uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

August Komendant. Kahn kui poeet-filosoof ja arhitekt-õpetaja

Poeet või filosoof?
Igas erialases tegevuses, eriti õpetamises, on kaks põhilist alust – teadmised ja inspiratsioon. Teadmised on faktide või tõdede kogum, mis on aja jooksul akumuleeritud ja süstematiseeritud. Inspiratsioon annab mõttelennu, tunnetuse ja vaimsuse ning juhib või kontrollib tegutsemist. Teadmised ilma inspiratsioonita on surnud. Inspiratsioon ilma teadmisteta muutub dekadentlikuks ja mitteusaldatavaks. Ülikoolis kui kohas, kus omandatakse kõrgemaid teadmisi, on teadmistel laiem tähendus, mis sisaldab lisaks faktiteadmistele veel mõistmist selle kohta, mida mingi tõde või fakt tähendab. Üliõpilasi tuleb õpetada ja harjutada iseseisvalt mõtlema ja aru saama; nende mõistust peab arendama ideede haaramiseks ning iseseisvaks ja teadlikuks tegutsemiseks oma kutsealal.

Kahni peeti suurepäraseks õpetajaks, mida ta kahtlemata ka oli, kuid teatavais piirides. Kahn oli põhiolemuselt kunstnik: tema teadmised olid intuitiivsed ning kunst oli tema jaoks tõe tunnetamine. Veel enam, ta samastas kunsti elu ja eksisteerimisega. Arhitektuur oli Kahnile kunst selle sõna kõige sügavamas tähenduses, mis ei eelistanud mingeid stiile, meetodeid ega tehnoloogiat. Selline mõtteviis oli meelepärane kunstnikele ja nii kunsti- kui ka arhitektuuriüliõpilastele. Neis ringkondades oli Kahn väga populaarne.

Oma tegevuses arhitekti ja õpetajana oli Kahn nõrk esimeses põhilises aluses – teadmistes, kuid suurepärane teises – inspiratsioonis. Kahnil ei olnud praktilisi ja sügavaid teoreetilisi teadmisi, seetõttu ei saanud ta juhendada projekteerimise praktilist osa. Aga igal juhul oli ta suurepärane innustaja ja kriitik. Tal oli rikkalikult kujutlusvõimet ja ideid, kuid tõeliste teadmiste eest pidid hoolitsema teised. Kahni tugevaks küljeks oli „mis”, mitte „kuidas”. Kunstnikule on intuitiivne „mis”-looming suurema väärtusega kui intellektuaalne analüüs või teadmised, mis on vajalikud „kuidas” jaoks. Kujunedes nagu arusaamine, on „mis” idee nägemine, kuid ainult mõistus võib vaagida idee väärtust ning ainult tegelikud teadmised võivad luua vahendid selle teostamiseks. Kas on tõepoolest võimalik vaadelda neid eraldi ja üht teisest ülemaks seada, ühte loominguks ja teist lihtsalt mehaaniliseks tööks pidada? Kahni arvamus teadmistest on kõige paremini väljendatud tema järgmistes seisukohtades:

• Asjade teadmine ei aita eriti, … analüüsiga vaid kaotame kõik.
• Teadmised on inimeses, sest ta on osake loodusest. See on aine. See vastab kõigile loodusseadustele.
• Teadmised on need, mida järeldatakse olemasolevate asjade põhjal.
• Kui leiate sarnasuse enda ja teise inimese loomuse vahel, siis olete leidnud teadmise.
• Te otsite olemust ja leiate selle tagant teadmised. Kuid olemus on see, mida te vajate.
• Mulle meeldib tunnetada, et teadmised ei ole inimese mõistuses, vaid seisavad sellest eraldi – nagu raamatud, mida võib sirvida.

Kui neid seisukohti analüüsida, on ilmne, et neid ei avalda arhitektuuriprofessor ega praktiseeriv arhitekt, vaid kunstnik või luuletaja. Tarvitseb vaid asendada sõna „intuitsioon” sõnaga „teadmised”, kui ilmneb, et kindlad teadmised kaotavad oma mõtte ja vaid intuitsioon on õige teadmine. Et omandada teadmisi, ei ole vaja mingit intellektuaalset analüüsi, sest kui seda rakendada, siis võib kõik kaotada. Tuleb järgida vaid loodust; kõik tarvilikud teadmised on seal ilma intellekti igasuguse abita. See kõlab nagu Robert Frost: „Lõpuks, ära vaeva liialt oma mõistust, vaid looda minu instinktile – ma olen poeet.”

