uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Bart Cosijn. Demokraatia teatri lammutamine.

is sunnib otsima alternatiive vaaruvale esindusdemokraatiale, on vajadus suurendada otsuste tegemises ja juhtimises osalevate kodanike osatähtsust ja mitmekesisust. Uute demokraatlike tavade kõrval näeme ka, et otsitakse uusi ruume ja kohti demokraatia elluviimiseks – liigutakse eemale parlamentidest ja raekodadest, linnaruumi ja tänavatele. Oma artiklis vaatlen nii selle muutuse näiteid eri riikidest kui ka selle ajendeid ja järelmõjusid, nii olemuslikke kui ka ruumilisi. Lähemalt analüüsin üht sündmust, milleks oli 2015. aastal Amsterdamis toimunud linnakodanike nõupidamine. Olin ka ise üks selle korraldajaist.

DEMOKRAATIA

Demokraatiat on määratletud erinevalt, minu artikkel põhineb kompaktsel põhiideel: rahvas valitseb end ise. Kui mõtleme demokraatiast, kaldume esmalt loetlema selle vormilisi aspekte: valimised, parteid, arutelud, algatused, avalikud kampaaniad, parlamendid jne. Kuid samavõrd on demokraatia sisu ka inimlikud väärtused, nagu vabadus, võrdsus ja solidaarsus. Neid aspekte rakendavad inimesed oma igapäevaelus, mistõttu võiks seda nimetada igapäevademokraatiaks. Alates 2008. aastast on demokraatia üle käivates aruteludes olnud märgata eelmainitud igapäevademokraatia aspektide märgatavat esiletõusu.

DEMOKRAATIA JA RUUM

Väljaspool parlamente ja raekodasid toimuval demokraatial on pikaajalised traditsioonid. Õigupoolest kolis demokraatia siseruumidesse alles üsna hiljuti, kui vaadelda ajavahemikku Vana-Kreeka demokraatiast kuni tänapäevani. Muistses Ateenas kogunesid kodanikud linnakünkale, et arutleda ja otsustada oma ühiskonna edasise suuna üle. Nii käis see enam kui kakssada aastat järjest. Keskaegsetes germaani riikides tulid klannipealikud ja mõjukad perekonnad kokku nn tingile ehk valitsuskogule. Üks tuntumaid valitsuskogusid on Islandi AlÞingi. See loodi 930. aastal ning toimus praeguse Reykjavíki lähistel. Iga aasta juunis oli kõigil vabadel meestel võimalus osaleda sel koosolekul, kus otsustati uute seaduste üle ja mõisteti kohut. Koosoleku ajal istuti ringis puidust pinkidel.[1, 2]

Tennisehalli vanne.  Jacques-Louis David, 1791

Tennisehalli vanne.
Jacques-Louis David, 1791

Isegi tänapäeval on kohti, kus vormiline demokraatia toimub õues, avalikus ruumis. Kahes Šveitsi kantonis kogunevad kodanikud pealinna keskväljakul, et osaleda käetõstmisega otsedemokraatias.[3] Muidu aga on lääneriikides saanud sellest pigem erand kui reegel. Pärast Prantsuse revolutsiooni ning tänapäevaste demokraatiate loomisega USAs ja Euroopas on rahva valitud valitsus kolinud siseruumidesse. Mitte et revolutsioonieelsed kogud oleksid endiselt vihma käes kokku tulnud, vaid kolmanda seisuse emantsipeerumist mööda, kui ühiskonnas said vaimulikkonna ja aristokraatia kõrval positsiooni ka heal järjel kodanikud, muutusid mõjuvõimsaks ka parlamendid. Seda on kujutatud Jacques-Louis Davidi kuulsal maalil „Tennisehalli vanne”. Kolmanda seisuse uued liikmed ei saanud generaalstaatide ruumi sisse, sest kuningas oli andnud käsu uks lukku panna. Muu asukoha otsinguil leidsid nad tühja tennisehalli ning andsid seal vande enne mitte laiali minna, kui on allkirjastanud uue põhiseaduse. Ehkki nende ettevõtmine lõpuks ebaõnnestus, kui Napoleon end uueks keisriks kroonis[4], ei suutnud kuningavõim pikemas perspektiivis takistada demokraatiate ja sõltumatute parlamentide teket kõikjal Euroopas ning Ameerikas – ning sellega algaski demokraatliku istungisaali võidukäik.

TOAS JA ÕUES

Ehkki suurem osa demokraatiast kolis oma uude koju, jäeti selle mitteametlik osa õue. Enamik lääne demokraatiatest olid ja on endiselt esindusdemokraatiad. Istungisaalid pole mitte üksnes parlamendikodade aruteluks kujundatud kohad, vaid parlamendihoonetel on ka tugev sümboolne tähendus. Paljudes riikides paikneb parlamendihoone pealinnas, keskses ja hästi märgatavas kohas, nagu Kapitooliumi küngas Washingtonis, Prantsusmaa senati Luxembourgi palee ja aed, Berliini restaureeritud Riigipäevahoone Spree jõe kaldal, ning Eesti Riigikogu hoone Toompea mäel. Kuna need hooned sümboliseerivad parlamentide võimu, on nende lähistel paiknev avalik ruum koht, kuhu rahvas koguneb siis, kui ei malda oodata järgmiste valimisteni, vaid soovib meelt avaldada nende hoonete sees vastu võetud otsuste vastu.

Teist sümboolset tähendust kannab istungisaalide plaanilahendus. Kaks kõige sagedamini kasutatud istekohtade paigutamise skeemi on ring ja nelinurk, nende kombinatsioonid ja muud variatsioonid on haruldasemad.[5] Prantsusmaa rahvuskogu on poolring, kus igal 557 liikmel on oma alaline istekoht. Londonis ei ole parlamendiliikmetel alalisi istekohti – nad istuvad ruumis, mis on jaotatud kahel pool vahekäiku paiknevaks roheliste nahkpinkide ridadeks ning 650 liikme jaoks on ainult 427 istekohta. Ehkki võiks olla kiusatus eeldada, et ringikujulises ruumis töötavatel parlamentidel on kombeks koalitsioonivalitsus ning nelinurksetes valitseb üks partei, puudub selge seos istekohtade paigutuse ja võimujaotuse vahel. Näiteks USAs on nii senatis kui ka esindajatekojas tegu ringikujulise paigutusega, kuid riigis on tugev enamusvalitsuste traditsioon. Vastakuti istuva alamkojaga Suurbritannias oli eelmine valitsus aga konservatiivide ja liberaaldemokraatide koalitsioon.

1990ndatel ja 2000ndatel oli paljude lääneriikide majanduslik õitseaeg. Valitsused erastasid avalikke teenuseid ja finantsasutused said endale vabadusi, mille nimel nad olid kaua lobitööd teinud. Mull lõhkes 2008. aasta lõpus, kui pangad hakkasid kokku kukkuma ja valitsused püüdsid paanikat maha suruda. Igapäevademokraatia kogus hoogu: vihased inimesed kogunesid tänavatele ja väljakutele. Kui Islandi peaminister lõpetas oma telepöördumise rahva poole sõnadega „Guð blessi Ísland”, hakkasid inimesed kogunema väiksesse parki parlamendihoone ees ja tegid nii valju lärmi, kui suutsid. Kogunemine jätkus mitu kuud.[6] Riik oli pankrotis ja inimesed nõudsid, et antaks hinnang valitsusele ja sellele, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Sarnaseid liikumisi tekkis veel mitmes riigis, ehkki ajendid ja ajastus olid paiguti erinevad.

PÄRAST MEELEAVALDUSI

Kuigi algselt olid paljud meeleavaldused ajendatud raevust ja vihast ahnete pankurite, ebausaldusväärsete poliitikute ja kokkukukkuva demokraatia vastu, võttis arutelu vähehaaval suuna alternatiivide otsimisele – otsiti nii alternatiive hõivamisliikumises1 endas kui ka ühiskonnas laiemalt. New Yorgis, Londonis ja Amsterdamis kasutasid hõivajad grupisiseste otsuste tegemiseks üldkogu. Tekkisid oma tavad: kätega lehvitamine, et näidata kõnelejaga nõustumist, ning kõnede lause kaupa kordamine, kuna elektriline helivõimendus polnud saadaval või oli keelatud. Sarnaseid reegleid arutelu pidamiseks rakendati ka Amsterdami ülikooli peahoone De Maagdenhuisi hõivamisel 2015. aastal.[7, 8] Eri paigus toimunud hõivamisliikumiste tulemusi on peetud küsitavaks ja nende üle on pingsalt vaieldud. Ma ei taha siinkohal neis vaidlustes osaleda, vaid pigem analüüsida, mis toimus meeleavaldustega pärast seda, kui hõivajad olid võimude sunnil väljakutelt lahkunud. Valitsuse ja demokraatiaga rahulolematud ei kadunud ära, kui avalik ruum neist puhtaks pühiti.

