uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Christopher Maloney. Kuidas õpetada parasiit-professionaali

Parasiteeriv praktik
2009. aastal ilmunud artiklis “Agentsus ja arhitektianne”[1] (Agency and the Gift of Architecture) on Tim Gough viidanud ühele 15. sajandist pärit ehituslepingule, kujundades selle põhjal teooria, et kuna arhitekt tegutseb tellija agendina (seistes tema kavatsustest sammu võrra eraldi) ja ehitaja juhendajana (olles otsesest ehitustegevusest sammu võrra eemal), peaks teda õigupoolest kirjeldama ehitamise parasiidina. Ta kirjutab:

“Kui agentsus tähistab (esmalt ja muuhulgas) tegutsemisvõimet, siis arhitektuuri kontekstis avaldub see võim keerukal moel: arhitekti tegevus paigutub sammu võrra eemale ning arhitekt tegutseb vähemalt kahes suunas või registris – nii teiste kaudu kui ka teiste nimel. … Ühest küljest võib arhitekti rolli näha parasiteerivana, “tegeliku” ehitustegevuse tarbetu (rahalise ja moraalse) koormana. Võime ju ideaalina kujutleda ehitise ja selle asuka otsest ja võibolla loomulikumat suhet – suhet, mis ei vaja vahendajaks seadusi, lepinguid ega vahendajaid, suhet, kus arhitekt osutub üleliigseks.”[2]

Seostades sedalaadi agentsuse – tegutsemise tegutsemata – püha Pauluse patukontseptsiooniga, väidab Gough, et arhitekti rolli võib mõista patusena. Ainus võimalus seda pattu lunastada on läbi andmise. Gough väidab, et arhitekt peab midagi andma sellele ühiskonnale, mida sündiv hoone kujundama hakkab – ühiskonnale, mis ei eksisteeri enne, kui hoone on valmis ehitatud. Tema jaoks oleks see ühiskondlik kingitus hoone tajutav ilu.

Gough kirjeldab arhitekte parasiitidena, et rõhutada nende eetilist vastutust tegutseda ühiskonna huvides. Arendan seda määratlust edasi seoses hiljutise artikliseeriaga “Ehitades tulevikku” (Building Futures)[3], et teha mõned ettepanekud seoses tulevaste arhitektuuritudengite õpetamisega.

Parasiidi olemus
Gough’ kirjeldatud leping, mis oli sõlmitud Costacciaro linnakese ehitusel 1477. aastal, on oma ülesehituselt väga lihtne. Selle kohaselt tegutseb arhitekt kohapealt puuduva tellija nimel, et juhendada lepingu sõlminud töölisi linna kaitsemüüri ehitamisel. Kuigi arusaam tellijast kui kellestki, kes arhitekti abil ehitajaile käske jagab, on siiani arhitekti erialadefinitsioonis vaikimisi sees, on see tänapäeva keerukates turutingimustes ülearu lihtsustav.

Eraarenduste[4] puhul näiteks on arhitekti lepingujärgne roll seista ehitaja kui arendaja ja ehitaja kui ettevõtja vahepeal, mis teeb temast “kohitsetud alltöövõtja”[5]: arhitekt satub pelgalt finantstingimustel defineeritud alluvussuhtesse arendajaga. Sellises kontekstis ei saa arhitekt tegutseda sedalaadi ühiskondliku agentsusega, nagu Gough arhitekti eetiliseks kohuseks peab.

RIBA[6] endise presidendi Ruth Reedi artikkel kogumikus “Ehitades tulevikku”[7] annab teravapilgulise ülevaate eriala ees seisvatest väljakutsetest. Reed alustab seisukohavõtuga, et “arhitektuurihariduse tulevik sõltub järjest suuremast koostööst kogu ehitatud keskkonda puudutavas”, pidades olulisimaks eriala ees seisvaks väljakutseks valdkonna piire ületavat koostööd projekteerimismeeskonnas, kuulutades ette BIM süsteemide[8] hoolikalt kontrollitud integreerimist.