Kahn poeedina läks sellest isegi kaugemale, väites, et teadmised ei ole inimese mõistuses, vaid väljaspool seda. Aga kus? Seda Kahn ei ütle, temale on „see veel saladus.”

Kahn väidab: „Teadmised on see, mida me järeldame asjadest, mis on olemas.” See Kantist inspireeritud väide on vaid pool tõde. Tõe teine pool seisneb mõtlemises, mis vahendab teadmisi. Kant ja tema pooldajad väidavad, et inimesel sellist võimet ei ole. Kunstnikud usuvad Kanti ja arvavad, et mõtlemine ja kaalutlemine teenivad eranditult majanduslikke eesmärke ega loo teadmisi. Ka selle määratluse järgi, kuigi see on täiesti väär, teenib arhitektuur majanduslikke eesmärke, niisiis nõutakse arhitektilt mõtlemist ja põhjendamist. Tunne ei tõesta midagi. Ka Kahn uskus, et „see, kuidas projekteerida, sõltub kogemustest.” Kuid Kahni arhitektuur on olnud uudne, seega ei saa kogemus arvesse tulla. Uudne projekteerimine võib põhineda üksnes mõtlemisel ja kaalutlemisel, kuid mitte kogemustel.

Inspiratsioon aitab meid, kui vabastame oma mõistuse tuntud otsustest ja meetoditest. Veel tunnetamata asjade loomuse ja nende kuju elementide realiseerimine võib kaasa tuua täiesti uued vaatekohad kõige suhtes. Tänapäeval räägime tehnoloogiast, nagu kuuluks meie mõistus masinale. Kindlasti on masin vaid vahend, mille oleme õnnekombel looduselt saanud. Kuid teovõimeline mõistus võib inspireerida uue tehnoloogia ja hävitada olemasoleva.

Nagu võimas jumal, häbistab Kahn siin olemasolevat teadust ja tehnoloogiat ning näitab poeetidele ja kunstnikele kätte uue, palju parema tehnoloogia – „kõik peab algama poeesiaga ja lõppema nagu kunst.”

Kahni on peetud filosoof-arhitektiks, kuid filosoofia on ülima tõe, olemise ja mõtlemise põhjuste ja põhialuste tundmaõppimine. Filosoofia ja teaduse erinevus seisneb selles, et filosoofia on hüpoteetilisem ja selle teadmised on üldisemad kui teaduse omad. On olemas palju teadusi (matemaatika, füüsika, bioloogia, esteetika jne), kuid üksainus filosoofia, mis ühendab kõik teadused ühtseks inimlikuks elutarkuseks. Mõlemad, nii teadus kui ka filosoofia, kasutavad teaduslikke meetodeid, et tõestada oma õigsust. Filosoofia eelistab deduktiivset meetodit, teadus kasutab nii deduktiivset kui ka induktiivset meetodit. Kui teadus või filosoofia loobub oma meetodist, siis kaotab ta usaldatava põhialuse. Filosoofia ei ole midagi muud kui meie meelte poolt tajutu kordamine tavalise kogemuse üldistatud kujul. See, mille mõtlemine ja intelligents esile toovad, ei ole maailma subjektiivne, vaid pigem tõeline olemus. Me tajume väliseid sündmusi ja nende järgnevust ajas ja ruumis ning neist üksikjuhtudest lähtudes mõistame sisemisi üldisi seaduspärasusi, millele alluvad üksikjuhud. Mõtlemise teel on inimesed saanud maailma kohta palju teada ja saavad iga päevaga üha rohkem. Igas inimtegevuses on tunne kingituseks, kuid tunne on subjektiivne – see on kõikjal ega selgita või loo midagi. Ainult mõtlemine selgitab, on universaalne ja loov.

Sellest seisukohast ei ole Kahn mitte filosoof, vaid poeet.

