumuspäraga pahuksisse. Äratuntavad elemendid ilmutavad määramatust ja kohatust. Mäletad ülesvõtet arusaamatust pusast, mille Banksy moodustas oranži-valgetriibulistest liiklusregulatsiooni torbikutest?

Antud juhul pole need torbikud oma funktsiooni mitte (metafoorselt) muutnud (näiteks torukübarana kasutust leides), vaid selle sootuks loovutanud. Känkrasse kuhjatuna on nad jätkuvalt äratuntavad (nagu sõnad absurdianekdoodis), ent nad erinevad iseendist, nii oma harjumuspärasest kui ka esteetilis-metafoorsest motiveeritusest – erinevad võrratult. Kõiki sümboolse interpretatsiooni katseid ennetab ja välistab totaalne eksitus. Objekt libiseb minema igasuguse kohtumõistmise alt. Või õigemini: kohtumõistmise objektiks saab keel ise, milles otsus formuleerida tuleks; kahtluse alla satub tema õiguspädevus – ühes sellega kõik otsused, mis varem või hiljem selles keeles tehtud või tehtavad.

Sellisena mõistetud šokk on hetkeline abituse kogemus: aruline olend on heidetud “tagasi” struktuursusest erinemise staadiumisse, milles tal tuleb ise taaskorrastada oma kognitiivne kaart, see on: erinevuste struktuur. Minu ettekujutuses toimub midagi sarnast ka Gilbert Simondoni “metastabiilsete” seisundite puhul, millesse inimolend loova individuatsiooni heaks tingimata perioodiliselt peab kastuma.

Kõik Banksy vormist ja positsioonist välja väänatud objektid sosistavad ja karjuvad, naeravad ja laulavad neile peale sattunud inimesele näkku, tekitades sensomotoorsete ning reflektiivsete arufakulteetide vahel lühiühenduse ning murdes eraldusläve pidevusläveks. Mittefunktsionaalse lisaväärtusega rikastatuna projitseerub taoline ruum teadvusse intelligentsena: keelena, mis on teadlik oma kokkuleppelisest loomusest. See on ruum, milles sümboliliselt struktuurset läbib kogemuslikult ennustamatu ning ümberpööramatu, on looduskogemus keeles, “mõtte lätetel”.

E.H: Sinule teeb meelehärmi, et meie “ainurassilises, võõrapelglikus ja kaines linnakeskkonnas” on vähe mitmekesisust, minule aga see, et meie aja maailmas on palju tõmblemist, palju halba mitmekesisust, ütleme siis nii, et see mitmekesisus on kunstlik: mitte ainult digitaalne, vaid … ma ei teagi … ebahuvitav, kvalitatiivselt ühesugune?

A.S: Kommertslikus mõttes tähendab see vist ikka seda va “maksimaalselt isikupärastatud minimaalset erinevust”, mille suhtes hea arhitektuur oma üldisuses ja “demokraatlikkuses” peaks väljendama täpselt vastupidist: maksimaalset erinevust minimaalse manipulatsiooniastmega. Küsid kehastunud määramatuse järele. Vahest samm sinnapoole olekski ruum, mis oleks aktiivne, ütlemata ometi “sina” – ruum, mis toidaks endas viibijat teatava kestva võõrusekogemusega.

E.H: Kestev võõruskogemus eesmärgina oleks väga oluline, samas vajab see täpsustamist. Ülerahvastatud meel vajab kõigepealt puhkust – segaduses inimesele võõra näitamine kutsub esile ksenofoobia, mitte kunsti. Tean paljusid inimsituatsioone, situatsoone nimega inimene, mis võidaksid lihtsustamisest. Kui Sa ütled “võõras”, siis ma eeldan, et Sa ütled: ootamatu, naljakas, pingetpakkuv, tähelepanu ärgitav. Samm edasi ja me jõuame õõvastavusse, kontrolli kadumisse, ärritavusse, paanikasse – nüüdisajal nii tuttavad olukorrad.