Reedi arvates sõltub hariduse tulevik projekteerimismeeskonna koostööle suunatud õpetamise edukusest. Varasemad katsed ehitatud keskkonnaalase koostöise hariduse osas on tema arvates läbi kukkunud, sest “õpetamine on taandatud vähimale ühisele nimetajale”, mis viib “tagasi eraldiseisvate erialade punkritesse”. Ta väidab: “Harva on püütud kooskõlastada ehitatud keskkonnaga tegelevate erialade kõrgtaseme teadmisi, misläbi oleks kogu projekteerimismeeskonna eri erialade teadmistel ja väärtushinnangutel ühine aluspõhi. Tuleviku edu võti on teadvustamine, et meeskonna koostamise aluseks peab olema usaldusväärsete uurimisandmete jagamine ja toimiv tipptaseme juhtimine, mitte pelgalt ühine algtasandi õpe.”

Reed analüüsib lähimineviku läbikukkumisi, et sellest saadud õppetunde tänapäeva tingimustes arvesse võtta. Ta kõneleb (kaitstud) erialaspetsiifilistest teadmistest, kutsudes üles ehitatud keskkonda puudutavaid erialasid omavahel kooskõlastama ja võibolla isegi katuseriala looma. Selline lähenemine jätab erialaspetsialistidele nende ekspertvaldkonna, kuid keskendub pelgalt arhitektuuri mikrokliimale, ignoreerides üldist keskkonda, mille raames ehituserialad toimivad.

Ühiskondlike muutuste hetkedel peab ka arhitektuur kui parasiitlik praktika läbi tegema dramaatilisi muutusi, millel ei ole midagi pistmist hetkel aktuaalsete stiiliküsimustega.[9] Seetõttu ei ole kuigi mõttekas püüda paigutada olemasolevat arhitekti määratlust uude konteksti, pealegi parasjagu muutuvasse. Pigem peaks parasiitlik arhitektuur tundma ära oma kõige tugevamad küljed ja kohandama need keskkonnale, mis parasjagu võtta on, ning end seeläbi määratlema.

Kuidas õpetada parasiiti?
Donald Schön on määratlenud “erialade kriisi” kui olukorda, kus erialaspetsiifiliste teadmistega ollakse järjest võimetumad lahendama oma valdkonna probleeme järjest keerukamaks muutuvas maailmas, väites, et alates esimestest kriisi märkidest 1960. aastail on see muudkui kasvanud.[10] Kolmkümmend aastat hiljem on tehnoloogilise arengu tase järjest kõrgem, mis muudab ehitatud keskkonna ees seisvad probleemid järjest keerukamaks, mistõttu arhitektuurivaldkond ja selle õpe on omandanud sünkretistliku iseloomu.[11] Dominic Wilkinson[12]ennustab oma “Ehitatud tulevike” artiklis seda arengut üldistades, et tulevikus kihistub haridus tugevalt spetsialiseerunud sfääridesse[13] ning “arusaam erialaharidusest kui ühest konkreetsest ettemääratud teerajast kaob”.

Steve McAdam on oma artiklis käsitlenud ülikoolide järkjärgulist muutumist uurimis- või tööstus-keskusteks, esitades küsimuse, kes on meie tööstusharu partnerid? Tsiteerides artiklit “Arhitektide tulevik?” (The Future for Architects?), väidab ta, et paljud küsitletud arhitektid pidasid paremaks “hoiduda otsesest seostamisest ehitustööstusega, eelistades kuulumist pigem järjest kasvava loovtööstuse hulka”. McAdam järeldas, et “võibolla on meie eriala laialivalguvam, kui arvasime”, ning ühines RIBA-le esitatud üleskutsega “loobuda arhitektuuripraktika ühesest määratlemisest”. Gough on määratlenud arhitekti kui parasiiti, et rõhutada tema eetilist, ühiskondlikku vastutust. Seega peaks vastus McAdami küsimusele olema, et arhitektuuri kui tööstusharu võimalik partner on ühiskond kõigis selle vormides. 00:/ arhitektide avatud lähtekoodiga WikiHouse ja aktivistide ühiskontorid ning URBED-i lähenemine kaasavale projekteerimisele on vaid kaks praktilist sellise suhtumise näidet.