Kahni seisukohad on tõepärased ja neile ei vaidle keegi vastu. Üliõpilased, teised õppejõud ja intervjueerijad kirjutasid üles tema seisukohti, mis kõlasid alati suurepäraselt, olid need õiged või mitte. Nad olid alati nõus, ükskõik, mida Kahn ütles. Sama lugu oli tema alluvate, kunstnike ja kolleegidega.

Siiski ei sallinud Kahni paljud tegevarhitektid. Nendele oli ta paradoks, kuna tema jutt ja arhitektuurisaavutused olid sügavas vastuolus. Nad ei mõistnud, kuidas sai poeet olla suurepärane arhitekt. Siiski pole selles mingit saladust ega paradoksi; avalik arvamus inimesest ei pruugi tingimata vastata tõele – müüt on üks, inimene teine!

Vorm või funktsioon?
Kaheksateistkümneaastase ühise projekteerimistöö ja kümneaastase pedagoogilise koostöö vältel õppisin ma tundma tõelist arhitekt Kahni. Oma avalikel esinemistel kõneles ta alati vormist kui millestki mõõtmatust, kuid oli võimetu määratlema vormi ja selgitama, kuidas muutub vorm projektis mõõdetavaks. Ka oma projektides – teel kujutlusest lõpliku konstruktsiooni või ehitiseni – lähtus ta otsuste tegemisel funktsioonist. Näiteks taandub küsimus „Mida kujutab endast tellis?“ küsimusele „Millist funktsiooni on tellis võimeline kõige paremini täitma?“, samuti küsimusele, „Mida ehitus või konstruktsioon endast kujutab?“, „Milline on akna iseloomulik kuju?“. Seejärel selgitab ta ise: „Akna iseloomulik kuju on selline, mis väljendab tema funktsiooni – selline, mis annab kõige kvaliteetsema valguse.” Kui ma ütlesin talle, et kui ta ise käsitleb vormi arhitektuuri esmase elemendina, kuidas ta siis seletab kõiki neid küsimusi ja vastuseid vormi kohta, siis nõustus Kahn meeleldi, et objektiivne vastus vormi kohta arhitektuuri niisugustes põhiküsimustes ei ole võimalik. Ainus alus, mis võimaldab vastata sellistele tähtsatele küsimustele objektiivselt ja millest võib lähtuda kogu loomingulise projekteerimise vältel, on funktsioon.

Vorm on staatiline; seda saab kujutada, seega on ta mõõdetav. Funktsioon on dünaamiline; see kujutab ja seda ei saa kujutada, seega on ta mõõtmatu. Funktsiooni ülemine piir on idee, kontseptsioon või matemaatiline võrrand, väga abstraktne ja mõistuslikult käsitatav, mille tähendus ei muutu juhuslikult. Funktsiooni alumine piir on määratud tõestatud faktidega ning seega ei sõltu meie kontrollist. See on viimane instants, mille vastu meie kompetentsus ning abstraktsete kontseptsioonide ja ideede õigsus võib põrgata.

Kahn väitis, et vorm ei järgi kunagi funktsiooni, vaid käib oma rada, olles sellegipoolest seotud funktsiooni elementidega. Vormil ei ole reegleid ega dimensioone; ta pole see, mida nähakse; ta on selline algus, mida nähakse. Ainult kujundamise kaudu muutub vorm teostatavaks, funktsioneerivaks.

On selge, et Kahn ajas segi idee ja nägemuse, muidu oleksid need seisukohad mõttetud või vastuolulised. Kuid miks selline segadus? Sellel on vaid üks põhjus: Kahni arvates on arhitektuur kunst, seepärast peavad arhitektid kasutama samu üldisi elemente nagu kunstnikud – vormi ja kuju. Arhitektuuris ei pea vorm tingimata määrama lõplikku väljanägemist, sest vorm on vaid osa kogu loomingust. Vormi määravad üksikosade kord, kuju ja paigutus; niisiis sõltub vormi sisu sellest, kuidas materjalid või üksikosad on paigutatud. Vormi ja mateeria ühendus ei anna veel tingimata ühtsust või isegi soovitud kooskõla; tulemus võib jääda saavutamata. Niisugune vormi ja elementide kombinatsioon võib osutuda rohkem või vähem kunstlikuks, sisutuks butafooriaks. Selleks, et selgitada oma arhitektuurikäsitluse segasust ja olulisust, rakendas Kahn poeesiat, ja kes võib poeedile vastu vaielda? Seega ta mitte ainult ei esinenud selliste poeetiliste väidetega, vaid saavutas nendega üldise populaarsuse ja kuulsuse.