A.S: Tooksin sisse järgmise eristuse: keskkond, mis on programmeeritud selles viibijat juhtima, ning keskkond, mis juhib füüsikalises mõttes – juhib energiat, heli, valgust jne. Viimane peaks kehtestama mittevektoriaalse kontiinumi ning vaist ütleb, et just säärane võiks sisestada ruumikogemusse sündmuslikkust, et just säärases võiks hakata juhtuma (mind ei juhita, kuid minuga juhtub).

Iga ruum, kui tahes põnev ja kompleksne, on ühtviisi steriilne, kui selles on juhuselt võimalus võetud. Juhus aga võib mängu astuda – mängu käivitada – vaid kahel viisil: tehiskeskkonna lõimitusel looduse kui lakkamatu sündmusega ning võimalikult mitmekesise inimmassi läbilaskel (kuivõrd ka inimene on looduse olend, kõlagu ta nii uhkelt, kui kõlada arvab). Leidub arhitekte, kes on linleja pimedusest ärkvele kutsumise – tüssamise, eksitamise, šokeerimise teel – võtnud enda ideoloogiliseks programmiks. Säärane positsioon näikse vastavat ka Tschumi nägemusele: “Arhitektuur lakkab olemast tegevuste taust, saades ise tegevuseks”,4 üksnes nihkega rõhuasetuses: kui Tschumi usub, et “arhitektuuri kommunikeerivaks muutmiseks tuleb arhitektil toota ‘šokki’”,5 ei panustaks mina arhitektipoolsetele “vimkadele”, vaid läbivale avatusele tehis- ja looduskeskkonna vahel, mis avaks tee “jätkusuutlikule” juhusele. Tundub, et kõige tõhusamalt annab säärast programmi täita partisanina olemasolevas ruumis. Niisiis: läheme marketisse saia järele, aga leiame eest hoopis midagi muud (koerakrõbuskid, habemeajamisvahu, pabermähkmed – sellist süntaksi nikastamist olen praktiseerinud isegi). Või läheme marketisse, aga leiame end selle asemel põllult6… Kui loomulik keskkond “manipuleerib” hulkadega, on selle hea läbilaskevõime nimel mõistagi tarvilik otsuseid hulkade eest ära teha, voogusid suunata (mõelgem Châtelet-Les Halles’ile). Iseasi on see, et suuremal osal ajast ja ruumist pole inimene ju füüsilise keskkonna kasutaja. Või on? Või kas peaks olema? Võib-olla on küsimus sõnades, võib-olla mentaliteedis. Kes lähevad parki linnulaulu kuulama, neile linnud ei laula. Ja kes looduse rüppe meelerahu ja inspiratsiooni ammutama, saavad vasta püksa – on naastes samasugused nürid närvipuntrad nagu ennegi. Tahan öelda, et väärtuslik meelekogemus võib end teadvusele pakkuda vaid kasutamiskõlbmatu ja seega hindamatu puhta lisaväärtusena.

E.H: Võtan kinni Su võrdlusest ajupoolkeradega. Tõesti, selline funktsioonide jaotuvus on olemas. Mõttekäik vasaku poolkera lühiühenduste läbilõikamisest tundub samuti kaalumist väärt. Pehmendaksin seda mõtet veidi, ja väidan, et pehmendamine on lõppkokkuvõttes radikaliseerimine. Nimelt tundub mulle, et totaalne vastandumine (loe: läbilõikamine) on alati “tõsine” ja kutsub reaktsioonina esile trotsi ja kaitsemehhanismide avaldumise; parem strateegia tundub olevat katkematu poolhäiring, meelituspidevus, milles on lõbusust.

Kui keegi on kinni mingis mentaliteedis, näiteks kasutajamentaliteedis, siis sellel ei ole väljaspoolsust, see värvib kõik enda nägu, allutab tajutu oma kriteeriumitele. Me ei saa küsida statistiliselt, kui suure osa ajast keegi on oma keskkonna kasutaja, vaid hoopis, kui suure osa ajast lähtub inimene kasutajamentaliteedist. Kui linnulaulu potentsiaalne kasutaja ei kuule linnulaulu, siis tundub koht talle sellest aspektist kasutuna, aga see veel ei suuda teda ümber veenda oma häälestust muutma.

