uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Diana Agrest. Arhitektuur väljastpoolt: keha, loogika ja sugu

Igas kultuuris on kusagil mõtteline ruum, kuhu paigutub kõik välistatu, ning just sellele tuleb tähelepanu pöörata.[1]

Et midagi välistada, on vaja kaht osa: mingit määratletud kogumit ja midagi väljaspool seda. Meie arhitektuuriideoloogias on selline kogum olemas: renessansiajal välja töötatud tekstide ja reeglite kogum, mis klassikana on aluseks kogu lääne arhitektuurile, nimetagem seda arhitektuuri süsteemiks. Aja jooksul on see kogum muutunud, mõnel perioodil rohkem, mõnel vähem, kuid 20. sajandi alguse murrangutest hoolimata on see jäänud läänemaise arhitektuurimõtte põhialuseks.

Alates Vitruviusest logotsentrismile ja antropotsentrismile, eriti mehelikule antropotsentrismile toetuvat arhitektuuri süsteemi on kasutatud ja ümber mõtestatud renessansis ja modernismiajal.[2] Süsteemi ei määratle ainult see, millest see koosneb, vaid ka see, mida see välistab. See, mis on välistatud, välja jäetud, on õigupoolest alla surutud; allasurumine ei välista ega tõrju välist üleni eemale, kuna hõlmab endas representatsiooni sisemuse, allasurumise ruumi. [3] See allasurutu, välist määratlev sisemuse representatsioon arhitektuuri süsteemis on naine ja naisekeha. Arhitektuuri süsteemi ideoloogiline konstrueeritus, mille on määratlenud idealistlik loogika ja sellega kaasnev repressioonide süsteem, saab nähtavaks, kui vaadata, millist rolli selles mängib sugu. Arhitektuuri süsteemi loogika represseerib soolisust kahel viisil: sugu käsitletakse nii positiivses kui negatiivses võtmes – naine määratletakse negatiivse poolusena (fallotsentrism) või soolisus neutraliseeritakse või kustutatakse kunstniku isikus, kes sootuna loob ehk sünnitab iseenesest kunstiteose. [4]

Ühiskond toimib teatava sümboolse korrastatusena, mis ei ole kõigile ühtemoodi kohane. Osa sobib sellega, kuid osa peab leidma oma koha sümboolse korrastatuse vahealadel, mõrades, moodustades teatava sümboolse ebastabiilsuse. Need on inimesed, keda on peetud veidraks või ebanormaalseks, neurootikuks, ekstaatiliseks, nõidadeks, hüsteerikuteks või autsaideriteks.[5] Kummalisel kombel on ka naine paigutatud sellesse kategooriasse, kui ta on püüdnud end kehtestada, selmet sobituda etteantud sümboolse korrastatuse raamidesse.

Oma allasurutuse ruumist on naine kerkinud esile eelkõige nõia või hüsteerikuna ja ebanormaalsena põletatud või vangistatud.[6] Naised, kes kehastavad olulisimat normi – reproduktsioonivõimet –, on paradoksaalsel kombel ka anomaalia kehastuseks.[7] Oma keha tõttu on naine arhitektuuris represseeritu, seetõttu on keha ja arhitektuuriga seoses enesestmõistetav esitada paljude ideoloogiliste fabrikatsioonide paljastamiseks küsimus: milline keha? Küsida “milline keha?” tähendab ka küsida “mis soost?”, kuna sootu keha on mõeldamatu.

Paljudes renessansi olulisemates tekstides, mis on lääne arhitektuuriideoloogia aluseks, on keha arhitektuuri keskseim teema, lisaks on see vältimatult seotud sooga – küsimus, mis on viinud kõige erakordsemate arhitektuursete metafooride väljatöötamisele. Nende tekstide lugemine on oluline mõistmaks keerukat ideoloogilist aparatuuri, mis on süsteemselt välistanud naise. See on saanud võimalikuks naisekeha sümboolse käsitlemise keeruka mehhanismi tõttu.

Siinkohal esitlen kaht stseeni:
Stseen 1: Renessansi raamat
Stseen 2: Linn kui tekst

Stseen 1: Renessansi raamat
Allasurutute stseen: arhitektuur seestpoolt

Renessanssarhitektuuris kujunes välja reeglite süsteem, mis on lääne arhitektuuri aluseks. Renessansi tekstid, mis omakorda toetuvad klassikalistele Vitruviuse tekstidele, arendavad välja logotsentristliku ja antropotsentristliku diskursuse, mille arhitektuurireeglite ja -kujundite keskmes on mehekeha. Keha, millele arhitektuuri süsteem keskendub, on mehekeha. Renessansi keha sümbolisatsioon on paradigmaatiline naise allasurumise ja välistamise akt. Naine ei ole arhitektuuriajaloos välistatud/asendatud mitte ainult üldisel sotsiaalsel tasandil, vaid ka keha ja arhitektuuri suhte tasandil.