Sellest aspektist on huvitav lähemalt vaadelda Islandit. Esiteks, finantskriis tabas saareriiki ja selle pisut rohkem kui 300 000 elanikku raskelt: kogu riigi finantstaristu kukkus äkitselt kokku. Teiseks, eelnenud aastatel oli Island olnud kodanikuaktivismi ja alternatiivsete demokraatiavormide katselabor, kuid oli olnud ka näiteid kodanikuaktivismi ja alternatiivdemokraatia edukast õõnestamisest.[9] Niinimetatud pottide ja pannide revolutsiooni ajal avaldasid tuhanded islandlased viis kuud järjest igal laupäeval meelt, kuni valitsus, keskpanga juht ja teised, keda vastutavaks peeti, lõpuks tagasi astusid.[10] Aastal 2009 olid valimised ning võimule tuli uus, edumeelne koalitsioonivalitsus.
Hiljem samal aastal algatas rühm meeleavaldusliikumisest võrsunud rohujuuretasandi ühinguid rahvakogu korraldamise. Nad teatasid, et pankurid ja poliitikud on nende riigi pankrotti viinud, ning veelgi enam – pankrot pole üksnes rahanduslik, vaid ka moraalne. Rahvakogu oli algatus, mis tõi kokku suure juhuvalimi rahvastikust, et hinnata ümber Islandi ühiskonna aluspõhimõtted. 14. novembril kogunes 1500 islandlast üheks päevaks ümber 162 laua. Lepiti kokku üheksas küsimuses.[11] See kogunemine toimus Reykjavíkis, suures spordihallis – poliitiliselt neutraalses paigas. Aasta hiljem mindi uue tavaga samm kaugemale, proovides rahvast üles kutsuda uut põhiseadust koostama. Aastal 2010 algas sarnane, kuid ulatuslikum protsess, kui asutati Põhiseadusnõukogu. Õppinud eelmise aasta kogemusest, korraldas Põhiseadusnõukogu rahvafoorumi, kus suur hulk juhuslikult valitud kodanikke arutas veel kord, mida peaks see oluline dokument sisaldama. Rahvafoorum korraldati samal spordiväljakul.

ARUTLUSDEMOKRAATIA

Need mõlemad Islandi rahvakoosolekud olid näited arutlusdemokraatiast, kus peamine viis otsuste vastuvõtmiseks on suures rühmas toimuv arutelu (erinevalt esindusdemokraatiast, kus otsustavad esindajad, ning otsedemokraatiast, kus otsustavad kõik). Üks arutlusdemokraatia aluseeldusi on see, et kui rühmad on piisavalt suured ja mitmekesised, suudavad nad esindada kogu ühiskonda, kuhu nad kuuluvad. Islandil saavutati see mitmekesisus juhuvalikuga rahvastikuregistrist ning faktiga, et umbes 95% kutse saanud islandlastest ilmus ka kohale. Arutlusdemokraatia tavade keskmisega võrreldes oli see harv erand.[12] Võiks öelda, et arutlusdemokraatia töötab hästi kriiside ajal, nagu juhtus näiteks ka Belgias 2011. aastal.

Belgia on keeruka poliitilise ja valitsusstruktuuriga riik – liitriik, mis koosneb kolmest rahvusest ja kolmest piirkonnast. Pärast 2010. aasta juuni föderaalvalimisi kulus poliitilistel parteidel uue valitsuse moodustamiseks rohkem kui aasta. Belgia tegi maailmarekordi, olles 541 päeva ilma valitsuseta. Sel ajal, kui poliitikud nõu pidasid, pani rühm kodanikke kirjanik David Van Reybroucki eestvedamisel ette korraldada koosolek (mida nad nimetasid G1000) ning 11. novembril 2011 kogunes Brüsselis peaaegu 700 inimest, et arutada riigi tuleviku üle. Nagu ka Islandil, istusid nad ümmarguste laudade ümber ja arutelus olid abiks kogenud väitlusjuhid ja mõned poliitikateadlased.[13] Aruteluteemasid sai esitada avalikul veebilehel. Lõpliku teemaloendi 25 punktist valisid koosolekul osalejad välja kolm, mida nad pidasid kõige olulisemaks arutada: sotsiaalkindlustus, rahanduskriis ja sisseränne. Väiksem juhuvalim osalejatest jätkas tööd kahel nädalavahetusel ning koosoleku lõpptulemusi tutvustati parlamendis.[14]

AMSTERDAMI KODANIKEKOGU

Hollandis korraldatakse kohalikke valimisi iga nelja aasta järel. Erinevalt paljudest teistest riikidest valivad hollandlased üksnes uue linnavolikogu. Linnapead määrab ametlikult kuningas, ehkki üldiseks tavaks on kujunenud selles eelnevalt linnavolikoguga nõu pidada. Viimased kohalikud valimised toimusid 2014. a märtsis. Amsterdamis oli valimisaktiivsus kõigi aegade madalaim: ainult 50,3% valimisõigusega kodanikest läks valima. Vähemusgruppide seas oli protsent veelgi väiksem: Amsterdamis käis valimas ainult 34% kohalikest türklastest ja 24% marokolastest.[15]

Amsterdami kodanike nõupidamise idee lükkas käima arvamuslugu, mis ilmus ajalehes kaks kuud pärast valimisi. Nõupidamine ise toimus aasta hiljem, juunis 2015. Võrreldes Brüsseli ja Reykjavíkiga oli nõupidamine väiksem: endises kirikus kogunes umbes 250 linnaelanikku. 35 laudkonda arutles päevakorra üle, mille nad olid ise eelnenud nädalatel koostanud. Iga laudkond keskendus ühele teemale ja kõik teemad jagati üheksasse kategooriasse. Pärast esitati tulemused linnavolikogule, linnanõunikele ning kõigi seitsme linnaosa valitsustele.

PAIKNEMINE RUUMIS

Kõik need kolm üritust said alguse veendumusest, et kodanikud tahavad ja suudavad osaleda üksikasjalikus mõttevahetuses, kui selleks on loodud sobivad tingimused. Need tingimused on selge kord osalejate kokkukutsumisel ja toimiv reeglistik arutelu pidamiseks. Ehkki paljudel aruteluvormidel on kombeks erinev korraldus, on mõned olulised sarnasused – nagu näiteks töö väikestes, umbes kümnestes rühmades; kogenud ja sõltumatute väitlusjuhtide abi, väljavalitud teemade süsteem ning vabatahtlike ulatuslik toetus.

Traditsioonilise parlamendis toimuva arutelu ja siin kirjeldatud nõupidamiste vahel on selge ruumiline erinevus. Amsterdami nõupidamine toimus endises kirikuhoones, mida kasutatakse nüüd konverentsiruumina – seal on olemas kohvik, riidehoid ja vastuvõtulaud. Kahel põhikorrusel oli kokku 35 ümmargust lauda, iga laua ümber 10 tooli. Kirikusse oli püstitatud väike lava ühisteks ava- ja lõppsõnadeks.

Kui võrdleme selle nõupidamise korraldust parlamendisaalis toimuva arutelu korraldusega, näeme mõningaid erinevusi. Traditsioonilise saalikorralduse järgi võivad sõna võtta üksnes valitsuse või linnavolikogu liikmed. Rõdult vaatajatel ega saalis liikuvatel abilistel ei ole lubatud sõna võtta. Hollandi parlamendis on neil, kes arutelu külalistena jälgivad, keelatud ka plaksutada või end mingil muul moel väljendada. Amsterdami kodanike nõupidamisel oli võimalus arutelust osa võtta kõigil kohalviibijatel – välja arvatud neil, kes esinesid avasõnavõtuga, tosinkonnal vaatlejal ülikoolidest, ja korraldusmeeskonnal.

See, kas osaleja kuulas või kõneles, olenes suuresti laudkonna dünaamikast. Iga kõneleja maksimaalne publik oli üheksa inimest. Väitlusjuhtidele tehti ülesandeks hoida osalejate vahel tasakaalu: paluda vaiksematel arvamust avaldada ja panna agaramad esmalt kuulama. Mõned vaatlejad märkisid, et mitte igas laudkonnas ei saavutatud seda tasakaalu – mõni rääkis enamiku ajast, teised peaaegu ei väljendanudki oma mõtteid.[16] Paljudes parlamentides lahendatakse see probleem nii, et igale kõnelejale või fraktsiooni juhile määratakse kindla pikkusega kõneaeg.

RUUMI TAJUMINE

Veel üks märgatav erinevus on üldine ruumikasutus. Amsterdami linnavolikogu näiteks koosneb 45 esindajast. Saalis, kus nad koosolekuid peavad, on täpselt 45 kohta, lisaks veel mõned linnanõunikele ja linnapeale. Linnavolikogu koguneb tavaliselt täies koosseisus. Amsterdami kodanike nõupidamisele ei ilmunud kohale kõik, kes end kirja panid, nii et kõiki laudu ei kasutatud. Ruumi sisseseade ja osalejate arvu mittevastavus oli selgesti nähtav ning tingis selle, et mõned, kes sündmust sotsiaalmeedia kaudu jälgisid, tegid märkusi osalemisaktiivsuse kohta.

Sündmust meedia kaudu jälgivate inimeste taju mõjutavad suuresti pildid, sealhulgas osalejate endi tehtud pildid nende enda vaatenurgast. Võrdluseks: paljusid Hollandi parlamendi alamkoja arutelusid peavad kindla teema eestkõnelejad; seega on igast parteist kohal üks, mõnikord kaks esindajat, mis tähendab kõigest murdosa alamkoja 150 liikmest.
Avalikkusele, kes osaleb telepildi vahendusel, näidatakse hoolikalt valitud lähikaadreid osalejatest, kuid mitte üldplaane tühjast saalist. Paindliku sisseseadega ruumi eelis on see, et seda on võimalik päevakava ja osalejate arvu järgi muuta. Taolistes koosolekusaalides – nagu Amsterdami linnavolikogu või Hollandi parlamendi oma – on tihti kohtkindel mööbel, mis selliseid muudatusi ei võimalda ning mis põlistab seega traditsioonilise korra.