Just sellel põhjusel ma ei pea šokki enam toimivaks strateegiaks, eriti kui see väljendub mõne šokeeriva objekti kujul. Võtame näiteks sellesama La Villette’i pargi, mille Tschumi tegi – selle šokeeriv mõju on praeguseks ammu aegunud: “Oivaliselt väljapeetud dekonstruktiivsed punased sõgedikud palistavad tõepoolest parki, nagu lubatud, aga tundub, et pargi kasutajad ignoreerivad neid täiesti või võtavad neid sama enesestmõistetavalt, nagu need oleksid skulptuurid Luxembourg’i aias.”7 Panen šokile üldse pahaks selle lühiaegsust ja lühinägelikkust. Sellega annab ära harjuda, seda ignoreerida, ja eriti kummaliseks muutub ta siis, kui see võõrus ära kodustatakse: “Ah, see veidrus või? Ära pane tähele…” Ma pakuksin selle kõrvale teisi strateegiaid: 1) Meelitav / kasulik võõrus – Damien Hirst oma intervjuude-raamatus8 selgitab väga sümpaatselt, et selleks, et inimesed võtaksid ette tähelepanemispingutuse, tuleb nad esmalt millegagi sisse meelitada, ja alles seejärel oma asi teha. See tähendab olukordi, mil võõrus tuleb esile pikapeale, omasuse varjust, mitteähvardavana, või kui võõrus on ambivalentne, nii et õieti ei saagi aru, kas midagi on viltu. Mulle tundub, et muutuste toimumiseks peab muutumisalgatus tulema inimese seest. Et algatus tuleks seest, peaks iga häiring oma algpositsioonis astuma sammu vastu, pakkuma näiteks mugavust või turvalisust või põnevust, ja alles seejärel, järgmise sammuna või sammude ahelana, teha midagi muud. Justkui nahasisene šokk, aga ma ei pea šokki kui sellist üldse oluliseks, võib ka lihtsalt elamus, kogemus, kui seda mõistet heatahtlikult tõlgendada. Šokk üksi jätab juba ette välja ja on seepärast väljajäetav. 2) Teistsugusus ruumikvaliteedi, ruumiterviku tasandil – tavalised esemed, kõik oleks justkui õigesti, aga ruum ise on ära keeranud.

A.S: Hoiaksin endiselt kinni võõrusekogemuse “kasutuse” põhimõttest, aimusest, et n-ö kummastusel enesel peaks (olgu või semantiline) vahetusväärtus puuduma. Kasu, nagu Hobbes, Mandeville jt juba kord osutanud, on ka altruistlikemail kavatsusil kahepoolne. Sõnum (olgu või objektne), mis pakub end lahkelt kasutamiseks, tekitab “keskmises” inimeses tahes tahtmata küsimuse: “Kes on too teine pool?”, millest on omakorda vaid tibusamm järgmiseni: “Mida mulle üritatakse müüa?” Säärast tõrjereaktsiooni kohtab ju kõikvõimaliku hoiakulise, väljakutsuva või mis tahes moel angažeeritud kunstinähete puhul avalikus ruumis sageli. Sõltuvalt oma pealetükkivuse astmest hakkavad paljud sedalaadi sõnumid töötama iseenese vastu. Et asi oleks klaar: ühes võõruse potentsiaalse tarbitavusega tahan üle parda heita ka selle tähistavuse. “Positiivne” šokk, nagu seda näen, ei tekita küsimust: “Mida see tähendab?” Ta on “aus” (ei, miks “aus”, aus ikka). Kuna ta ilmselgelt ei varja midagi (muud), mida ta tähendab, satub ta kogejaga vahetusse interaktsiooni. Tema sõnumist vahendamatu kommunikatsioon ennetab võimalikku resistentsust, ning teeb just seeläbi võimalikuks autokommunikatsiooni afektisituatsiooni sattunule: paneb ta iseendalt küsima: “Kas see tähendab?” See aga on juba hoopis essentsiaalsem küsimus. Sarnanedes küsimusele, millele aruline olend võib sattuda kas tähistaevast või mereavarust silmitsedes, tekitab afekti “kõnetu kõnetus” päriselt eksistentsiaalse olukorra, ent selle subliimsuse ja transtsendentsi mõõde hajub veel enne, kui see tekkida jõuab: kuna “see” on varjamatult inimlikku päritolu, saab küsimuse objektiks mitte inimolendi kosmiline eksistents (kui selline), vaid tähistamisvõrgustik (kui selline). Meelelist afekti olen ikka mõelnud terve mõistuse kaitsemehhanismina kokku kuuluvat keelelise absurdiga.