Arhitektuur kui keha representatsioon
Renessansiaegsed tekstid näitavad, kuidas naise koha ja keha hõivamine arhitektuuris on toimunud keerulises sümbolisatsiooniprotsessis, mis toimib arhitektuuriideoloogia tasandil, seega peaaegu alateadlikult. Selles suhtes on iseloomulikud mitmed tekstid, eriti Alberti „Kümme raamatut arhitektuurist“, Filarete „Traktaat arhitektuurist“ ja Francesco di Giorgio Martini „Architettura Civile e Militare“ ning „Architettura Ingegneria e Arte Militare“, unustamata Vitruviust, kelle „Kümme raamatut arhitektuurist“ on iga renessansiaegse teksti aluseks.

Keha ja arhitektuuri sümboolse suhte kehtestamise esimeseks astmeks on inimese ja looduse suhe, mis luuakse loomuliku harmoonia ja täiuslikkuse mõiste alusel.[8] Inimeses nähakse täiuslike looduslike proportsioonide kandjat. Arhitektuuri ja inimkeha analoogiline suhestamine näib tagavat, et ilu ja looduse loomulik kaanon kantakse üle arhitektuuri. Kehast saab vahendaja, „ülekandja“.[9]

Vitruvius esitab esimest korda mõttekäigu, mida mitmetes tekstides eri viisil edasi arendatakse. Ta toob selgelt sisse inimkeha kui arhitektuuri mudeli, eriti peatükis „Templite ja inimkeha sümmeetriast“, kus sümmeetria on seostatud proportsiooniga: sümmeetria kui templite ülesehituse olulisim omadus ja proportsioon kui hoone mõõtmete suhe.

Ilma sümmeetria ja proportsioonita, see tähendab ilma osade täpsete suheteta nagu hea kehaehitusega inimesel, ei ole kavandamise põhimõtteid olemas. Veelgi enam, kõik hoonete mõõtmed tuleb tuletada kehaosadest. Hea templi kavand sõltub sümmeetriast, mille põhimõtteid peab arhitekt hoolega järgima. Need põhinevad proportsioonidel, kreeka keeles „avanoyia“. Proportsioon on koguteose osade mõõtmete suhe ja terviku suhe osasse, mida käsitletakse standardina. Sellest tulenevad sümmeetria põhimõtted. Ilma sümmeetria ja proportsioonita ei ole kavandamise põhimõtteid olemas; see tähendab, kui puuduvad täpsed suhted osade vahel analoogselt hea kehaehitusega inimesega. Just kehaosadest on tuletatud algmõõtühikud, mida on vaja kõigi tööde puhul: sõrm, kämmal, jalg ja küünar.[10]

Arhitektuuri ja keha suhe muutub eriti oluliseks, kui erilise tähtsuse omandab kese, teema, mis kunsti- ja arhitektuuriajaloo jooksul kehastab mitmeid sümboolseid rolle.

Seega, inimkeha keskpunkt on loomulikult naba. Sest kui panna mees selili, käed ja jalad välja sirutatud, ja tõmmata ringjoon keskpunktiga nabas, puudutavad ta sõrmed ja varbad kummaltki poolt seda ringjoont. Ja nii nagu inimkeha võimaldab ringjoone tõmbamist, annab sellest tuletada ka ruutu. Sest kui mõõta pikkus jalataldadest pealaeni ning võrrelda seda väljasirutatud käte pikkusega, ilmneb, et pikkus ja laius on võrdsed samamoodi nagu tasapindadel, mis on täiesti ruudukujulised.[11]

Keset esindab naba, millest saab soo suhtes metonüümiline objekt või „ülekandja“. See ülekanne teeb kehast geomeetria, loodusest arhitektuuri, subjekti „minast“ diskursuse „mina“. Nende kahe „mina“ suhe on see, mis võimaldab soolisuse pidevat nihet. See Vitruviuse välja töötatud formaalne suhe mehekeha ja arhitektuuri vahel on kohal kõigis renessansi tekstides.