Kord meenutasin Kahnile, et juba meie töösuhte alguses leppisime kokku põhilises filosoofias: sõltumata oma otstarbest on valmis konstruktsioon suurepärane siis, kui küsimusi ei esitata. Kui konstruktsioon või ehitis on hästi projekteeritud, peab ta olema võimeline kõnelema enese eest ise, alates kruusaalusest kuni lõpetatud konstruktsioonini: kuidas ta on tehtud, kuidas elemendid vastavad funktsioonile, mille jaoks nad on projekteeritud ja konstrueeritud. Igal ehitisel peab olema oma olemus, mis ütleb, milline on tema funktsioon, millised on konstruktsioonielementide omavahelised seosed ning mida ehitis või konstruktsioon endast kujutab. Kuidas tuleb staatiline, elutu vorm sellega toime? Funktsioon, olles dünaamiline, loob pinna, mis muudab ehitise või konstruktsiooni võimeliseks rääkima endast ilma igasuguste küsimuste ja selgitusteta. Ebaaus ehitis, ükskõik kui suurepärased on tema vormid ja proportsioonid, ei loo vajalikku „funktsionaalset tasandit”, sest vormid ei ole funktsioonidega seotud ja jäävad sisutühjaks.

Pärast mitut pikka diskussiooni ja arutelu nõustus Kahn, et funktsioon valitseb vormi ja selle sisemist korda, mis on loova arhitektuuri või kunsti aluseks. Kuid isegi pärast selle tunnistamist jäi Kahn seisukohale, et arhitektuuri aluseks on vorm. Kui küsisin, miks, siis vastas ta: „Funktsioon on arhitektuuris halb nimetus; vorm kõlab alati paremini ja jätab suure üldise mulje.” Mul jäi ainult üle öelda: „Lou, ilma viinata ei suuda ma sind mõista!”

Tõsi, „funktsioon” on arhitektuuris üldiselt halb termin, sest selle tähendust ei ole täielikult mõistetud ja seda on alati võetud kontekstis ulualuse või minimaalse vajadusega. Kuid kas ulualune on ehitise või konstruktsiooni ainus eesmärk või peab arvestama ka mugavust, kindlustunnet, meeldivat kvaliteeti, rahu ja vaikust, ilu ning üldist atmosfääri? Ilma iseloomuliku atmosfäärita ehitisel ei ole mingit arhitektuurilist väärtust.

Kui uurida Kahni arhitektuuri, siis on ilmne, et tema käsitlus on filosoofiline (funktsionaalne) ja mitte kunstiline. Tüüpiliseks näiteks on Salki labori jahutustornide kujundus, millel ei ole tehnikaga mingit seost. Vorm põhineb täielikult funktsioonil – õhu liikumisel; nii määrab funktsioon vormi ja mitte vastupidi. Sama võib öelda enamiku tema projektide kohta: neis ei ole ühtegi elementi, mille vorm või kuju ei tuleneks funktsioonist või otstarbest. Siiski, mõnes projektis on ta kasutanud kunstniku lähenemisviisi. Nendest kõige iseloomulikum on Bangladeshi pealinna Dhaka projekt. Nende projektide juures tekkis tõsiseid probleeme, mida Kahn ei suutnud rahuldavalt lahendada, kuna vormid olid meelevaldselt valitud ning nad ei olnud funktsiooniga seotud. Tellised ei sobi seda tüüpi võlvideks ega seintele, nagu Kahn sinna projekteeris. Konstruktsioonisüsteem on mitmeti vastuolus staatikaga. Kujud ja vormid ei kasva vabalt välja nende otstarbest, vaid on mujalt laenatud või välja pingutatud. Seetõttu ei väljenda konstruktsiooni välimus tema kandefunktsiooni, vaid loob müsteeriumi (joonised 11.1–11.4, samuti 6.4–6.9).