E.H: Tänapäeval võib kõige suurema šoki tekitada kogemus ruumist, milles on hea olla. Šoki probleemiks on see, et tema kasutus on muutunud nii tuttavaks, et ta juba tihtipeale tuntaksegi ära šokina, nähes läbi selle toimimismehhanismist: “Ma olin täiesti šokis.” “Millest?” “Ma ei pannud tähele.” Ma nimetaksingi lühitoimeliseks sellist tegevust, millest läbinägemisel kaob kogu selle jõud. Šoki mittetoimimine on vana teema, mis iseloomustavat nüüdisaega. See on nõiaringilik, kuna šokk kutsub esile mingit sorti tuimuse, olenemata sellest, kas šokile järgneb ümberorganiseerumine või mitte. Kui tuimusele järgneb äraharjumine, siis järgmine šokk peab olema kraadi võrra kangem. Ja nii edasi. Veel hullem on, et šokk on meetod tähelepanu võitmiseks – sõna otseses mõttes! –, mis alates mingist intensiivsusest toimib paratamatult ise sõnumina, n-ö kurja tähistajana, nagu herilasepõrin. Võib-olla tuleks küsida nii: millises kontekstis toimib ruum sõnumina? milline ruum paneb otsima “huvisid”? Kas sellele ei anna alust eelkõige nn silmakirjalik ruum, multiruum, mis saadab vastuolulisi sõnumeid? Võiks rääkida kahest kasutamiskõlbmatuse liigist: 1) mõni ruum on lihtsalt nii halb, et aktiivselt välistab ühenduste teket oma destrueeriva kvaliteedi poolest; see on segane ruum, halvasti kavandatud; seda annaks võrrelda halva fotoga, milles tavaliselt on liiga palju fookuspunkte, nii et need aktiivselt summutavad üksteist, tekitavad pöörituse; 2) teises variandis on olemas selge fookus, ent see fookus on negatiivne; siin ei suruta peale ühte selget kasutust (mis juba oleks positiivne), vaid ühte selget (?) kasutamatust.

Ja kasutuse mõiste selles teises mõistes vajab täpsustamist, sest mõte ei ole pelgalt see, et sul on mingi konkreetsus, mida ei anna kasutada, sest see on katki või (kõige hullem) mõttetu, vaid sul on midagi häälestuse taolist, mis vajab edasimõtlemist. Asjal ei ole ühte mõtet, vaid mõttekus. Kõik viitab läbimõeldud poolikuse suunas selle ideaali ühe võimaliku väljendusena.

Kas sõnumi olemasolu on halb isegi siis, kui sõnum on näiteks positiivne äraolemine? Positiivne mitte loiu headuse või leebe tolerantsuse mõttes, vaid ka ärksa meeleolu mõttes? Äraolemine mitte mingis muufunktsioonilises mitteruumis, vaid kõige paremal juhul kas kuskil poolfunktsioonilises ruumis (nii et selge funktsiooni tekitamine nõuab ruumisviibija aktiivset pikendust) või üldse n-ö majade vahel. (Ärgas ärapööramine… Milline oleks leidlikkusele ärgitav ruum? Õpetlik ruum? Naljakas ruum? Aga muhe?)