Analoogne (mehe)keha ja arhitektuuri suhe on ka Alberti „Kümnes raamatus arhitektuurist“:

Masside jaotuseks on vaja kogu kujutlusvõime Jõudu ning oskusi ja Teadmist Ehituskunstist: Sest Hoone erinevad Osad ja nende osade Terviklikkus ja Teose kõigi joonte ja Nurkade Kokkusobivus, mis on paigutatud vastavalt Mugavusele, Ilule ja Nauditavusele, sõltuvad nimelt Masside jaotusest: Sest kui lähtuda Filosoofide arvamusest, pole Linn muud kui üks suur Hoone, ja teisalt, Hoone muud kui väike Linn; miks mitte siis ka öelda, et selle Hoone osad on justnagu väikesed Hooned …. ja nii nagu Kehaosad on üksteisega vastavuses, nii peavad ka Hoone osad olema üksteisega vastavuses; seega eeldavad suurejoonelised Hooned suurejoonelisi Osi.[12]

Alberti analoogiad ei ole kunagi nii otsesed kui Vitruviusel või teistel renessanssarhitektidel. Tema tekst pakub palju keerulisemaid metafoorseid ülekandeid, mille kaudu ta arendab välja abstraktse süsteemi, mis hõlmab ka „loodusseadusi“.

Kui eelöeldu on tõsi, siis võib teha kokkuvõtte, et Ilu on Terviku Osade selline Sobivus, mis on Arvus, Lõpetatuses ja Järjestuses Ühtesobiv nii, nagu tingivad seda Looduse põhilised seadused. See on see, millele Arhitektuur peamiselt pürgib, ning seeläbi omandab ta oma Ilu, Väärtuse ja Väärikuse. Antiikajal teati Asjade Olemuse kohta, et need on nii, nagu olen kirjeldanud, ning oldi veendunud, et seda Peamist ignoreerides ei looda kunagi midagi suurt ega jäävat, seega pühenduti peamiselt Looduse kui suurima Kompositsioonimeistri Imiteerimisele. … Juhindudes seetõttu Loodusest ja Suhtest Keha ja selle Osadega, leiti esimese Põhimõttena, et Kehad ei koosne alati võrdsetest Osadest, kuna Looduse poolt loodud kehadest on mõned väiksemad, mõned suuremad ja mõned keskmised. [13]

Sümboliseerimisprotsess toimub keha kui proportsioonisüsteemi suhestamisel teiste proportsioonisüsteemidega. Abstraktseks vormisüsteemiks muudetud keha kaasatakse seega arhitektuuri süsteemi vormina, orderite, hierarhiate ja üldise vormikorralduse kaudu, mistõttu see antropotsentristlik diskursus toimib alateadvuse tasandil.

Transseksuaalsed operatsioonid arhitektuuris
Vitruvius ja Alberti algatavad keha inkorporeerimise analoogi, mudeli või tähistajana, kujundades viisi keha transformeerimiseks arhitektuurireeglite, -elementide ja -tähenduste süsteemiks. Filarete ja Francisco di Giorgio Martini töödes on kõnealuse keha soo ebamäärasus kõrvaldatud, inimkeha on selgelt mehekeha sünonüüm. Selle asemel ilmub teistsugune mitmetähenduslikkus – soo enese mitmeti mõistetavus. Keerukate metafoorsete operatsioonide kaudu nende tekstides tekib kultuuriline transseksuaalsus, keha sugu ja selle seksuaalfunktsioonid vahetavad kohad ning voli saab meeste alatine latentne loomisvõimefantaasia.

Filarete teeb kohe algul selgeks, et arhitektuur on otseselt seotud inimkehaga ning et inimkeha all mõtleb ta mehekeha:
Nagu juba öeldud, on hoone konstrueeritud nagu inimkeha. Olen näidanud, kuidas hoone on tuletatud mehest, tema vormist, osadest ja mõõtmetest. … Nüüd, nagu öeldud, selgitan, kuidas hoonele antakse vorm ja olemus analoogselt mehe kehaosade ja vormiga. Kõik hooned vajavad läbipääse ja avasid, st sisse- ja väljapääse. Need tuleks kujundada ja paigutada vastavalt nende päritolule. Hoone välimus ja sisemus on õigesti kujundatud, kui hoone osad ja avaused asuvad sobivates kohtades, nii nagu mehe kehaosad ja siseelundid asuvad oma õigetel kohtadel.[14]

Siin on loodud topeltanaloogia võimalus, samuti võimalus kombinatsioonideks kehas, mida mõistetakse kui interjööri ja/või eksterjööri. Kõige tavalisema ja ilmsema keha ja arhitektuuri analoogia puhul on tegemist välimuse/eksterjööriga. Interjööri mõiste sissetoomisega saavad võimalikuks teised metafoorid, mis võimaldavad sugude rollivahetust. Inimese interjööri teemat arendades läheb Filarete vormilisest analoogiast kaugemale; oma sümboolsete operatsioonide tulemusel jõuab ta erakordse metafoorini: hoone kui elav mees.