Kahn toonitas alati, et arhitektuuriline tulemus on algus, kuid kõik need ümmargused kujundid ja avad on alguse ja lõputa. Ümmargused avad on paigutatud mitmeti – ilma igasuguse korra ja vahel isegi eesmärgita. On ilmne, et üldise paigutuse kavandamisel oli Kahn oma parimas vormis, kuid projekteerimisjärgus tuli tal teadmistest puudus ja projekt ebaõnnestus, sest tema taotlused ja oskused olid vastuolus. Tavaliselt on sellised projektid ilmetud. Kahn mõistis, et need projektid ei kuulu tema parimate hulka, kuid ta ei mõistnud, mis oli valesti.

Mitu korda küsis ta minu arvamust, kuid seda kuuldes vihastus. Ta oli igasuguse negatiivse kriitika suhtes väga tundlik ja kähvas: „Ma ei suuda sulle kui insenerile selgeks teha, mis on hea arhitektuur. See oleks ainult minu aja raiskamine.” Veidi aja pärast küsis ta uuesti: „August, miks sulle ei meeldi ümmargused avad ja seinad? Nad on ju nii ilusad.” Vastasin küsimusega: „Kuidas saab ilusalt kujundada? Kas ilu ei ole siis millegi tulemus? See miski ei pea olema kujunduses. Mind lihtsalt häirib, kui ma näen mõttetut kujundust, eriti siis, kui on võimalusi sinu kavatsuste elluviimiseks, kuid neid ei kasutata.” Kahn mõtles veidi ja küsis siis edasi: „Kas sa arvad, et see veendumus tuleb ainult teadmistest?” „Jah,” ütlesin mina. „Kui inimesel ei ole teadmisi, kuidas saab ta siis mõista, mis on õige ja mis väär? Millest juhindub siis inimene õigete otsuste tegemisel – kas intuitsioonist ja tundmustest? Nendest piisab võib-olla kunsti jaoks, kuid mitte arhitektuuri jaoks. Tõelised teadmised loovad sisemise kindlustunde, mis kristalliseerub sügavaks veendumuseks, ja see ei ole enam vaidlustatav. Tunde alusel tehtud otsused on vaieldavad, selles seisnebki erinevus.”

Projekteerimine oli Kahnile idee või kujutluse olemuse käegakatsutavaks muutmine. Kujutlusest kristalliseerus kujutlus ja ta püüdis seda väljendada. Ideedest ja soovidest polnud tal kunagi puudus. Juhul, kui projekteerijate teadmistest ei piisanud kujutluse teostamiseks ning Kahn ei suutnud neid aidata, esitas ta uue kujutluse, lootes, et see lahendab probleemid.

Mõnikord lõi ta mitu kavandit, kuid enamasti olid need vähem võimsad kui esimene. Sageli pöördus ta lõpuks esimese variandi juurde tagasi. Sellised muutmised seletavad tema suhteliselt vähest produktiivsust ja sagedast tähtaegade edasilükkamist. Et tähtajaks valmis jõuda, töötati sageli samal ajal mitme idee kallal.

Kahnile oli tüüpiline põrkuda omaenese kontseptsioonide vastu. Sageli, kui olin teda veennud, et tema arusaamine mõnest kavandatud konstruktsioonisüsteemist ei ole selge või on isegi väär, kuna on vastuolus gravitatsiooniseadusega, näis ta minuga nõustuvat ja tunnustas minu seisukohta. Kuid mõne aja pärast tuli ta taas sama probleemiga. Selline käitumine on seletatav üksnes sellega, et ta ei armastanud vaielda ja seepärast nõustus, kuid oma intuitsioonile (mida ta pidas teadmistest kõrgemaks) toetudes oli ta veendunud, et just tema arvamus on õige.

Kui Kahn midagi tahtis, siis arendas ta oma soovi põhjendamiseks filosoofiat. Ma nimetasin seda Hiina filosoofiaks, kuna Hiinas on kombeks rakendada iga konkreetse situatsiooni puhul kindlat filosoofiat. Filosoofias oli Kahni intuitsioon veatu. Tüüpiline näide on juudi memoriaalansambel Battery Parkis New York Citys. Juudi memoriaalkomitee soovis ja nõudis, et memoriaalil oleks „kuus mingit asja”, mis sümboliseerivad koonduslaagrites hävitatud kuut miljonit juuti.