Püüdmata eetilist vaatepunkti peale suruda, näitab McAdam “Arhitektide tuleviku?” jaoks tehtud küsitluste alusel siiski, et tudengid “olid valinud ehitatud keskkonnaga seotud eriala selle ühiskondlikku relevantsust silmas pidades ning et arhitektuur tõi ehitusprotessi “sotsiaalteadusliku mõõtme”, mis insenerteadusel sageli puudus”. Kuigi Jeremy Till[14] kõlab üldiselt pessimistlikumalt, keskendub temagi arhitektuuritudengite ühiskondlikule rakendamisele, väljendades veendumust, et arhitekti ja arhitektuuri erialamääratlus on vananenud. Tema väitel on arhitekti mõiste “määratletud kitsalt erialaste ootuste kaudu kui keegi, kes projekteerib hooneid”. Ta leiab, et kuigi tudengid on “erakordselt võimekad mõistma ühiskondlikke ja ruumilisi suhteid ning nende kohandamisvõimalusi”, eeldab kursuste kitsas eesmärgipüstitus, et “selline ruumimõistmine tuleb kõrvale heita, kuna objekt on tarvis kiiresti kauniks viimistleda”. Ta rõhutab, et Suurbritannias kehtiv I + II + III süsteem* on tänapäeva ühiskonna nõudmiste juures kõlbmatu, ja tegelikult takistab meid arhitektide rolli adekvaatselt mõistmast, ning pakub välja, et tudengeid peaks hindama vaid ühe korra kooli lõpetamisel ning siis kogu tehtud töö alusel korraga. “20 aasta pärast on meil struktuurid, mis võimaldavad pigem paindlike oskuste arendamist kui viktoriaanlikul mudelil põhinevate staatiliste teadmiste omandamist.”

Projekteerimiskoopast edasi
Arhitektid on ehitamisprotsessi parasiidid, kelle tegevuse eelduseks on lähteülesandes väljenduv kellegi teise tahe, kellegi raha kui vahend ning kellegi teise oskused, mis võimaldavad asja ellu viia. Seistes sammu kaugusel kavatsusest ja sammu kaugusel ehitustegevusest endast, paistab arhitektuur seisvat eraldi ka ühiskonnast. Oma tegevuse igas etapis toetub arhitekt representatsioonidele: visandid kliendile ja tööjoonised ehitusettevõtjale; lõppeks on isegi hoone selle kasutajale ja ühiskonnale representatsioon. Parasiidi tegevuse tuum on kommunikatsioon. Inforevolutsiooni kannustavad edusammud ja muutused kommunikatsioonis, seega peituvad arhitektuuri olemust mõjutavad muutused kommunikatsiooniviiside muudatustes ja sellega kaasnevas suhtlemise muutustes.

See, et ehitatud keskkonna ees seisavad järjest keerukamad probleemid, muudab arhitektuuripraktika, nii nagu seda tänapäeval määratletakse, ebavajalikuks. Kui ta lähtub enesekesksetest kõnelustest esteetika tähtsuse teemadel, taandub ta kõigest tehnilise joonestamise üheks etapiks ja sumbub järjest rahakesksemasse arendusprotsessi. Kuid parasiit areneb. Praktika kohaneb ja asetab kesksele kohale ühiskondliku agentsuse selle mitmesugustes vormides. Ainult nii jääb arhitektuur ellu. Ta mitmekesistub ja muutub spetsialiseeritumaks, kuid kogu arhitektuur keskendub ehitatud keskkonda puudutavale andmesünteesile.

Õpe toimub tihedas seoses uurimis-tegevusega, olulisimaks peetakse suhtluse ja kommunikatsiooni pidevat ja kriitilist analüüsi.[15] Arhitektuurikoolid loovad mitmesuguseid ja muutuvaid suhteid kõige erinevamate erialade, uurijate ja ühiskonnaga. Stuudiotes, mis paistavad pealtnäha traditsioonilised, tabavad tudengid ühiskondlikke muutusi ja sõlmivad kontakte võtmetegelastega. Nii saab arhitektuurikoolist uue praktika katsepolügon.

Väliste ühiskondlike ja majanduslike jõudude mõjul on arhitektuuripraktika pidevalt muutunud, ulatudes kiviraiduritest kuni maalikunstnike, trendiloojate ja tehnikuteni. Tänapäeva ühiskondlike muutuste informaatiline kontekst annab enesemääratluse õiguse parasiitlikule kommunikatsioonipraktikale.

Tõlkis Ingrid Ruudi.