Šoki asemel võiks proovida midagi leebemat, meelega vähemradikaalset, sooviga šoki lühiajalisuse asemele pakkuda midagi jätkuvamat: üllatus, kummastus, põnevus, seletamatus. Selleks võõrust tempida mingi omasema ruumilahendusega: heatujuline võõras; kummastav võõras; lummav võõras. Kõik see vajaks mingeid oluliselt selgemaid kriteeriumeid, midagi konkreetsemat, mitte päris ruumiplaanide tasemel, aga midagi, mis oleks lähemal ruumilahendustesse tõlkumisele.

A.S: Sõna šokk on psühholoogiliselt liialt laetud, et lubaks meil asjast kõnelda. Asi ise on pigem nagu meele- või keelepete, agressiivsusest on asi kaugel. See šokk ei pea olema aina kraadi võrra kangem. Minu mõistes ei olegi ta graduaalne, vaid, nagu nimetasin, võrratu nähe. Mehhanismidest võime ju kõnelda. Kuid et tegu on lühiühenduse mehhanismidega, tähendaks nende läbinägemine, mida kardad juhtuma hakkavat, seda, et on läbi nähtud omaenese üllatuvuse mehhanismid, et ollakse võimetu üllatuma. See on juba hoopis hullem diagnoos ning Sinu viide sellele kui nüüdisaja haigusele asjakohane. Üllatumisvõimetus, erutumisvõimetus, nautimisvõimetus – eks ole siin põhjust nähtud ka selles, et üha valdavam sümboolset laadi infovahetus muid kognitiivseid funktsioone “üle kirjutama” kipub. Ent ma olen siiski optimistlik. Sellel pidevuslävel, millel näen positiivset laksu opereerivat, pole üllatus surnud. Kultuurišokk on turistide jaoks, minu propageeritav nihe on universaalne. Tähtis on nihestuse puhtus, nihestus kui sõnum ise – see, mida kommunikeeritakse. Siin ei saa rääkida kangusest, pigem ehk ulatusest, läbivusest. Arusaadav, et sellega ei saa liiale minna. Kui nihe muutub normiks, oleme Tagurpidi-Antslas, mis mäletatavasti polnud struktuurilt vähem jäik kui Antsla ise.

Šoki lühitoimelisuses ma probleemi ei näe. Ühelt poolt: kui positiivse šoki “funktsioon” on viia indiviid rutiinse tehiskeskkonna süntaksi murdmise teel vahetusse kontakti kokkuleppelisuse kui sellisega, ei pruugi selle toime sugugi üürikeseks osutuda. Mõtlen nii: kui intelligentsus on (vist J. Deely definitsiooni järgi) nimelt loomuliku keele kokkuleppelisuse (e “loomulikkuse”) teadvustamise võime, peaks šoki jätkusuutlikkus seisnema nimelt intelligentsuse stimuleerimises või võimendamises. Küsisid leidlikkust ärgitava ruumi järele…

Teiselt poolt: banksylik šokk, millest varasemas juttu, on lühiajaline, seda küll, kuid ma usun meeleldi ka pikatoimelisse, (naha vahele) hiilivasse šokki, mille võimalusi avab arhitektuurile nt pideva pinna geomeetria, töö materjalide, valguse, ornamendi jms-ga.

E.H: Miks mitte rääkidagi kuni parema leidmiseni lühiühendusse viimisest, mis näib mulle juba veidi peenem meetod – see eeldab veidi inimese psühholoogia tundmist, tema kaasameelitamist (vrd lendamaõpetamine ronkadel, milleks ema tõuseb pidevalt poja selja tagant õhku); siin on põnevamaid asju peidus.

Minusse on kummitama jäänud mõte pooleli ruumist. Kas oled tähele pannud, et nn loomelinnakud sünnivad kohtadesse, mis on mahajäetud, pooleli, katki? Justkui oleks pooleliolevus, võimalus osaleda aktiivselt ruumiloomes ka muus osas sütitavaks teguriks. Viimati Telliskivi loomelinnakus käies tundsin ühtaegu trööstitust ja vastupandamatut tungi midagi korda saata, ja mäletan tabamas end mõttelt, et see ruum ei tohiks iial korda saada… et kordasaatev liikumine peab ühtlasi midagi korrast võtma, korra saabumist edasi lükkama, hoidmaks habrast tasakaalu … mille vahel?