(Neid) mõõtes, jaotades ja asetades mõelge mu väidetele ja mõistke neid õigesti. Ma tõestan, et hoone on tõesti elav mees. Et elada, peab ta sööma. Ta võib haigestuda või surra, või siis tänu väärt arstile terveks saada [15].. Esimeses raamatus näitasin, milline on hoone ja selle osade päritolu, kuidas tema proportsioonid tulenevad mehe omadest, kuidas tema eest tuleb hoolitseda, ilma milleta ta haigestub ja sureb nagu inimene.[16]

Nii ehitab Filarete järjekindlalt üles argumentatsiooni, mis viib hoone kui mehekeha analoogia alusel loodud vormi juurest hoone kui elava kehani. Kui hoone on elus, on järgmiseks küsimuseks tema eostamine ja sünd. Sel hetkel tuleb mängu teinegi keha – arhitekti oma.

Te võite öelda, et kui hoone sarnaneb mehega, nagu ma olen kirjeldanud, peab ta olema ka eostatud ja sündinud. Nii nagu (on) inimese, nii (on) ka Hoonega. Kõigepealt ta eostatakse ning seejärel sünnib. Ema kannab last üheksa kuud või mõnikord seitse ning hoolitseb tema eest, et ta kasvaks. [17]

Kui hoone on elus inimene, peab keegi ta sünnitama. Arhitekti kuju muutub seeläbi feminiinseks:

Kuna eostamine ei saa toimuda ilma naiseta, et saa ka hoonet eostada üksi. Nii nagu seda ei saa teha ilma naiseta, vajab see, kes tahab ehitada, arhitekti. Nad eostavad selle ja seejärel arhitekt kannab seda. Kui arhitekt on sünnitanud, saab temast hoone ema. Enne seda peaks arhitekt kandma seda mõtetes, selle üle mõtisklema, vaagima seda üht- ja teistpidi seitse kuni üheksa kuud, nii nagu nainegi kannab oma last seitse kuni üheksa kuud. Ta peaks ka tegema mitmeid jooniseid. Nii nagu naine ei saa teha midagi ilma meheta, on arhitekt hoone emaks. Kui ta on järele mõelnud ja mitmel viisil mõtisklenud, peab ta (oma parema äranägemise järgi) otsustama, mis tundub talle kõige kohasem ja kaunim, vastavalt ka patrooni tingimustele. Kui hoone on sündinud, see tähendab, kui ta on teinud puust väikese mudeli lõplikul kujul, arvutanud ja proportsioneerinud, näitab ta seda isale.[18]

Arhitekti naisena (või pigem emana) kujutades viib Filarete selle transseksuaalse operatsiooni äärmuseni. Ta jätkab väitega, et nagu ema, nii peab ka arhitekt armastuse ja hoolega aitama hoonel valmida. Ja samamoodi nagu ema, kes oma poegi armastab ja püüab neist isa abiga kasvatada head ja kaunid, peab ka arhitekt muutma oma hooned headeks ja kauniteks.

Ma olen võrrelnud arhitekti emaga, aga ta peab olema ka amm. Ja nii nagu ema on täis armastust oma poja vastu, nii peab ka arhitekt kasvatama seda hoole ja armastusega kuni valmimiseni, kui see on võimalik, kui aga mitte, jätma ta endast maha korrastatuna. [19]

Filarete läheb selle mõttekäiguga lõpuni katmaks kõiki ehitusega seotud aspekte:

Hea ema armastab oma poega, isa abiga püüab temast kasvatada ilusa ja hea ning hea õpetaja abiga vapra ja väärika. Nii peaks ka hea arhitekt püüdma teha oma hooned head ja kaunid.[20]

Naine on välistatud esimesest hetkest, mil arhitektuuri esitatakse mehe kujutisena kui mehe keha analoogi ja elavat organismi. Seejärel naine asendatakse: tema koha hõivab mees, kellele arhitektina on omistatud eostamis- ja reproduktsioonivõime – kõik see toimub erakordse operatsioonioonina, mida ma nimetan arhitektuurseks transseksuaalsuseks, mille põhiolemuseks on naise eitamine.

Filarete tekste täiendavad Francesco Di Giorgio Martini omad. Oma traktaatides „Architettura Civile e Militare“ ja „Architecttura Ingegneria e Arte Militare“ kasutab Di Giorgio samalaadseid keha ja arhitektuuri analoogiaid, kuid seekord linnatasandil.