JÄRELDUS JA MÕTTED
EDASISEKS ARUTELUKS

Demokraatliku protsessi avatus – nagu näiteks kodanike nõupidamine ja selle ettevalmistus – on väga oluline. Kodanike nõupidamise korraldamiseks kulus aasta ning kõik, kes soovisid, said kaasa aidata. Arutelus osalemist piirasid üksnes toimumiskoha füüsilised piirid. Siiski on erinevad kodanike nõupidamised näidanud, et teatud ühiskonnagrupid osalevad suurema tõenäosusega (nt kõrgema haridusega inimesed). Et tagada ühiskonna läbilõikeline esindatus, on vaja mingit laadi suunamist. Üks viis selleks on loosimine, nagu tehti Islandil.

Hollandis toimunud eelmistel nõupidamistel aga andis loosimine tulemuseks vähem kui 10% osalejaid. Linnavalitsus ei toetanud Amsterdami kodanike nõupidamise kokkukutsumiseks juhuslike kutsete süsteemi, seetõttu oli vaja teistsugust lähenemist. Linnaelanikeni jõudmiseks valisime variandi, kus vabatahtlikud tegid tänavatel ja turgudel kampaaniat, ning meil oli 20 saadikut erinevatest elanikerühmadest. Vaevale vaatamata ei olnud lõplik osalejate grupp nii tasakaalustatud, kui lootsime. Üldvalimistel osalemise vähenemise taustal võib see olla arusaadav – on täiesti võimalik, et järgmistel kohalikel valimistel langeb valimisaktiivsus Amsterdamis alla 50%.

Minu arvates on vara öelda, et vastus esindusdemokraatia lagunemisele on arutelule üles ehitatud kodanike nõupidamised parlamendi istungite asemel. Peame jätkama uute demokraatlike tavade otsinguid. Alustuseks oleks hea lahkuda meie linnade traditsioonilistest istungisaalidest ja proovida paindlikumaid ruume; samuti lüüa laiali parteidevahelised täiskogu arutelud ning anda laua taga koht üldsusele, kodanikele, kes saaksid jagada oma kogemusi ja seisukohti.

Kodanike nõupidamised, mida siin-seal tekkimas näeme, võivad täita olulisi lünki hättasattunud esindusdemokraatias, kui julgeme muuta meie demokraatia südames olevate ruumide arhitektuuri ja kasutusviisi. Demokraatia ei ole staatiline. Kindlale arutelutraditsioonile, selle reeglitele ja rituaalidele täpselt vastava arhitektuurse keskkonna loomine on riskantne. Mida jäigem on ruumiline määratletus, seda vähem saab demokraatia aja jooksul muutuda. Kõigis kolmes vaadeldud näites leidsid inimesed väljaspool parlamenti ja linnavalitsust paikneva kogunemiskoha sümboolsetel põhjustel – olles võimulolijate suhtes kriitilistelt meelestatud – ning ühtlasi praktilistel põhjustel: kuna nad soovisid arutelu, mis lihtsalt ei mahu võimuorganite ruumidesse.

Tõlkinud Evelin Haav

slide-11

slide-21

slide-26

slide-31

slide-33

slide-34

slide-36

slide-23

[[1]] Jón R. Hjálmarsson, and Jón R. Hjálmarsson, History of Iceland: from the settlement to the present day. (Reykjavík: Iceland Review, 1993).

[[2]] Gunnar Karlsson, Iceland’s 1100 years: the history of a marginal society, (London: C. Hurst. 2000), lk 24.

[[3]] Silvano Möckli, Die schweizerischen Landsgemeinde-Demokratien, (Bern: P. Haupt, 1987), lk 237–260.

[[4]] Simon Schama, Citizens: A Chronicle of the French Revolution (Random House, 1989), lk 119.

[[5]] Markus Miessen, Cultures of Assembly, 2012, http://criticalspatialpractice.org/wp-content/uploads/2013/02/CSP_Cultures_Of_Assembly_Newspaper_2012.pdf.

[[6]] Eiríkur Bergmann Einarsson, Iceland and the international financial crisis: boom, bust and recovery (London: Palgrave Macmillan, 2014).

[[7]] Autori tähelepanekud.

[[8]] Casper Thomas, Competente rebellen: hoe de universiteit in opstand kwam tegen het marktdenken, (Amsterdam: AUP, 2015).

[[9]] Autori intervjuu Guðrún Pétursdóttiriga (juhatas Islandi põhiseadusnõukogu 2010–2011), august 2014.

[[10]] Philip England, „Iceland’s ‘pots and pans revolution’: Lessons from a nation that people power helped to emerge from its 2008 crisis all the stronger”,The Independent, June 28, 2015, vaadatud 10.jaanuaril, 2016, http://www.independent.co.uk/news/world/europe/icelands-pots-and-pans-revolution-lessons-from-a-nation-that-people-power-helped-to-emerge-from-its-10351095.html

[[11]] Niðurstöður Þjóðfundar, vaadatud 16. jaanuaril, 2016, http://www.thjodfundur2009.is/ 

[[12]] Aastatel 2014 ja 2015 on Hollandis korraldatud neli kohaliku tasandi kodanike nõupidamist: Groningenis, Amersfoortis, Udenis ja Amsterdamis. Esimese kahe osavõtjad kutsuti juhuvaliku teel, mõlemal juhul oli osalemisaktiivsus umbes 10%.

[[13]] Inge Henneman et al., G1000 Final Report: Democratic Innovation in Practice (Namur: Benoît Derenne, 2012), lk 24.

[[14]] Henneman et al., G1000 Final Report…, lk 27.

[[15]] Maria Kranendonk et al., Opkomst en stemgedrag van Amsterdammers met een migratie-achtergrond tijdens de gemeenteraadsverkiezingen van 19 maart 2014 (Amsterdam: IMES Report Series, Instituut voor Migratie en Etnische Studies, Universiteit van Amsterdam, 2014), lk 9.

[[16]] Marloes Vlind, Peer Smets, Diversiteit als uitdaging voor de nieuwe democratie. Een kijk op de Burgertop Amsterdam met uitstapjes naar andere burgertoppen (G1000 Working Paper, 2015), lk 14.

   (↵ returns to text)
  1. hjusi, mis sunnib otsima alternatiive vaaruvale esindusdemokraatiale, on vajadus suurendada otsuste tegemises ja juhtimises osalevate kodanike osatähtsust ja mitmekesisust. Uute demokraatlike tavade kõrval näeme ka, et otsitakse uusi ruume ja kohti demokraatia elluviimiseks – liigutakse eemale parlamentidest ja raekodadest, linnaruumi ja tänavatele. Oma artiklis vaatlen nii selle muutuse näiteid eri riikidest kui ka selle ajendeid ja järelmõjusid, nii olemuslikke kui ka ruumilisi. Lähemalt analüüsin üht sündmust, milleks oli 2015. aastal Amsterdamis toimunud linnakodanike nõupidamine. Olin ka ise üks selle korraldajaist.

    DEMOKRAATIA

    Demokraatiat on määratletud erinevalt, minu artikkel põhineb kompaktsel põhiideel: rahvas valitseb end ise. Kui mõtleme demokraatiast, kaldume esmalt loetlema selle vormilisi aspekte: valimised, parteid, arutelud, algatused, avalikud kampaaniad, parlamendid jne. Kuid samavõrd on demokraatia sisu ka inimlikud väärtused, nagu vabadus, võrdsus ja solidaarsus. Neid aspekte rakendavad inimesed oma igapäevaelus, mistõttu võiks seda nimetada igapäevademokraatiaks. Alates 2008. aastast on demokraatia üle käivates aruteludes olnud märgata eelmainitud igapäevademokraatia aspektide märgatavat esiletõusu.

    DEMOKRAATIA JA RUUM

    Väljaspool parlamente ja raekodasid toimuval demokraatial on pikaajalised traditsioonid. Õigupoolest kolis demokraatia siseruumidesse alles üsna hiljuti, kui vaadelda ajavahemikku Vana-Kreeka demokraatiast kuni tänapäevani. Muistses Ateenas kogunesid kodanikud linnakünkale, et arutleda ja otsustada oma ühiskonna edasise suuna üle. Nii käis see enam kui kakssada aastat järjest. Keskaegsetes germaani riikides tulid klannipealikud ja mõjukad perekonnad kokku nn tingile ehk valitsuskogule. Üks tuntumaid valitsuskogusid on Islandi AlÞingi. See loodi 930. aastal ning toimus praeguse Reykjavíki lähistel. Iga aasta juunis oli kõigil vabadel meestel võimalus osaleda sel koosolekul, kus otsustati uute seaduste üle ja mõisteti kohut. Koosoleku ajal istuti ringis puidust pinkidel.{{1, 2}}

    Tennisehalli vanne.  Jacques-Louis David, 1791

    Tennisehalli vanne.
    Jacques-Louis David, 1791

    Isegi tänapäeval on kohti, kus vormiline demokraatia toimub õues, avalikus ruumis. Kahes Šveitsi kantonis kogunevad kodanikud pealinna keskväljakul, et osaleda käetõstmisega otsedemokraatias.{{3}} Muidu aga on lääneriikides saanud sellest pigem erand kui reegel. Pärast Prantsuse revolutsiooni ning tänapäevaste demokraatiate loomisega USAs ja Euroopas on rahva valitud valitsus kolinud siseruumidesse. Mitte et revolutsioonieelsed kogud oleksid endiselt vihma käes kokku tulnud, vaid kolmanda seisuse emantsipeerumist mööda, kui ühiskonnas said vaimulikkonna ja aristokraatia kõrval positsiooni ka heal järjel kodanikud, muutusid mõjuvõimsaks ka parlamendid. Seda on kujutatud Jacques-Louis Davidi kuulsal maalil „Tennisehalli vanne”. Kolmanda seisuse uued liikmed ei saanud generaalstaatide ruumi sisse, sest kuningas oli andnud käsu uks lukku panna. Muu asukoha otsinguil leidsid nad tühja tennisehalli ning andsid seal vande enne mitte laiali minna, kui on allkirjastanud uue põhiseaduse. Ehkki nende ettevõtmine lõpuks ebaõnnestus, kui Napoleon end uueks keisriks kroonis{{4}}, ei suutnud kuningavõim pikemas perspektiivis takistada demokraatiate ja sõltumatute parlamentide teket kõikjal Euroopas ning Ameerikas – ning sellega algaski demokraatliku istungisaali võidukäik.