Kahn proovis kasutada surma sümboliseerimiseks kuut suhteliselt suurt ja tumedat raskest klaasist kuupi, mis näivad täiesti elututena. Ta tegi mitu maketti kuupe, paigutades neid erinevalt, kuid ükski ei olnud arhitektuuriliselt õnnestunud. Samuti tundusid need kuus kuupi mingil moel ebaõiged – miks, seda ta ei teadnud, ainult tundis. Ta uskus intuitiivselt, et memoriaalis peab olema seitse kuupi, mida saaks arhitektuuriliselt paremini paigutada. Ta tegi maketi ja esitas selle komiteele, kuid see ei arvestanud Kahni arhitektuurilisi põhjendusi ega kinnitanud projekti.

Kahn ei teadnud, mida teha. Ta näitas mulle kõiki makette ja küsis nõu. Minu arvates polnud vähimatki kahtlust, et seitsme kuubiga kujundus on ainuõige ja palju parem kui kuue kuubiga lahendused. Nii ma talle ka ütlesin. Kahn vastas: „August, ma olen nõus, kuid kuidas sa põhjendad seitset kuupi?” „Kuus miljonit inimest on surnud, tõsi küll, kuid surmast ja tuhast kasvab uus elu – seitsmes kuup sümboliseeribki seda. Kõik teised kuubid on tumedad ja elutud, ainult keskmine olgu valgustatud.“

Kahni nägu selgines ja ta ütles: „August, sinu praktiline mõistus lahendas minu dilemma. Teadsin algusest peale, et kuue kuubiga lahenduses on midagi valesti, ja nii oligi – puudus kõige tähtsam osa, elu ise, tulevikulootus; see jättis memoriaalile surnud ilme.“ Kahn oli ideest päris vaimustuses, helistas kohe New Yorki ja palus korraldada veel samal pärastlõunal arutelu. Hiljem rääkis ta mulle, et pärast seda, kui ta oli esitanud komiteele seitsmenda kuubi filosoofilise põhjenduse ja kirjeldanud, kuidas ta valgustaks elu tähistavat kuupi altpoolt, kiideti projekt heaks ning kinnitati ühegi vastuväiteta.

Meistriklass

Kahni tööstiili tõttu oli tema büroo pigem kunstniku ateljee kui arhitekti tööruum. Noored arhitektid, kes tema käe all töötasid – enamasti tema endised õpilased – olid suurepärase haridusega. Parimad neist töötasid Kahni juures tavaliselt aasta-paar ja pärast seda kas rajasid oma büroo või hakkasid õppejõuks.

Kahni õpetamismeetod ülikoolis oli põhimõtteliselt sarnane tema töömeetodiga oma büroos. Meistriklassi üliõpilastel oli juba bakalaureusekraad ning seega ka põhiteadmised projekteerimisest. Seepärast võis Kahn anda oma parima, olles neile kriitikuks. Selline õppimise ja õpetamise moodus sobis vaba stuudiomeetodiga. Seda töökorraldust soodustas igati ka Kahni kalduvus käsitada arhitektuuri kui kunsti ning üliõpilaste soov olla rohkem kunstnikud kui arhitektid. Nii olidki kõik õnnelikud ja rõõmsad, või Kahni sõnadega: „Iga kunstitöö on rõõmupakkuv asi. Kurbusest ei tule kunstiteost. Kõige aluseks on võime tunda rõõmu.”

Õpetamise meistriklassid võis jaotada kolme ossa: loengud, stuudiotöö ja hindamiskomisjoni töö. Kahni loengud olid enamasti filosoofilised, käsitledes tema arhitektuuriprintsiipe ja filosoofiat. Minu loengud käsitlesid teaduse- ja insenerifilosoofiat, tänapäevaseid konstruktsioonisüsteeme, nende materjale ja ehitusmeetodeid ning nende võrdlevat ökonoomikat. Stuudiotöö hõlmas arhitektuurset projekteerimist, linnaplaneerimist ja linnasotsioloogiat Kahni juhatusel; õppejõududeks olid veel Robert LeRicolais, Norman Rice ja mina. Hindamiskomisjoni koosolekutel analüüsiti ja kritiseeriti projekte, mida meistriklassi üliõpilased olid stuudios teinud. Tavaliselt oli komisjonis peale meie veel paar-kolm professorit väljastpoolt ning Dean Holmes Perkins.