Linn, kindlus ja loss peaksid olema kavandatud inimkeha-kujuliselt, nii et pea ja ülejäänud kehaosad oleksid proportsionaalses vastavuses ning et peaks oleks kindlus ja käsivarteks linnamüürid, mis ümber ulatudes ühendaksid ülejäänud keha – linna. … Ja nii nagu keha kõik osad on täiuslike mõõtmete ja proportsioonidega, tuleb samu põhimõtteid järgida ka templite, linnade, kindluste ja losside ehitamisel.[21]

Edasi täpsustab Di Giorgio oma mõttekäiku, et see ideoloogia oleks paremini kohaldatav konkreetsete vormisüsteemidega:

Linnadel on inimkeha loogika, mõõtmed ja vorm; ma kirjeldan nende perimeetreid ja avausi. Kõigepealt tuleks vaadelda pikali asendis inimkeha. Asetades nööri ühe otsa naba kohale, võib teise abil moodustada ringjoone. Samamoodi moodustatakse selle põhjal ruut ja nurgad. … Nii nagu keha kõik osad on omavahel täiuslikus vastavuses, samal põhimõttel peaks vaatlema ka linnu ja hooneid. … Käe- ja jalalabade kohale paigutuksid teised templid ja väljakud. Ja nii nagu silmad, kõrvad, nina ja suu, veresooned ja siseelundid paiknevad keha peal ja sees vastavalt vajadusele, peaks sama paigutust järgima ka linnade puhul.[22]

Vitruvius saab siin Di Giorgio käsitluses uue mõõtme: tegemist ei ole lihtsalt (mehe) keha ja linna analoogiaga, vaid see on ka representatsioonilise diskursuse kese, kus mehe- ja naisekeha on arhitektuuris sujuvalt koha vahetanud. Selles välimuse vahetatuses keha sisemiste funktsioonide ja korraldusega kohtame taas transseksuaalset operatsiooni:

Ja nii nagu (inimkeha) sisemus on jaotatud ja korraldatud nii, et ellu jääda, nii nagu kõik kehaosad ja siseelundid on vajalikud; nii peaks ka linna iga osa paigutus lähtuma selle ülesandest ja harmooniast.[23]

Seega peaks kõigepealt paigutama peaväljaku linna keskmesse või sellele võimalikult lähedale, nii nagu naba on keha kese; see on otstarbekas. Selle otsuse põhjendus võiks olla järgmine: nii nagu naba kaudu saab keha oma algusjärgus toitu, nii teenib ka see ühisväljak kõiki teisi linna osi.[24]

Selline analoogia saab toimida alles teatud asendusoperatsioonide järel. Nabanöörist (seosest emaga) rääkides ütleb Di Giorgio „nagu naba on keha kese“. Samas, mehekeha suhe nabanööriga on sõltuvussuhe. Mees ei ole toitja, vaid see, keda ema toidab. Niisiis peaks keha ja linna analoogias olema sümboolseks tähistajaks naine, kuid selle asemel on sel kohal mees. Mehekeha asendab naise oma ja mehe naba käsitletakse linna „üsana“. Selle arhitektuurse analoogia käigus toimub mehe keha funktsionaalne transformeerimine, feminiseerimine.

Pakun, et selles asenduste mängus on kolm astet.
– Hoonete ja linnade kavanditesse ja neid ideoloogiliselt toetavatesse tekstidesse on projitseeritud ja sisse kirjutatud mehe keha, mida need representeerivad. Naisekeha on kõrvale tõrjutud või välistatud.
– Loovas funktsioonis kujutatakse arhitekti ennast naisena, mis toimib „otsese“ soolise asendusena.
– Mehekehast saab naisekeha, mis on võimeline toitma, andma linnale elu; mehe nabast saab naise üsk.

On tähelepanuväärne, et naisekeha asendatakse mehekehaga alati seoses reproduktsiooniga. Väidetavalt elame me kultuuris, kus naiselikkuse pühalik-religioosne või ilmalik representatsioon on asendatud emadusega. [25] Selles valguses tundub kogu operatsioon Neitsi Maarja müüdi varjatud representeerimisena.

Filarete tekstides arhitekt, kes on mees, sünnitab nagu naine. Di Giorgio puhul toidab linnakese, paigutatud vastavalt mehekeha konfiguratsioonile, ülejäänud linna naisekehana nabanööri kaudu. Ühel juhul täidab arhitekti kuju mehe eostamis- ja reprodutseerimisunelmaid, teisel juhul on need aluseks linna vormilisele ülesehitusele. Naine on seeläbi kõrvale tõrjutud, alla surutud ja asendatud.