    TOAS JA ÕUES

    Ehkki suurem osa demokraatiast kolis oma uude koju, jäeti selle mitteametlik osa õue. Enamik lääne demokraatiatest olid ja on endiselt esindusdemokraatiad. Istungisaalid pole mitte üksnes parlamendikodade aruteluks kujundatud kohad, vaid parlamendihoonetel on ka tugev sümboolne tähendus. Paljudes riikides paikneb parlamendihoone pealinnas, keskses ja hästi märgatavas kohas, nagu Kapitooliumi küngas Washingtonis, Prantsusmaa senati Luxembourgi palee ja aed, Berliini restaureeritud Riigipäevahoone Spree jõe kaldal, ning Eesti Riigikogu hoone Toompea mäel. Kuna need hooned sümboliseerivad parlamentide võimu, on nende lähistel paiknev avalik ruum koht, kuhu rahvas koguneb siis, kui ei malda oodata järgmiste valimisteni, vaid soovib meelt avaldada nende hoonete sees vastu võetud otsuste vastu.

    Teist sümboolset tähendust kannab istungisaalide plaanilahendus. Kaks kõige sagedamini kasutatud istekohtade paigutamise skeemi on ring ja nelinurk, nende kombinatsioonid ja muud variatsioonid on haruldasemad.{{5}} Prantsusmaa rahvuskogu on poolring, kus igal 557 liikmel on oma alaline istekoht. Londonis ei ole parlamendiliikmetel alalisi istekohti – nad istuvad ruumis, mis on jaotatud kahel pool vahekäiku paiknevaks roheliste nahkpinkide ridadeks ning 650 liikme jaoks on ainult 427 istekohta. Ehkki võiks olla kiusatus eeldada, et ringikujulises ruumis töötavatel parlamentidel on kombeks koalitsioonivalitsus ning nelinurksetes valitseb üks partei, puudub selge seos istekohtade paigutuse ja võimujaotuse vahel. Näiteks USAs on nii senatis kui ka esindajatekojas tegu ringikujulise paigutusega, kuid riigis on tugev enamusvalitsuste traditsioon. Vastakuti istuva alamkojaga Suurbritannias oli eelmine valitsus aga konservatiivide ja liberaaldemokraatide koalitsioon.

    1990ndatel ja 2000ndatel oli paljude lääneriikide majanduslik õitseaeg. Valitsused erastasid avalikke teenuseid ja finantsasutused said endale vabadusi, mille nimel nad olid kaua lobitööd teinud. Mull lõhkes 2008. aasta lõpus, kui pangad hakkasid kokku kukkuma ja valitsused püüdsid paanikat maha suruda. Igapäevademokraatia kogus hoogu: vihased inimesed kogunesid tänavatele ja väljakutele. Kui Islandi peaminister lõpetas oma telepöördumise rahva poole sõnadega „Guð blessi Ísland”, hakkasid inimesed kogunema väiksesse parki parlamendihoone ees ja tegid nii valju lärmi, kui suutsid. Kogunemine jätkus mitu kuud.{{6}} Riik oli pankrotis ja inimesed nõudsid, et antaks hinnang valitsusele ja sellele, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Sarnaseid liikumisi tekkis veel mitmes riigis, ehkki ajendid ja ajastus olid paiguti erinevad.

    PÄRAST MEELEAVALDUSI

    Kuigi algselt olid paljud meeleavaldused ajendatud raevust ja vihast ahnete pankurite, ebausaldusväärsete poliitikute ja kokkukukkuva demokraatia vastu, võttis arutelu vähehaaval suuna alternatiivide otsimisele – otsiti nii alternatiive hõivamisliikumises1 endas kui ka ühiskonnas laiemalt. New Yorgis, Londonis ja Amsterdamis kasutasid hõivajad grupisiseste otsuste tegemiseks üldkogu. Tekkisid oma tavad: kätega lehvitamine, et näidata kõnelejaga nõustumist, ning kõnede lause kaupa kordamine, kuna elektriline helivõimendus polnud saadaval või oli keelatud. Sarnaseid reegleid arutelu pidamiseks rakendati ka Amsterdami ülikooli peahoone De Maagdenhuisi hõivamisel 2015. aastal.{{7, 8}} Eri paigus toimunud hõivamisliikumiste tulemusi on peetud küsitavaks ja nende üle on pingsalt vaieldud. Ma ei taha siinkohal neis vaidlustes osaleda, vaid pigem analüüsida, mis toimus meeleavaldustega pärast seda, kui hõivajad olid võimude sunnil väljakutelt lahkunud. Valitsuse ja demokraatiaga rahulolematud ei kadunud ära, kui avalik ruum neist puhtaks pühiti.

    Sellest aspektist on huvitav lähemalt vaadelda Islandit. Esiteks, finantskriis tabas saareriiki ja selle pisut rohkem kui 300 000 elanikku raskelt: kogu riigi finantstaristu kukkus äkitselt kokku. Teiseks, eelnenud aastatel oli Island olnud kodanikuaktivismi ja alternatiivsete demokraatiavormide katselabor, kuid oli olnud ka näiteid kodanikuaktivismi ja alternatiivdemokraatia edukast õõnestamisest.{{9}} Niinimetatud pottide ja pannide revolutsiooni ajal avaldasid tuhanded islandlased viis kuud järjest igal laupäeval meelt, kuni valitsus, keskpanga juht ja teised, keda vastutavaks peeti, lõpuks tagasi astusid.{{10}} Aastal 2009 olid valimised ning võimule tuli uus, edumeelne koalitsioonivalitsus.
    Hiljem samal aastal algatas rühm meeleavaldusliikumisest võrsunud rohujuuretasandi ühinguid rahvakogu korraldamise. Nad teatasid, et pankurid ja poliitikud on nende riigi pankrotti viinud, ning veelgi enam – pankrot pole üksnes rahanduslik, vaid ka moraalne. Rahvakogu oli algatus, mis tõi kokku suure juhuvalimi rahvastikust, et hinnata ümber Islandi ühiskonna aluspõhimõtted. 14. novembril kogunes 1500 islandlast üheks päevaks ümber 162 laua. Lepiti kokku üheksas küsimuses.{{11}} See kogunemine toimus Reykjavíkis, suures spordihallis – poliitiliselt neutraalses paigas. Aasta hiljem mindi uue tavaga samm kaugemale, proovides rahvast üles kutsuda uut põhiseadust koostama. Aastal 2010 algas sarnane, kuid ulatuslikum protsess, kui asutati Põhiseadusnõukogu. Õppinud eelmise aasta kogemusest, korraldas Põhiseadusnõukogu rahvafoorumi, kus suur hulk juhuslikult valitud kodanikke arutas veel kord, mida peaks see oluline dokument sisaldama. Rahvafoorum korraldati samal spordiväljakul.

    ARUTLUSDEMOKRAATIA

    Need mõlemad Islandi rahvakoosolekud olid näited arutlusdemokraatiast, kus peamine viis otsuste vastuvõtmiseks on suures rühmas toimuv arutelu (erinevalt esindusdemokraatiast, kus otsustavad esindajad, ning otsedemokraatiast, kus otsustavad kõik). Üks arutlusdemokraatia aluseeldusi on see, et kui rühmad on piisavalt suured ja mitmekesised, suudavad nad esindada kogu ühiskonda, kuhu nad kuuluvad. Islandil saavutati see mitmekesisus juhuvalikuga rahvastikuregistrist ning faktiga, et umbes 95% kutse saanud islandlastest ilmus ka kohale. Arutlusdemokraatia tavade keskmisega võrreldes oli see harv erand.{{12}} Võiks öelda, et arutlusdemokraatia töötab hästi kriiside ajal, nagu juhtus näiteks ka Belgias 2011. aastal.