Kahni loengud olid vabad; mõned neist peeti klassiruumis, kuid väga sageli stuudios – kui mõni üliõpilane juhtumisi esitas töösse puutuva konkreetse küsimuse, millele Kahn vastas tavaliselt pika loenguga või filosoofiliste väidete sarjaga, näiteks järgmiselt:

Arhitekt suudab väljendada oma kunsti olemust ja süsteemi vaid siis, kui ta käsitab oma probleemi osana tervikust. Pagendatuna spetsialiseerumise niššidesse, muutub ta üheks paljudest koostöötajatest, hakkab projekteerima vaid terviku osi ega anna maailmale midagi peale juhuslikest asjaoludest tingitud lahenduste.

Arhitekti süvenemine ehitise või muu projekteeritava objekti olemusse on sügavam, kui ta tegutseb rohkem soovi kui vajaduse ajel.

Arhitektuuriline tava on see, mis annab loojale – kunstnikule, arhitektile või insenerile – võime näha ette oma töö tulemust.

Mäletan, et kord küsis üks üliõpilane: „Professor Kahn, mis on meie keskkonna ja linnade allakäigu põhjus?” Järgnes Kahni loeng:

Meie linnade ja keskkonna allakäik, niipalju kui see puudutab arhitektuuri, on põhjustatud peamiselt suurtest arhitektuurikorporatsioonidest, kes on ükskõiksed tõelise arhitektuuri väärtuse ja olemuse suhtes. Sellise turukonjunktuuri tõlkes muutuvad elukutsed äriks, mis surub ala individuaalsed talendid ja kavatsused – kvaliteet asendatakse kvantiteediga. Arhitektuur eraldatakse linnaehitusest ja linnaplaneerimisest; sellega tõugatakse noored andekad arhitektid, kes selliseid töösuhteid ei tunnusta, lihtsalt kõrvale.

Kahn mõtles viivu ja jätkas.

On ilmne, et tuleks teha mõned rabavad muudatused, mis kujundaksid poliitikategelaste moraali ja tõekspidamised ümber vastuvõtlikumaks kõikide inimeste soovidele. Tänased linnad on teelahkmel: suunad kaovad käest. Esitatud ja kinnitatud ümberkujundusplaanid ja kujunemisskeemid on vaid korrektiivid, mille aluseks on väärad eeldused ja linnaelu ignoreerimine. Rahutuspuhangud nüüdisaja linnades ei ole tingitud mitte niivõrd vajadusest, kuivõrd lootusetusest ja frustratsioonist. Tänapäeva programmeerimisest ja tehnoloogiast ei piisa, kuna need on liiga nõrgad, et luua uusi kujutlusi ja tekitada lootust.

Tavaliselt kogunesid üliõpilased Kahni ümber, olid väga huvitatud, tegid märkmeid ja esitasid küsimusi, näiteks: „Milline oleks lahendus?”. Kahn oli vaimustatud Itaalia linnadest ja nii kaldus vastus sinnapoole, alustades linnade tekkest ja ajaloost. Ta oli veendunud, et iga nähtust või loomingut tuleb vaadata koos selle ajalooga. Sest just alguse vaimsuses peitub varu, millest võib lõpmatult ammutada inspiratsiooni praeguste vajaduste jaoks. Linnad võiksid taas muuta üllaiks, kui anname neile püüdluste õhkkonna, milleks on suuteline vaid arhitektuur. Linnaplaneerimine peab algama selle alguse vaimsuse tugevuse ja laadi tunnetamisest ning arendama uue inspiratsiooni vaimu, mis toob linna ellu palju uut ning elustavat. Näiteks peaks likvideerima autoliikluse tänavatel – need peaksid jääma suhtluspiirkonnaks, kus inimesed elavad, teevad sisseoste ja töötavad.

Ruumide ja liikluskorralduse ümberhindamine annaks tänavatele tagasi nende intiimsema kasutusala, mis omakorda stimuleerib heaolutunnet ja muudab tänavate väljanägemise unikaalseks. Autode arengust alates on tänavad järk-järgult kaotanud oma algse ühiskondliku ruumi funktsiooni ja omadused. Umbtänavatel on selline ruumitaoline laad siiski veel säilinud ja neis on meeldiv elada. Uute linnaosade ja kvartalite kujundamine sõltub inimeste uuest elutunnetusest, mis teeb võimalikuks uue elulaadi ja uued lahendused ning tagab inimeste toetuse nendele. Uus liikluskorraldus, uued materjalid, uus tehnoloogia – kõik need on vahendid, mis lubavad taaselustada inimeste mitte veel tuntavaid, kuid aimatavaid soove. Tahe ja soov, veel väljendamata ja teostamata, uute vajaduste kuulutajad, näivad olevat lootuse juurteks.