Kõrvale tõrjutud keha ja arhitektuuri analoogiast: klassikaliste tekstide järgi on loomulik ja täiuslikult proportsioneeritud keha, millest on tuletatud arhitektuursed põhimõtted ja mõõdud, mehe keha.

Alla surutud linnakujundi puhul: naise ainulaadne funktsioon – emadus – on projitseeritud mehekehale. Seega pole naine mitte ainult kõrvale tõrjutud, vaid ka represseeritud.

Asendatud arhitekti kujuga: transseksuaalse operatsiooni abil on mees oma ihas viia ellu loomise müüti omandanud naise reproduktsioonivõime.

Emadus on rohkemat kui naine, kuid emadust ja feminiinsust on alati võetud ühe ja samana: naiselikkuse representatsioon on piirdunud emadusega. [26]

Neitsi Maarja, taevane kuninganna ja kiriku ema, on renessansskunsti kesksemaid figuure. Fantaasiaid mehelikust eostamisest leiab ka teistest tekstidest, sealhulgas Püha Augustinuse omadest. Alberti, Di Giorgio Martini ja Filarete tekstide juured on kristluses. Selle religioosse ideoloogia jõudu tõestavad religiooni representeerimise viisid ja sellega kaasnevad müüdid. Neist kõige võimsam puudutas Neitsi Maarjat. Maarja ja Kristuse ema-poja suhe ning usk neitsilikku eostamisse viitab seksuaalaktita raseduse võimalusele, kus eostajaks on vaim.[27] Patuta eostamine eitab üldse seksuaalsust reproduktiivses protsessis ja Kristuse sünniga seoses.

Religioosne ideoloogia oli kõikehõlmav. Täiusliku ideoloogilise representatsioonina ideoloogia sellises väljundis nagu arhitektuur võib arhitekt, omandanud naisekeha funktsiooni, sünnitada hooneid või linnu, eostudes nagu Neitsi Maarja puhta vaimu läbi. Mees on seega paigutatud loomise keskmesse.

Mainitud arhitektuuritraktaadid loovad reeglite süsteemi, mis kujundab ideoloogia, mis võimaldab arhitektuuri imbuda filosoofial, kristlusel ja kiriku võimustruktuuridel.[28]

Naist (ema/ Neitsi Maarjat) on vaja austusväärse kujuna süsteemi sees; väljaspool seda süsteemi seisvad naised tuli põletada. Ühel pool Neitsi Maarja, teisel ketserid ja nõiad (osutamas repressioonisüsteemile ja teatud demüstifitseerimise võimalusele). Meeste emarolli haaramist kristluses võib võtta ka maskuliinse sublimatsiooni mehhanismina.[29]

Stseen II: Linn kui tekst
Allasurutute tagasitulek: arhitektuur väljastpoolt

Sisemist arhitektuurisüsteemi iseloomustab idealistlik loogika, mis ei suuda hõlmata ei vastuolulisust ega eitamist ning põhineb seetõttu vastanduva allasurumisel. Selle parim näide on järjekindel naise allasurumine. Naine on välistatud, ta ei sobitu sümboolse korrastatusega. Ta on suluseisus, sümboolsete süsteemide pragudes; ta on nõid, hüsteerik või autsaider.[30]

Seistes väljaspool, on ta kriitiliseks vaateks võimelisem kui keegi teine. Naine suudab end asetada arhitektuuri süsteemist väljapoole, aktsepteerides heterogeensust ning koos sellega ka eitatu ja varem allasurutu kaasamist. Arhitektuuri ideoloogilises valdkonnas tähendab see „arhitektuuri süsteemi“ eitamist kriitilise loome läbi ning eitatu, välistatu, peidetu ja allasurutu kaasamist.

Välise diskursus kaasab heterogeense ja eitatu ning on psühhoanalüütiline ja ajalooline. Naisel, kes representeerib oma keha kaudu heterogeensust ja soo ajaloolist eitamist, on parim positsioon sellise diskursuse arendamiseks. Naine, iseenesest heterogeensuse diskursus, „representeerib negatiivset kogukonna homogeensuses“.[31]

Enda asetamine väljapoole süsteemi ei tähenda pelgalt eitatu või välistatu kaasamist või allasurutu pinnaletoomist; aset leiab märksa mitmetahulisem protsess. Klassikaline arhitektuurne projekt (linn kui keha) peegeldab totaalselt kujundatud, suletud ja unitaarset süsteemi. Tänapäeval on aga tegemist kaasaegse linnaga, mis representeerib fragmenteerunud keha.[32] Linn ei peegelda enam äratuntavalt arhitekti või tema reeglite süsteemi, nii nagu see oli Filarete või Di Giorgio ajal. Keha kui metafoor fragmenteerunud arhitektuursele kehale, mida ei saa arhitektuuri reeglite siseselt korrastada, saabki selleks väljaspoolsuseks.