    Belgia on keeruka poliitilise ja valitsusstruktuuriga riik – liitriik, mis koosneb kolmest rahvusest ja kolmest piirkonnast. Pärast 2010. aasta juuni föderaalvalimisi kulus poliitilistel parteidel uue valitsuse moodustamiseks rohkem kui aasta. Belgia tegi maailmarekordi, olles 541 päeva ilma valitsuseta. Sel ajal, kui poliitikud nõu pidasid, pani rühm kodanikke kirjanik David Van Reybroucki eestvedamisel ette korraldada koosolek (mida nad nimetasid G1000) ning 11. novembril 2011 kogunes Brüsselis peaaegu 700 inimest, et arutada riigi tuleviku üle. Nagu ka Islandil, istusid nad ümmarguste laudade ümber ja arutelus olid abiks kogenud väitlusjuhid ja mõned poliitikateadlased.{{13}} Aruteluteemasid sai esitada avalikul veebilehel. Lõpliku teemaloendi 25 punktist valisid koosolekul osalejad välja kolm, mida nad pidasid kõige olulisemaks arutada: sotsiaalkindlustus, rahanduskriis ja sisseränne. Väiksem juhuvalim osalejatest jätkas tööd kahel nädalavahetusel ning koosoleku lõpptulemusi tutvustati parlamendis.{{14}}

    AMSTERDAMI KODANIKEKOGU

    Hollandis korraldatakse kohalikke valimisi iga nelja aasta järel. Erinevalt paljudest teistest riikidest valivad hollandlased üksnes uue linnavolikogu. Linnapead määrab ametlikult kuningas, ehkki üldiseks tavaks on kujunenud selles eelnevalt linnavolikoguga nõu pidada. Viimased kohalikud valimised toimusid 2014. a märtsis. Amsterdamis oli valimisaktiivsus kõigi aegade madalaim: ainult 50,3% valimisõigusega kodanikest läks valima. Vähemusgruppide seas oli protsent veelgi väiksem: Amsterdamis käis valimas ainult 34% kohalikest türklastest ja 24% marokolastest.{{15}}

    Amsterdami kodanike nõupidamise idee lükkas käima arvamuslugu, mis ilmus ajalehes kaks kuud pärast valimisi. Nõupidamine ise toimus aasta hiljem, juunis 2015. Võrreldes Brüsseli ja Reykjavíkiga oli nõupidamine väiksem: endises kirikus kogunes umbes 250 linnaelanikku. 35 laudkonda arutles päevakorra üle, mille nad olid ise eelnenud nädalatel koostanud. Iga laudkond keskendus ühele teemale ja kõik teemad jagati üheksasse kategooriasse. Pärast esitati tulemused linnavolikogule, linnanõunikele ning kõigi seitsme linnaosa valitsustele.

    PAIKNEMINE RUUMIS

    Kõik need kolm üritust said alguse veendumusest, et kodanikud tahavad ja suudavad osaleda üksikasjalikus mõttevahetuses, kui selleks on loodud sobivad tingimused. Need tingimused on selge kord osalejate kokkukutsumisel ja toimiv reeglistik arutelu pidamiseks. Ehkki paljudel aruteluvormidel on kombeks erinev korraldus, on mõned olulised sarnasused – nagu näiteks töö väikestes, umbes kümnestes rühmades; kogenud ja sõltumatute väitlusjuhtide abi, väljavalitud teemade süsteem ning vabatahtlike ulatuslik toetus.

    Traditsioonilise parlamendis toimuva arutelu ja siin kirjeldatud nõupidamiste vahel on selge ruumiline erinevus. Amsterdami nõupidamine toimus endises kirikuhoones, mida kasutatakse nüüd konverentsiruumina – seal on olemas kohvik, riidehoid ja vastuvõtulaud. Kahel põhikorrusel oli kokku 35 ümmargust lauda, iga laua ümber 10 tooli. Kirikusse oli püstitatud väike lava ühisteks ava- ja lõppsõnadeks.

    Kui võrdleme selle nõupidamise korraldust parlamendisaalis toimuva arutelu korraldusega, näeme mõningaid erinevusi. Traditsioonilise saalikorralduse järgi võivad sõna võtta üksnes valitsuse või linnavolikogu liikmed. Rõdult vaatajatel ega saalis liikuvatel abilistel ei ole lubatud sõna võtta. Hollandi parlamendis on neil, kes arutelu külalistena jälgivad, keelatud ka plaksutada või end mingil muul moel väljendada. Amsterdami kodanike nõupidamisel oli võimalus arutelust osa võtta kõigil kohalviibijatel – välja arvatud neil, kes esinesid avasõnavõtuga, tosinkonnal vaatlejal ülikoolidest, ja korraldusmeeskonnal.

    See, kas osaleja kuulas või kõneles, olenes suuresti laudkonna dünaamikast. Iga kõneleja maksimaalne publik oli üheksa inimest. Väitlusjuhtidele tehti ülesandeks hoida osalejate vahel tasakaalu: paluda vaiksematel arvamust avaldada ja panna agaramad esmalt kuulama. Mõned vaatlejad märkisid, et mitte igas laudkonnas ei saavutatud seda tasakaalu – mõni rääkis enamiku ajast, teised peaaegu ei väljendanudki oma mõtteid.{{16}} Paljudes parlamentides lahendatakse see probleem nii, et igale kõnelejale või fraktsiooni juhile määratakse kindla pikkusega kõneaeg.

    RUUMI TAJUMINE

    Veel üks märgatav erinevus on üldine ruumikasutus. Amsterdami linnavolikogu näiteks koosneb 45 esindajast. Saalis, kus nad koosolekuid peavad, on täpselt 45 kohta, lisaks veel mõned linnanõunikele ja linnapeale. Linnavolikogu koguneb tavaliselt täies koosseisus. Amsterdami kodanike nõupidamisele ei ilmunud kohale kõik, kes end kirja panid, nii et kõiki laudu ei kasutatud. Ruumi sisseseade ja osalejate arvu mittevastavus oli selgesti nähtav ning tingis selle, et mõned, kes sündmust sotsiaalmeedia kaudu jälgisid, tegid märkusi osalemisaktiivsuse kohta.

    Sündmust meedia kaudu jälgivate inimeste taju mõjutavad suuresti pildid, sealhulgas osalejate endi tehtud pildid nende enda vaatenurgast. Võrdluseks: paljusid Hollandi parlamendi alamkoja arutelusid peavad kindla teema eestkõnelejad; seega on igast parteist kohal üks, mõnikord kaks esindajat, mis tähendab kõigest murdosa alamkoja 150 liikmest.
    Avalikkusele, kes osaleb telepildi vahendusel, näidatakse hoolikalt valitud lähikaadreid osalejatest, kuid mitte üldplaane tühjast saalist. Paindliku sisseseadega ruumi eelis on see, et seda on võimalik päevakava ja osalejate arvu järgi muuta. Taolistes koosolekusaalides – nagu Amsterdami linnavolikogu või Hollandi parlamendi oma – on tihti kohtkindel mööbel, mis selliseid muudatusi ei võimalda ning mis põlistab seega traditsioonilise korra.

    JÄRELDUS JA MÕTTED
    EDASISEKS ARUTELUKS

    Demokraatliku protsessi avatus – nagu näiteks kodanike nõupidamine ja selle ettevalmistus – on väga oluline. Kodanike nõupidamise korraldamiseks kulus aasta ning kõik, kes soovisid, said kaasa aidata. Arutelus osalemist piirasid üksnes toimumiskoha füüsilised piirid. Siiski on erinevad kodanike nõupidamised näidanud, et teatud ühiskonnagrupid osalevad suurema tõenäosusega (nt kõrgema haridusega inimesed). Et tagada ühiskonna läbilõikeline esindatus, on vaja mingit laadi suunamist. Üks viis selleks on loosimine, nagu tehti Islandil.

    Hollandis toimunud eelmistel nõupidamistel aga andis loosimine tulemuseks vähem kui 10% osalejaid. Linnavalitsus ei toetanud Amsterdami kodanike nõupidamise kokkukutsumiseks juhuslike kutsete süsteemi, seetõttu oli vaja teistsugust lähenemist. Linnaelanikeni jõudmiseks valisime variandi, kus vabatahtlikud tegid tänavatel ja turgudel kampaaniat, ning meil oli 20 saadikut erinevatest elanikerühmadest. Vaevale vaatamata ei olnud lõplik osalejate grupp nii tasakaalustatud, kui lootsime. Üldvalimistel osalemise vähenemise taustal võib see olla arusaadav – on täiesti võimalik, et järgmistel kohalikel valimistel langeb valimisaktiivsus Amsterdamis alla 50%.

    Minu arvates on vara öelda, et vastus esindusdemokraatia lagunemisele on arutelule üles ehitatud kodanike nõupidamised parlamendi istungite asemel. Peame jätkama uute demokraatlike tavade otsinguid. Alustuseks oleks hea lahkuda meie linnade traditsioonilistest istungisaalidest ja proovida paindlikumaid ruume; samuti lüüa laiali parteidevahelised täiskogu arutelud ning anda laua taga koht üldsusele, kodanikele, kes saaksid jagada oma kogemusi ja seisukohti.

    Kodanike nõupidamised, mida siin-seal tekkimas näeme, võivad täita olulisi lünki hättasattunud esindusdemokraatias, kui julgeme muuta meie demokraatia südames olevate ruumide arhitektuuri ja kasutusviisi. Demokraatia ei ole staatiline. Kindlale arutelutraditsioonile, selle reeglitele ja rituaalidele täpselt vastava arhitektuurse keskkonna loomine on riskantne. Mida jäigem on ruumiline määratletus, seda vähem saab demokraatia aja jooksul muutuda. Kõigis kolmes vaadeldud näites leidsid inimesed väljaspool parlamenti ja linnavalitsust paikneva kogunemiskoha sümboolsetel põhjustel – olles võimulolijate suhtes kriitilistelt meelestatud – ning ühtlasi praktilistel põhjustel: kuna nad soovisid arutelu, mis lihtsalt ei mahu võimuorganite ruumidesse.