A.S: Tähtis, kui õigesti aru saan, on see, et ruum ei saaks valmis, ent ei jääks samas poolikuks sellisena, nagu ta on – jääks lõpmatult valmima, jääks saamisse. Et saamine eeldab ennustamatust, avatust juhusele, tekitab minus mõningast mõistmatust, et soovid sellelt poolikuselt “läbimõeldust”.

E.H: Võib-olla takistab siin sõna “läbimõeldud”, ehk on parem rääkida prepareeritud poolikusest. Mõte on selles, et enamasti pooleliolevad asjad saavad valmis, nende töösolemise seisund on ajutine, eriti kuna n-ö viljakaid ja inspireerivaid faase valmimisprotsessis ei olegi teab mis palju. Mulle näivad kõige põnevamana juhtumiste need faasid, mis vahetult eelnevad vormi ilmnemisele – milles vorm on sündmusel juba n-ö keele peal, nagu sompus ilma puhul, milles päike on kohe-kohe pilve tagant välja tulemas, aga viibib veel, või varakevadel, mil ükski kevademärk pole veel oma selguses päral, aga võit talve üle on juba käes, õhus on juba kevadet. Milline oleks ruum, milles funktsionaalsus on n-ö keele peal?

Säärane ruum kõlaks kokku ka asjaoluga, et bioloogiliselt on inimese jm püsisoojaste organismide homöostaatilised parameetrid – need, mida keha pidevalt püsivana hoiab, nt kehatemperatuur, veresuhkur, vererõhk, südamelöögisagedus – seatud selliselt, et kaitsta oma kergelt tasakaalust väljas olekut, aladetermineeritust, mis neid aktiivsena hoiab; õigemini, ei peagi rääkima aktiivsusest, vaid täielikku lõdvestust veidi ületavast pidevast pingest, nn toonusest lihaste tasandil ja valmisolekust-ärksusest meele tasandil.

Peangi prepareeritult pooliku ruumi puhul eelkõige silmas poolikuse elastsust, võimet püksikummi kombel oma poolikus taastada isegi pärast pikemat sihipärade suunas väljavenitamist. Ühtlasi on see juhuse elastsus. Ruum ise võib olla plastne, kui juhus ja poolikus on selles elastne või läheb lausa keerulisemaks, omandab uusi mõõtmeid.

A.S: Inimteadvusel on äraütlemata tugevad kaitsemehhanismid. Pidetut, süntaktiliselt seosetut sõnavada pole võimeline välja ajama kaugeltki igaüks, samuti mitte peatuma väljaütlemisel täpselt enne seda, kui sõna on “keele pealt” edasi väljaütlemisse liikunud. Ja see, mida sülg suhu toob, osutub enamasti ootamatult kooskõlaliseks. Loomulik keel pole kuigi vaba, nagu pole seda ka meie kujutlusvõime loomuliku arhitektuurse ruumi osas. Mõlemad keskkonnad hoiavad oma kokkuleppelisusest ja harjumuspärasest reeglistikust kümne küünega kinni.

Nii näiteks ei ole utoopiakirjandus suutnud aegade jooksul pakkuda kuigi palju tõeliselt erinevat tingimustest, mille reaktsiooni või alternatiivina see on sündinud.

Ja nii, kui korraks konkreetsemaks minna, mõjuvad monstroosselt ühetaolistena ka paljud (era)majad, mille ehitamisel peremehed omaenda fantaasial lennata on lasknud. Ehk võiks sõnastada koguni nõnda: halb arhitektuur kukub välja alati ühesugune, hea aga on hea alati erinevalt.