Fragmenteerunud alateadvuse puhul ei peegelda arhitektuurne keha enam subjekti keha, nii nagu see oli renessansis, vaid fragmenteerunud kehatunnetust, tehes seda ehitatud tekstina, keelte ja tekstide fragmentide kogumina, milleks on linn. Keha ei ole võimalik uuesti konstrueerida, subjekt – arhitekt/mees – ei peegeldu arhitektuuris kui tervik. Süsteem on purunenud; arhitektuur ei ole enam tervik.

Arhitektuuri ehitatud sotsiaalne alateadvus, linn, tekst, ei ole subjekti loovuse tulemus ega logotsentristliku antropomorfse süsteemi produkt. Selles puudub subjekt. On ainult tekstide ja keelte fragmendid, mille lugemise käigus subjekt pöördub, omandab lugeja-kirjutaja positsiooni.

Tänav: jalutajad
Linn toimib fragmentaarse tekstina, mis põikleb kõrvale korrastatuse ja keelereeglite eest, tekstina, mis tuleb „purustada“, võtta osadeks lahti, tükeldada paljudeks võimalikeks tekstideks, avada iha metonüümiana.

Projekteerimise eesmärgiks ei pea olema (taas)sulgemine, vaid avauste mõjutamine ja neist mõjutatud saamine, kahe subjekti, lugeja ja kirjutaja, vahendajaks olemine „mina“ nihestamise kaudu. Subjekt saab mässitud teksti ja muutub selle osaks.

Selline subjekt, naine, kirjutab, lugedes kohti, kus allasurumine on ebaõnnestunud, kus süsteem on fragmenteerunud, ja kus ta astub vastu taaskonstrueerimisele, mis peegeldaks suletud homogeenset unitaarset süsteemi. Lugedes neid kohti, aktiveerib ta oma keha allasurutuse/asendamise puudumise.

Tänav on tema lugemise tegevuspaik, kus ta keha järgib sellele kaubana antud rolli. Tänav on arhitektuurse kirjutamise paik. Privaatsfäär on institutsioonide tegevuspaik, kus naisel ja tema kehal on oma kindlaksmääratud koht: kodu.

Abielunaine köögis. Hoor tänaval.

Monumentide kummardamise asemel läheme tänavatele, „mängime kodu“, heidame kriitilise pilgu perekonnale kui hierarhilisele süsteemile ja sellega kaasnevatele arhitektuurireeglitele.

Linn on sotsiaalne ruum, kus naine saab avalikult võitlusse astuda. Ta ei olnud/ei ole võimuinstitutsioonides aktsepteeritud, ta on (oma kehast) ilma jäetud ning on koos ilmajäetutega. Avalik ruum on eikellegimaa, mida on võimalik hõivata. Linn, tänav, avalik ruum kui lava kuulub ilmajäetutele; seal on ta „kodus“.

Avatud ja heterogeensete väärtuste lugemise ning erinevate tekstide toel võetakse omale koht väljaspool aktsepteeritud institutsioone.

Lugemine väljastpoolt
Mõeldes neile projektidele, on mul kujutlus, tõepärane nägemus ebatõelistest sündmustest. See kulgeb sihitult nagu salapärane rada, linn paljastab end arhitektuuri alateadvusena, kolme ajavormina kolme kogemuse analoogiana: kestvus, järgnevus, üheaegsus.

Need kolm korraga on justkui linnakirjutuste kataloog – lugemine ja kirjutamine korraga – piirid on ebaselged. Ma suudan lugeda väljaütlemata, peidetud sõnu seal, kus mees lugeda ei tahaks, kus puuduvad monumendid, mis räägiksid sissejuurdunud ja unitaarsest arhitektuurisüsteemist.

Optilise illusioonina muutub tänavavõrgustik vaheldumisi objektist koeks ja tagasi. Objekti ja koe näiv vastuolulisus ja mittedialektiline vastandumine selles protsessis kujundab teksti, millesse need vastandid on üheaegselt haaratud.

Järsku toob millegi kustutamine taas esile silmanähtava, mida pole nähtud, tabula rasa, mis võib saada koeks, objekti, mis pigem oleks avalik koht.

Mu kujuteldava rekonfiguratsiooni materjaliks saavad arhitektuuris allasurutud (refoules), avalik ja eitamine. Minu projekti märgid paigutuvad vastandudes: eitus jaatuse kaudu. Eitada linna selleks, et seda jaatada. See on linna ärakustutamise jaatamine selleks, et tuua taas esile tema jäljed. Kriitiline lugemine lähtub subjektist: ma kõnelen linna ja arhitektuuri kaudu, ning linna loetakse läbi minu.