    Tõlkinud Evelin Haav

    slide-11

    slide-21

    slide-26

    slide-31

    slide-33

    slide-34

    slide-36

    slide-23

    [[1]] Jón R. Hjálmarsson, and Jón R. Hjálmarsson, History of Iceland: from the settlement to the present day. (Reykjavík: Iceland Review, 1993).

    [[2]] Gunnar Karlsson, Iceland’s 1100 years: the history of a marginal society, (London: C. Hurst. 2000), lk 24.

    [[3]] Silvano Möckli, Die schweizerischen Landsgemeinde-Demokratien, (Bern: P. Haupt, 1987), lk 237–260.

    [[4]] Simon Schama, Citizens: A Chronicle of the French Revolution (Random House, 1989), lk 119.

    [[5]] Markus Miessen, Cultures of Assembly, 2012, http://criticalspatialpractice.org/wp-content/uploads/2013/02/CSP_Cultures_Of_Assembly_Newspaper_2012.pdf.

    [[6]] Eiríkur Bergmann Einarsson, Iceland and the international financial crisis: boom, bust and recovery (London: Palgrave Macmillan, 2014).

    [[7]] Autori tähelepanekud.

    [[8]] Casper Thomas, Competente rebellen: hoe de universiteit in opstand kwam tegen het marktdenken, (Amsterdam: AUP, 2015).

    [[9]] Autori intervjuu Guðrún Pétursdóttiriga (juhatas Islandi põhiseadusnõukogu 2010–2011), august 2014.

    [[10]] Philip England, „Iceland’s ‘pots and pans revolution’: Lessons from a nation that people power helped to emerge from its 2008 crisis all the stronger”,The Independent, June 28, 2015, vaadatud 10.jaanuaril, 2016, http://www.independent.co.uk/news/world/europe/icelands-pots-and-pans-revolution-lessons-from-a-nation-that-people-power-helped-to-emerge-from-its-10351095.html

    [[11]] Niðurstöður Þjóðfundar, vaadatud 16. jaanuaril, 2016, http://www.thjodfundur2009.is/ 

    [[12]] Aastatel 2014 ja 2015 on Hollandis korraldatud neli kohaliku tasandi kodanike nõupidamist: Groningenis, Amersfoortis, Udenis ja Amsterdamis. Esimese kahe osavõtjad kutsuti juhuvaliku teel, mõlemal juhul oli osalemisaktiivsus umbes 10%.

    [[13]] Inge Henneman et al., G1000 Final Report: Democratic Innovation in Practice (Namur: Benoît Derenne, 2012), lk 24.

    [[14]] Henneman et al., G1000 Final Report…, lk 27.

    [[15]] Maria Kranendonk et al., Opkomst en stemgedrag van Amsterdammers met een migratie-achtergrond tijdens de gemeenteraadsverkiezingen van 19 maart 2014 (Amsterdam: IMES Report Series, Instituut voor Migratie en Etnische Studies, Universiteit van Amsterdam, 2014), lk 9.

    [[16]] Marloes Vlind, Peer Smets, Diversiteit als uitdaging voor de nieuwe democratie. Een kijk op de Burgertop Amsterdam met uitstapjes naar andere burgertoppen (G1000 Working Paper, 2015)

  2. is sunnib otsima alternatiive vaaruvale esindusdemokraatiale, on vajadus suurendada otsuste tegemises ja juhtimises osalevate kodanike osatähtsust ja mitmekesisust. Uute demokraatlike tavade kõrval näeme ka, et otsitakse uusi ruume ja kohti demokraatia elluviimiseks – liigutakse eemale parlamentidest ja raekodadest, linnaruumi ja tänavatele. Oma artiklis vaatlen nii selle muutuse näiteid eri riikidest kui ka selle ajendeid ja järelmõjusid, nii olemuslikke kui ka ruumilisi. Lähemalt analüüsin üht sündmust, milleks oli 2015. aastal Amsterdamis toimunud linnakodanike nõupidamine. Olin ka ise üks selle korraldajaist.

    DEMOKRAATIA

    Demokraatiat on määratletud erinevalt, minu artikkel põhineb kompaktsel põhiideel: rahvas valitseb end ise. Kui mõtleme demokraatiast, kaldume esmalt loetlema selle vormilisi aspekte: valimised, parteid, arutelud, algatused, avalikud kampaaniad, parlamendid jne. Kuid samavõrd on demokraatia sisu ka inimlikud väärtused, nagu vabadus, võrdsus ja solidaarsus. Neid aspekte rakendavad inimesed oma igapäevaelus, mistõttu võiks seda nimetada igapäevademokraatiaks. Alates 2008. aastast on demokraatia üle käivates aruteludes olnud märgata eelmainitud igapäevademokraatia aspektide märgatavat esiletõusu.

    DEMOKRAATIA JA RUUM

    Väljaspool parlamente ja raekodasid toimuval demokraatial on pikaajalised traditsioonid. Õigupoolest kolis demokraatia siseruumidesse alles üsna hiljuti, kui vaadelda ajavahemikku Vana-Kreeka demokraatiast kuni tänapäevani. Muistses Ateenas kogunesid kodanikud linnakünkale, et arutleda ja otsustada oma ühiskonna edasise suuna üle. Nii käis see enam kui kakssada aastat järjest. Keskaegsetes germaani riikides tulid klannipealikud ja mõjukad perekonnad kokku nn tingile ehk valitsuskogule. Üks tuntumaid valitsuskogusid on Islandi AlÞingi. See loodi 930. aastal ning toimus praeguse Reykjavíki lähistel. Iga aasta juunis oli kõigil vabadel meestel võimalus osaleda sel koosolekul, kus otsustati uute seaduste üle ja mõisteti kohut. Koosoleku ajal istuti ringis puidust pinkidel.[1, 2]

    Tennisehalli vanne.  Jacques-Louis David, 1791

    Tennisehalli vanne.
    Jacques-Louis David, 1791

    Isegi tänapäeval on kohti, kus vormiline demokraatia toimub õues, avalikus ruumis. Kahes Šveitsi kantonis kogunevad kodanikud pealinna keskväljakul, et osaleda käetõstmisega otsedemokraatias.[3] Muidu aga on lääneriikides saanud sellest pigem erand kui reegel. Pärast Prantsuse revolutsiooni ning tänapäevaste demokraatiate loomisega USAs ja Euroopas on rahva valitud valitsus kolinud siseruumidesse. Mitte et revolutsioonieelsed kogud oleksid endiselt vihma käes kokku tulnud, vaid kolmanda seisuse emantsipeerumist mööda, kui ühiskonnas said vaimulikkonna ja aristokraatia kõrval positsiooni ka heal järjel kodanikud, muutusid mõjuvõimsaks ka parlamendid. Seda on kujutatud Jacques-Louis Davidi kuulsal maalil „Tennisehalli vanne”. Kolmanda seisuse uued liikmed ei saanud generaalstaatide ruumi sisse, sest kuningas oli andnud käsu uks lukku panna. Muu asukoha otsinguil leidsid nad tühja tennisehalli ning andsid seal vande enne mitte laiali minna, kui on allkirjastanud uue põhiseaduse. Ehkki nende ettevõtmine lõpuks ebaõnnestus, kui Napoleon end uueks keisriks kroonis[4], ei suutnud kuningavõim pikemas perspektiivis takistada demokraatiate ja sõltumatute parlamentide teket kõikjal Euroopas ning Ameerikas – ning sellega algaski demokraatliku istungisaali võidukäik.

    TOAS JA ÕUES

    Ehkki suurem osa demokraatiast kolis oma uude koju, jäeti selle mitteametlik osa õue. Enamik lääne demokraatiatest olid ja on endiselt esindusdemokraatiad. Istungisaalid pole mitte üksnes parlamendikodade aruteluks kujundatud kohad, vaid parlamendihoonetel on ka tugev sümboolne tähendus. Paljudes riikides paikneb parlamendihoone pealinnas, keskses ja hästi märgatavas kohas, nagu Kapitooliumi küngas Washingtonis, Prantsusmaa senati Luxembourgi palee ja aed, Berliini restaureeritud Riigipäevahoone Spree jõe kaldal, ning Eesti Riigikogu hoone Toompea mäel. Kuna need hooned sümboliseerivad parlamentide võimu, on nende lähistel paiknev avalik ruum koht, kuhu rahvas koguneb siis, kui ei malda oodata järgmiste valimisteni, vaid soovib meelt avaldada nende hoonete sees vastu võetud otsuste vastu.

    Teist sümboolset tähendust kannab istungisaalide plaanilahendus. Kaks kõige sagedamini kasutatud istekohtade paigutamise skeemi on ring ja nelinurk, nende kombinatsioonid ja muud variatsioonid on haruldasemad.[5] Prantsusmaa rahvuskogu on poolring, kus igal 557 liikmel on oma alaline istekoht. Londonis ei ole parlamendiliikmetel alalisi istekohti – nad istuvad ruumis, mis on jaotatud kahel pool vahekäiku paiknevaks roheliste nahkpinkide ridadeks ning 650 liikme jaoks on ainult 427 istekohta. Ehkki võiks olla kiusatus eeldada, et ringikujulises ruumis töötavatel parlamentidel on kombeks koalitsioonivalitsus ning nelinurksetes valitseb üks partei, puudub selge seos istekohtade paigutuse ja võimujaotuse vahel. Näiteks USAs on nii senatis kui ka esindajatekojas tegu ringikujulise paigutusega, kuid riigis on tugev enamusvalitsuste traditsioon. Vastakuti istuva alamkojaga Suurbritannias oli eelmine valitsus aga konservatiivide ja liberaaldemokraatide koalitsioon.