E.H: Sama raskust tundub kinnitavat ka Laura Pählapuu uurimus segamini ruumidest, millestki, millel on pooleli ruumidega tuntav sugulus. Stsenograafina on tal tulnud filmimise tarvis erinevaid olustikke sättida nii, et need näiksid sassis, ja see on tema tunnistuse kohaselt äärmiselt keeruline ülesanne, sest igasugust intellektuaalsemat sorti lähenemist hoomab silm kohe korrastatuna ja hingetuna. Samas ütleb ta, et iga sassis ruumis osalev ese – ja sassis ruumi näiteks on tal ka taskupõhja kogunenud miniesemete kogumid – on väga loogiline, tal on põhjus sinna sattunudoluks, mingi lugu, mis näiteks katkes (“ajutiselt” lauale jäetud esemed), või ärgitav sündmus (tuubil kapp, sahtel või voodialune tänu kellegi ootamatule küllatulekule).9 Just see “loogilisus” annab lootuse, et nii sassis kui ka pooleli ruumide loomine ei ole võimatu, kuigi nõuab ehk rohkem või teistsugust (mõtte)pingutust, süüvimist endasse ja teistesse, kaasamõtlemist ja -elamist.

A.S: Rääkisin Sulle millalgi, et tegutseksin meeleldi mänguplatside disainerina. Suure hulga turnikate puhul, kuhu oma kolmeaastast poega Pariisis kõõluma viisin, oli rakendatud just seda aladetermineerituse printsiipi. Ja väga võluvalt: torud, postid, redelid, köied, pinnad, mulgud jne oli kokku seatud peaaegu abstraktselt, meenutades mõnd Jean Tinguely kineetilist skulptuuri. Vaid siin-seal tegi mõni illuminaatori moodi ava vihje laevale või krooniga lipuke kuningalossile. Ruumi lõid, korrastasid ja eesmärgipärastasid lapsed ise ja oli lust vaadata, kuidas nad seda nautisid. Mäletan omast käest, kuidas aia taga pärna otsas sai mängida kõike, hoovis mängumajas aga ainult mängumaja. Tsiteeriksin, kuidas Tuglas kirjeldab loovuse sündi Väikese Illimari juures, kes nägi igavledes terveid ilmamaid kestendava värviga ahjul või niiskuseplekilisel lael – enam ei mäleta –, aga raamatut pole käepärast.

1 Vt Jean Piaget, The Psychology of Intelligence. London and New York: Routledge, 2006, lk 78.

2 Kuigi on ütlemata selge, et pööratavus kehtib üksnes senikaua, kuni keel lahendab loogikatehteid. Kui ta siseneb valdkondadesse, milles kehtivad pöördumatuse seadused (keeleväline genees, kunst või psühholoogilised ja ilmutuslikud sündmused inimese juures), astub ta ka ise pöördumatuse sünteesidesse (korrastavalt opereerides korratustumise protsesse kiirendades ning tasakaalutust võimendades, nagu näitavad usu- ja ökolahingud, milles argumentatsioon (postfactum sõnasõjad) kõige ilmekamalt tagasivõetamatuse ja väljavabandamatuse iseloomu omandab).

3 Michel de Certeau, Jalutuskäigud linnas. Tlk Mirjam Lepikult. Vikerkaar 2004, nr 4-5, lk 124-143.

4 [Bernard Tschumi, “Spaces and Events”, rmt-s: Architecture and Disjunction, Boston: MIT Press, lk 141–152 (lk 149)

5 Tschumi, ibid.

6 Vt ka Vít Klusák ja Filip Remunda ‘Český sen’ (Tšehhi unistus) – http://en.wikipedia.org/wiki/Czech_Dream

7 David Kolb, “La Villette” – Sprawling Places, http://www.dkolb.org/sprawlingplaces/index/threepar/lavillet.html (12.8.2010).

8 Gordon Burn, Damien Hirst, On the Way to Work. London: Universe, 2002.

9 Vt Laura Pählapuu, The Study of Disorder. Eesti Kunstiakadeemia magistritöö käsikiri. Tallinn, 2009.