* Diana I. Agrest, Architecture from Without: Body, Logic and Sex. Kogumikust Diana I. Agrest, Architecture from Without: Theoretical Framings for a Critical Practice. Cambridge: The MIT Press, 1993; artikkel on algselt kirjutatud 1970. aastate lõpul.

   (↵ returns to text)

  1. Catherine Clément, La Coupable. – La Jeune Née (Paris: Union Général d´Editions, 1975), lk 6.
  2. Ka Le Corbusier’ Modulor põhineb mehekehal.
  3. Jacques Derrida, Freud et la scene de l’ecriture. – L’écriture et la Différence (Paris: Editions de Seuil, 1967).
  4. Julia Kristeva, Stabat Mater. – Histoires d’amour (Paris: Editions de Noël, 1983).
  5. Clément, La Coupable, lk 7.
  6. Ibid.
  7. Ibid., lk 7-8; Kristeva, Stabat Mater.
  8. François Choay, La Ville et le domaine bâti comme corps. – Nouvelle Revue de Psychanalyse No 9 (Paris: Editions Gallimard, 1974).
  9. Vt D. Agrest, Design Versus Non-Design. – Architecture from Without: Theoretical Framings for a Critical Practice (Cambridge: The MIT Press, 1993).
  10. Vitruvius, The Ten Books on Architecture, tlk Morris Hickly Morgan (New York: Dover, 1960). Esmatrükk 1914, Harvard University Press.
  11. Ibid
  12. Leon Battista Alberti, Ten Books on Architecture (1485). 1755. a väljaande (Leoni Edition) taastrükk, peatükk Life lisatud 1734. a väljaandest. Toim Joseph Rykwert (London: Alex Tiranti, 1965) lk 13.
  13. Ibid., lk 195.
  14. “Nüüd olete põgusalt tutvunud orderitega, saanud teada nende nimetused ja päritolu, nende väärtuse ja vormi. Oma kreekapärastest nimetustest lähtuvalt nimetatakse neid dooria, joonia ja korintose. Dooria, nagu ma ütlesin, on suure väärtusega, korintose on keskmine ning joonia vähim, nii nagu Vitruvius oma raamatus on näidanud, millised olid need imperaator Octavianuse ajal. Dooria, joonia ja korintose mõõtmed vastavad vormile, mille põhjal nad on proportsioneeritud. Nii nagu hoone põhineb inimesel (mehel), tema mõõtmetel, omadustel, vormil ja proportsioonidel, nii on ka sammas tuletatud alasti mehest ja kanneleeritud sammas hästi rõivastatud noorest naisest. Mõlemad põhinevad inimkujul. Kuna see on nii, on nende omadused, vorm ja mõõtmed tuletatud inimesest. Joonia, dooria ja korintose, neid on kolm – suur, keskmine ja väike vorm. Nende mõõtmed ja proportsioonid tuleks arvestada vastavalt nende omadustele. Kuna inimene (mees) on kõige mõõt, tuleb sammast kavandada ja proportsioneerida tema vormist lähtuvalt.“ Filarete. Treatise on architecture (1461 – 63). Tõlge, sissejuhatus ja märkused John R. Spenser. (New Haven: Yale University Press, 1965), lk 12.
  15. Ibid.
  16. Ibid., lk 15.
  17. Ibid.
  18. Ibid., lk 15-16.
  19. Ibid., lk 16.
  20. Ibid.
  21. Francesco Di Giorgio Martini, Trattati: di Architettura Civile e Militare ja Architettura Ingegneria e Arte Militare (1470-1492), koostanud Corrado Maltese, ümber kirjutanud Livia Maltese Degrassi (Milano: Edizionni Il Polifilo 1967), lk 4.
  22. Ibid., lk 22.
  23. Ibid., lk 23.
  24. Ibid., lk 363.
  25. Kristeva, Stabat Mater.
  26. Ibid.
  27. Ibid.
  28. Kristluse, kiriku ja humanismi seoste küsimus on omaette teema, mis väärib eraldi käsitlust.
  29. Kristeva, Stabat Mater.
  30. Clément, La Coupable, lk 7-8.
  31. Julia Kristeva, Matière, Sens, Dialectique. – Tel Quel 44 (Paris: Editions du Seuil, 1971).
  32. Jean Jacques Lacan, Le stade du miroir comme formateur de la function du Je. – Ecrits (Paris: Editions du Seuil, 1966).