    1990ndatel ja 2000ndatel oli paljude lääneriikide majanduslik õitseaeg. Valitsused erastasid avalikke teenuseid ja finantsasutused said endale vabadusi, mille nimel nad olid kaua lobitööd teinud. Mull lõhkes 2008. aasta lõpus, kui pangad hakkasid kokku kukkuma ja valitsused püüdsid paanikat maha suruda. Igapäevademokraatia kogus hoogu: vihased inimesed kogunesid tänavatele ja väljakutele. Kui Islandi peaminister lõpetas oma telepöördumise rahva poole sõnadega „Guð blessi Ísland”, hakkasid inimesed kogunema väiksesse parki parlamendihoone ees ja tegid nii valju lärmi, kui suutsid. Kogunemine jätkus mitu kuud.[6] Riik oli pankrotis ja inimesed nõudsid, et antaks hinnang valitsusele ja sellele, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Sarnaseid liikumisi tekkis veel mitmes riigis, ehkki ajendid ja ajastus olid paiguti erinevad.

    PÄRAST MEELEAVALDUSI

    Kuigi algselt olid paljud meeleavaldused ajendatud raevust ja vihast ahnete pankurite, ebausaldusväärsete poliitikute ja kokkukukkuva demokraatia vastu, võttis arutelu vähehaaval suuna alternatiivide otsimisele – otsiti nii alternatiive hõivamisliikumises1 endas kui ka ühiskonnas laiemalt. New Yorgis, Londonis ja Amsterdamis kasutasid hõivajad grupisiseste otsuste tegemiseks üldkogu. Tekkisid oma tavad: kätega lehvitamine, et näidata kõnelejaga nõustumist, ning kõnede lause kaupa kordamine, kuna elektriline helivõimendus polnud saadaval või oli keelatud. Sarnaseid reegleid arutelu pidamiseks rakendati ka Amsterdami ülikooli peahoone De Maagdenhuisi hõivamisel 2015. aastal.{{7, 8}} Eri paigus toimunud hõivamisliikumiste tulemusi on peetud küsitavaks ja nende üle on pingsalt vaieldud. Ma ei taha siinkohal neis vaidlustes osaleda, vaid pigem analüüsida, mis toimus meeleavaldustega pärast seda, kui hõivajad olid võimude sunnil väljakutelt lahkunud. Valitsuse ja demokraatiaga rahulolematud ei kadunud ära, kui avalik ruum neist puhtaks pühiti.

    Sellest aspektist on huvitav lähemalt vaadelda Islandit. Esiteks, finantskriis tabas saareriiki ja selle pisut rohkem kui 300 000 elanikku raskelt: kogu riigi finantstaristu kukkus äkitselt kokku. Teiseks, eelnenud aastatel oli Island olnud kodanikuaktivismi ja alternatiivsete demokraatiavormide katselabor, kuid oli olnud ka näiteid kodanikuaktivismi ja alternatiivdemokraatia edukast õõnestamisest.{{9}} Niinimetatud pottide ja pannide revolutsiooni ajal avaldasid tuhanded islandlased viis kuud järjest igal laupäeval meelt, kuni valitsus, keskpanga juht ja teised, keda vastutavaks peeti, lõpuks tagasi astusid.{{10}} Aastal 2009 olid valimised ning võimule tuli uus, edumeelne koalitsioonivalitsus.
    Hiljem samal aastal algatas rühm meeleavaldusliikumisest võrsunud rohujuuretasandi ühinguid rahvakogu korraldamise. Nad teatasid, et pankurid ja poliitikud on nende riigi pankrotti viinud, ning veelgi enam – pankrot pole üksnes rahanduslik, vaid ka moraalne. Rahvakogu oli algatus, mis tõi kokku suure juhuvalimi rahvastikust, et hinnata ümber Islandi ühiskonna aluspõhimõtted. 14. novembril kogunes 1500 islandlast üheks päevaks ümber 162 laua. Lepiti kokku üheksas küsimuses.{{11}} See kogunemine toimus Reykjavíkis, suures spordihallis – poliitiliselt neutraalses paigas. Aasta hiljem mindi uue tavaga samm kaugemale, proovides rahvast üles kutsuda uut põhiseadust koostama. Aastal 2010 algas sarnane, kuid ulatuslikum protsess, kui asutati Põhiseadusnõukogu. Õppinud eelmise aasta kogemusest, korraldas Põhiseadusnõukogu rahvafoorumi, kus suur hulk juhuslikult valitud kodanikke arutas veel kord, mida peaks see oluline dokument sisaldama. Rahvafoorum korraldati samal spordiväljakul.

    ARUTLUSDEMOKRAATIA

    Need mõlemad Islandi rahvakoosolekud olid näited arutlusdemokraatiast, kus peamine viis otsuste vastuvõtmiseks on suures rühmas toimuv arutelu (erinevalt esindusdemokraatiast, kus otsustavad esindajad, ning otsedemokraatiast, kus otsustavad kõik). Üks arutlusdemokraatia aluseeldusi on see, et kui rühmad on piisavalt suured ja mitmekesised, suudavad nad esindada kogu ühiskonda, kuhu nad kuuluvad. Islandil saavutati see mitmekesisus juhuvalikuga rahvastikuregistrist ning faktiga, et umbes 95% kutse saanud islandlastest ilmus ka kohale. Arutlusdemokraatia tavade keskmisega võrreldes oli see harv erand.{{12}} Võiks öelda, et arutlusdemokraatia töötab hästi kriiside ajal, nagu juhtus näiteks ka Belgias 2011. aastal.

    Belgia on keeruka poliitilise ja valitsusstruktuuriga riik – liitriik, mis koosneb kolmest rahvusest ja kolmest piirkonnast. Pärast 2010. aasta juuni föderaalvalimisi kulus poliitilistel parteidel uue valitsuse moodustamiseks rohkem kui aasta. Belgia tegi maailmarekordi, olles 541 päeva ilma valitsuseta. Sel ajal, kui poliitikud nõu pidasid, pani rühm kodanikke kirjanik David Van Reybroucki eestvedamisel ette korraldada koosolek (mida nad nimetasid G1000) ning 11. novembril 2011 kogunes Brüsselis peaaegu 700 inimest, et arutada riigi tuleviku üle. Nagu ka Islandil, istusid nad ümmarguste laudade ümber ja arutelus olid abiks kogenud väitlusjuhid ja mõned poliitikateadlased.{{13}} Aruteluteemasid sai esitada avalikul veebilehel. Lõpliku teemaloendi 25 punktist valisid koosolekul osalejad välja kolm, mida nad pidasid kõige olulisemaks arutada: sotsiaalkindlustus, rahanduskriis ja sisseränne. Väiksem juhuvalim osalejatest jätkas tööd kahel nädalavahetusel ning koosoleku lõpptulemusi tutvustati parlamendis.{{14}}

    AMSTERDAMI KODANIKEKOGU

    Hollandis korraldatakse kohalikke valimisi iga nelja aasta järel. Erinevalt paljudest teistest riikidest valivad hollandlased üksnes uue linnavolikogu. Linnapead määrab ametlikult kuningas, ehkki üldiseks tavaks on kujunenud selles eelnevalt linnavolikoguga nõu pidada. Viimased kohalikud valimised toimusid 2014. a märtsis. Amsterdamis oli valimisaktiivsus kõigi aegade madalaim: ainult 50,3% valimisõigusega kodanikest läks valima. Vähemusgruppide seas oli protsent veelgi väiksem: Amsterdamis käis valimas ainult 34% kohalikest türklastest ja 24% marokolastest.{{15}}

    Amsterdami kodanike nõupidamise idee lükkas käima arvamuslugu, mis ilmus ajalehes kaks kuud pärast valimisi. Nõupidamine ise toimus aasta hiljem, juunis 2015. Võrreldes Brüsseli ja Reykjavíkiga oli nõupidamine väiksem: endises kirikus kogunes umbes 250 linnaelanikku. 35 laudkonda arutles päevakorra üle, mille nad olid ise eelnenud nädalatel koostanud. Iga laudkond keskendus ühele teemale ja kõik teemad jagati üheksasse kategooriasse. Pärast esitati tulemused linnavolikogule, linnanõunikele ning kõigi seitsme linnaosa valitsustele.

    PAIKNEMINE RUUMIS

    Kõik need kolm üritust said alguse veendumusest, et kodanikud tahavad ja suudavad osaleda üksikasjalikus mõttevahetuses, kui selleks on loodud sobivad tingimused. Need tingimused on selge kord osalejate kokkukutsumisel ja toimiv reeglistik arutelu pidamiseks. Ehkki paljudel aruteluvormidel on kombeks erinev korraldus, on mõned olulised sarnasused – nagu näiteks töö väikestes, umbes kümnestes rühmades; kogenud ja sõltumatute väitlusjuhtide abi, väljavalitud teemade süsteem ning vabatahtlike ulatuslik toetus.

    Traditsioonilise parlamendis toimuva arutelu ja siin kirjeldatud nõupidamiste vahel on selge ruumiline erinevus. Amsterdami nõupidamine toimus endises kirikuhoones, mida kasutatakse nüüd konverentsiruumina – seal on olemas kohvik, riidehoid ja vastuvõtulaud. Kahel põhikorrusel oli kokku 35 ümmargust lauda, iga laua ümber 10 tooli. Kirikusse oli püstitatud väike lava ühisteks ava- ja lõppsõnadeks.