   (↵ returns to text)
  1. Tim Gough, “Agency and Gift of Architecture”, Field: Agency and the Praxis of Activism 3(1) (2009), lk 143–152.
  2.  Ibid.
  3.  Building Futures, 2012. Think Pieces, vaadatud 10. märtsil 2012. www.buildingfutures.org.uk/think/year/2012 Tegemist on artikliseeriaga, kus viis spetsialisti jagavad oma vaateid teemale, mis kerkis esile 2011. aasta raportis “Arhitektide tulevik: Kuidas õpetada arhitekte 20 aasta pärast?” (“The Future for Architects report: How will architects be educated in 20 years time?”).
  4. PFI: Private Finance Initiative.
  5. Edwin Heathcote, “What’s so good about British architecture?” Artikkel avaldatud 31. mail 2007 http://www.ft.com/cms/s/0/322b628a-5762-11dc-9a3a-0000779fd2ac.html#axzz24g8mnrc8
  6. RIBA: Royal Institute of British Architects – Suurbritannia Kuninglik Arhitektuuriinstituut.
  7.  Building Futures, 2012. Think Pieces, vaadatud 10. märtsil 2012. www.buildingfutures.org.uk/think/year/2012
  8. Ta käsitleb BIM-i kui multidistsiplinaarset tegutsemist soodustavat võimalust, kuid lisab, et “seda on tarvis rakendada hoolikalt ja strateegiliselt, et vältida väärtuste moonutamist, kuna on oht, et ühiste eesmärkide puududes peegeldab BIM-i protsess algusest peale lihtsalt kõige tugevama meeskonnaliikme seisukohta”.
  9. Garry Stevens, The Favored Circle (Cambridge: MIT Press, 1998). The Favored Circle uurib arhitektuurivaldkonnas järjest kasvavat ebavõrdsust. Muuhulgas kõrvutab Stevens McMillani arhitektide entsüklopeedias (McMillan Encyclopaedia of Architects) ära toodud arhitektide arve, üllatuslikult on arhitektide hulk kasvanud kahel ajastul. Esimene on renessanss, aga teine pole seotud mingi stilistilise muutusega, vaid Põhja-Euroopa industrialiseerumise ja sellega kaasnenud võimuvahekordade muutumisega. See näitab, et eriala mõjutavad tugevalt välised jõud. Huvitaval kombel jõuab Stevens järeldusele, et nn juhtfiguuride arv on suhteliselt absoluutne: praktikute üldarvu kasvamisega staaride hulk kasvanud ei ole.
  10. Donald Schön, The Design Studio (London: RIBA, 1983)
  11. Joan Ockman, toim., Architecture School: Three Centuries of Architecture Education in North America (London: MIT, 2012).
    See värskelt ilmunud raamat kirjeldab detailselt arhitektuurihariduse arengut USA-s. Sissejuhatuses räägib Ockman arhitektuuriõpetusest alates algusaegade Beaux-Arts’i traditsioonist kuni tänapäevase stuudiote süsteemini. Ta märgib, et valdkond on sedavõrd arenenud, et tänaseks on nii praktika kui ka haridus sünkretistliku loomuga.
  12. Building Futures, 2012. Think Pieces, vaadatud 10. märtsil 2012 www.buildingfutures.org.uk/think/year/2012
  13. “Nende muutuste tulemusena õpetatakse arhitekte nii arhitektuurikoolides, õppekeskustes kui ka uurimiskeskustes ning meil on nii eriala “kirurgid”, “raviarstid” kui ka “üldarstid”.”
  14. Building Futures, 2012. Think Pieces, vaadatud 10. märtsil 2012. www.buildingfutures.org.uk/think/year/2012 * Suurbritannia ajalooline kutseeksamite tasemete süsteem, mis on tänaseks üle kantud ülikooliõppesse ja viidud vastavusse õppe tasemetega. http://www.architecture.com/EducationAndCareers/BecomingAnArchitect – toim.
  15. Isabelle Doucet, Ned Janssens, toim., Transdisciplinary Knowledge Production in Architecture and Urbanism (New York: Springer, 2011) Valdkonna järjest suurenev mitmetahulisus on viinud uurimistegevuse epistemoloogia hindamisele. Transdistsiplinaarne uurimus on keerukate probleemide lahendamine suhtluses teiste erialadega. Tulemused on sageli ootamatud, aset leiab nn transdistsiplinaarne teadmusloome ehk II tüüpi uurimine. Valdkonnasisese keerukuse tõttu tuuakse arhitektuuri sageli transdistsiplinaarse uurimise tüüpnäiteks.