    Kui võrdleme selle nõupidamise korraldust parlamendisaalis toimuva arutelu korraldusega, näeme mõningaid erinevusi. Traditsioonilise saalikorralduse järgi võivad sõna võtta üksnes valitsuse või linnavolikogu liikmed. Rõdult vaatajatel ega saalis liikuvatel abilistel ei ole lubatud sõna võtta. Hollandi parlamendis on neil, kes arutelu külalistena jälgivad, keelatud ka plaksutada või end mingil muul moel väljendada. Amsterdami kodanike nõupidamisel oli võimalus arutelust osa võtta kõigil kohalviibijatel – välja arvatud neil, kes esinesid avasõnavõtuga, tosinkonnal vaatlejal ülikoolidest, ja korraldusmeeskonnal.

    See, kas osaleja kuulas või kõneles, olenes suuresti laudkonna dünaamikast. Iga kõneleja maksimaalne publik oli üheksa inimest. Väitlusjuhtidele tehti ülesandeks hoida osalejate vahel tasakaalu: paluda vaiksematel arvamust avaldada ja panna agaramad esmalt kuulama. Mõned vaatlejad märkisid, et mitte igas laudkonnas ei saavutatud seda tasakaalu – mõni rääkis enamiku ajast, teised peaaegu ei väljendanudki oma mõtteid.{{16}} Paljudes parlamentides lahendatakse see probleem nii, et igale kõnelejale või fraktsiooni juhile määratakse kindla pikkusega kõneaeg.

    RUUMI TAJUMINE

    Veel üks märgatav erinevus on üldine ruumikasutus. Amsterdami linnavolikogu näiteks koosneb 45 esindajast. Saalis, kus nad koosolekuid peavad, on täpselt 45 kohta, lisaks veel mõned linnanõunikele ja linnapeale. Linnavolikogu koguneb tavaliselt täies koosseisus. Amsterdami kodanike nõupidamisele ei ilmunud kohale kõik, kes end kirja panid, nii et kõiki laudu ei kasutatud. Ruumi sisseseade ja osalejate arvu mittevastavus oli selgesti nähtav ning tingis selle, et mõned, kes sündmust sotsiaalmeedia kaudu jälgisid, tegid märkusi osalemisaktiivsuse kohta.

    Sündmust meedia kaudu jälgivate inimeste taju mõjutavad suuresti pildid, sealhulgas osalejate endi tehtud pildid nende enda vaatenurgast. Võrdluseks: paljusid Hollandi parlamendi alamkoja arutelusid peavad kindla teema eestkõnelejad; seega on igast parteist kohal üks, mõnikord kaks esindajat, mis tähendab kõigest murdosa alamkoja 150 liikmest.
    Avalikkusele, kes osaleb telepildi vahendusel, näidatakse hoolikalt valitud lähikaadreid osalejatest, kuid mitte üldplaane tühjast saalist. Paindliku sisseseadega ruumi eelis on see, et seda on võimalik päevakava ja osalejate arvu järgi muuta. Taolistes koosolekusaalides – nagu Amsterdami linnavolikogu või Hollandi parlamendi oma – on tihti kohtkindel mööbel, mis selliseid muudatusi ei võimalda ning mis põlistab seega traditsioonilise korra.

    JÄRELDUS JA MÕTTED
    EDASISEKS ARUTELUKS

    Demokraatliku protsessi avatus – nagu näiteks kodanike nõupidamine ja selle ettevalmistus – on väga oluline. Kodanike nõupidamise korraldamiseks kulus aasta ning kõik, kes soovisid, said kaasa aidata. Arutelus osalemist piirasid üksnes toimumiskoha füüsilised piirid. Siiski on erinevad kodanike nõupidamised näidanud, et teatud ühiskonnagrupid osalevad suurema tõenäosusega (nt kõrgema haridusega inimesed). Et tagada ühiskonna läbilõikeline esindatus, on vaja mingit laadi suunamist. Üks viis selleks on loosimine, nagu tehti Islandil.

    Hollandis toimunud eelmistel nõupidamistel aga andis loosimine tulemuseks vähem kui 10% osalejaid. Linnavalitsus ei toetanud Amsterdami kodanike nõupidamise kokkukutsumiseks juhuslike kutsete süsteemi, seetõttu oli vaja teistsugust lähenemist. Linnaelanikeni jõudmiseks valisime variandi, kus vabatahtlikud tegid tänavatel ja turgudel kampaaniat, ning meil oli 20 saadikut erinevatest elanikerühmadest. Vaevale vaatamata ei olnud lõplik osalejate grupp nii tasakaalustatud, kui lootsime. Üldvalimistel osalemise vähenemise taustal võib see olla arusaadav – on täiesti võimalik, et järgmistel kohalikel valimistel langeb valimisaktiivsus Amsterdamis alla 50%.

    Minu arvates on vara öelda, et vastus esindusdemokraatia lagunemisele on arutelule üles ehitatud kodanike nõupidamised parlamendi istungite asemel. Peame jätkama uute demokraatlike tavade otsinguid. Alustuseks oleks hea lahkuda meie linnade traditsioonilistest istungisaalidest ja proovida paindlikumaid ruume; samuti lüüa laiali parteidevahelised täiskogu arutelud ning anda laua taga koht üldsusele, kodanikele, kes saaksid jagada oma kogemusi ja seisukohti.

    Kodanike nõupidamised, mida siin-seal tekkimas näeme, võivad täita olulisi lünki hättasattunud esindusdemokraatias, kui julgeme muuta meie demokraatia südames olevate ruumide arhitektuuri ja kasutusviisi. Demokraatia ei ole staatiline. Kindlale arutelutraditsioonile, selle reeglitele ja rituaalidele täpselt vastava arhitektuurse keskkonna loomine on riskantne. Mida jäigem on ruumiline määratletus, seda vähem saab demokraatia aja jooksul muutuda. Kõigis kolmes vaadeldud näites leidsid inimesed väljaspool parlamenti ja linnavalitsust paikneva kogunemiskoha sümboolsetel põhjustel – olles võimulolijate suhtes kriitilistelt meelestatud – ning ühtlasi praktilistel põhjustel: kuna nad soovisid arutelu, mis lihtsalt ei mahu võimuorganite ruumidesse.

    Tõlkinud Evelin Haav

    slide-11

    slide-21

    slide-26

    slide-31

    slide-33

    slide-34

    slide-36

    slide-23

    [[1]] Jón R. Hjálmarsson, and Jón R. Hjálmarsson, History of Iceland: from the settlement to the present day. (Reykjavík: Iceland Review, 1993).

    [[2]] Gunnar Karlsson, Iceland’s 1100 years: the history of a marginal society, (London: C. Hurst. 2000), lk 24.

    [[3]] Silvano Möckli, Die schweizerischen Landsgemeinde-Demokratien, (Bern: P. Haupt, 1987), lk 237–260.

    [[4]] Simon Schama, Citizens: A Chronicle of the French Revolution (Random House, 1989), lk 119.

    [[5]] Markus Miessen, Cultures of Assembly, 2012, http://criticalspatialpractice.org/wp-content/uploads/2013/02/CSP_Cultures_Of_Assembly_Newspaper_2012.pdf.

    [[6]] Eiríkur Bergmann Einarsson, Iceland and the international financial crisis: boom, bust and recovery (London: Palgrave Macmillan, 2014).

    [[7]] Autori tähelepanekud.

    [[8]] Casper Thomas, Competente rebellen: hoe de universiteit in opstand kwam tegen het marktdenken, (Amsterdam: AUP, 2015).

    [[9]] Autori intervjuu Guðrún Pétursdóttiriga (juhatas Islandi põhiseadusnõukogu 2010–2011), august 2014.

    [[10]] Philip England, „Iceland’s ‘pots and pans revolution’: Lessons from a nation that people power helped to emerge from its 2008 crisis all the stronger”,The Independent, June 28, 2015, vaadatud 10.jaanuaril, 2016, http://www.independent.co.uk/news/world/europe/icelands-pots-and-pans-revolution-lessons-from-a-nation-that-people-power-helped-to-emerge-from-its-10351095.html

    [[11]] Niðurstöður Þjóðfundar, vaadatud 16. jaanuaril, 2016, http://www.thjodfundur2009.is/ 

    [[12]] Aastatel 2014 ja 2015 on Hollandis korraldatud neli kohaliku tasandi kodanike nõupidamist: Groningenis, Amersfoortis, Udenis ja Amsterdamis. Esimese kahe osavõtjad kutsuti juhuvaliku teel, mõlemal juhul oli osalemisaktiivsus umbes 10%.

    [[13]] Inge Henneman et al., G1000 Final Report: Democratic Innovation in Practice (Namur: Benoît Derenne, 2012), lk 24.

    [[14]] Henneman et al., G1000 Final Report…, lk 27.

    [[15]] Maria Kranendonk et al., Opkomst en stemgedrag van Amsterdammers met een migratie-achtergrond tijdens de gemeenteraadsverkiezingen van 19 maart 2014 (Amsterdam: IMES Report Series, Instituut voor Migratie en Etnische Studies, Universiteit van Amsterdam, 2014), lk 9.

    [[16]] Marloes Vlind, Peer Smets, Diversiteit als uitdaging voor de nieuwe democratie. Een kijk op de Burgertop Amsterdam met uitstapjes naar andere burgertoppen (G1000 Working Paper, 2015)