Kahni sellised üldised jutud olid üliõpilastele väga huvitavad ja harivad, kuid ei aidanud eriti lahendada nende probleeme ei stuudiotöös ega ka edaspidises praktikas. Kahni ideed linnadest ei ole rakendatavad olemasolevate linnade probleemide lahendamiseks. Väga sageli tahtsid üliõpilased teada Kahni seisukohta suurlinnade liiklusprobleemide lahendamise kohta. Ta ei vastanud kunagi konkreetselt, vaid vältis seda selliste seisukohtadega nagu „Autod tuleb linnadest eemal hoida või lihtsalt sulgeda tänavad liiklusele.” Aga kuidas see võimalik oleks, seda Kahn ei teadnud. Ta ei õppinud kunagi autot juhtima ja tal ei olnud autot. Kahn küsis minu arvamust. Ka minul ei olnud mingit lahendust pakkuda, välja arvatud tunne, et parkimiseks peaksid olema määratud alumised korrused allpool tänavataset. Liikuv transport ei kujuta endast tõsist probleemi, küll aga seisvad sõidukid. Samuti peaks ehitama suuri garaaže peamiste kiirteede lähedale linna piirile, kust kiire transiitsüsteem viiks inimesed südalinna. Kahnile ei meeldinud garaažid majade alumistel korrustel, kuna need mõjutasid üldlahendust ja isegi suurendasid liiklust tänavatel. Linna ääres paiknevate suurgaraažide ideed ta pooldas; see võiks liiklusprobleemi vähemalt osaliselt lahendada.

Pennsylvania kaunite kunstide hoone

Kuuekümnendate aastate alguses, pärast Meditsiinitornide valmimist, kavatses ülikool ehitada uue kaunite kunstide hoone. Kõik arvasid, et selle projekteerimine usaldatakse Kahnile kui nn Philadelphia koolkonna vaimsele juhile. Kahn rääkis mulle nelja silma all, et see töö on talle lubatud, ja palus minu kaastööd projekteerimisel ja konstrueerimisel. Kunsti- ja arhitektuuriüliõpilased, eriti meistriklassist, olid väga vaimustatud ja ootel. Oli tekkimas uus arhitektuuriline uuestisünd, arhitektuuriajaloos vähemalt niisama tähtis kui Chicago koolkonna tekkimine 19. sajandil.

Kahn oli hoos; see väljendus selgesti tema loengutes. Üliõpilased esitasid talle küsimusi ja ta vastas, väljendas oma arvamust selle kohta, milline peaks olema selle hoone kujundus ja seosed ülikooliga. Arutati, kuhu hoone ehitada: kas peaväljakule või mujale. Kahn oli veendunud, et ta peaks paiknema peaväljakul ja mitte kuskil kõrval, isolatsioonis, kus ta jääks linna elust kõrvale. Kahn pidas nii seda teaduskonda kui ka ülikooli linna kõige tähtsamaks institutsiooniks – ülikool kui akadeemiliste elukutsete pühamu, linna kui erialase praktika turg. Ülikool peab olema vaba ja turust sõltumatu; siiski peab ülikoolis olema koht, kus nad kokku puutuvad. See koht peab nägema välja nagu õppimise koht. Linna hinnatakse tema ülikooli, selle kasvu ja kvaliteedi järgi, mis kajastub tema esinduslikkuses, hoiakus ja moraalis. Tänapäeval on professionaalide huvid ja soovid muutunud ulatuslikuks ja mitmekülgseks, kuid erinevate erialade inimestel ei ole kohta, kus kohtuda ja väljendada oma arvamusi ja huve. Kokkusaamiskohal peab olema esinduslikkuse ja kokkukuuluvuse vaim. Sellise koha võiks hõlpsasti paigutada uude kaunite kunstide hoonesse või selle vahetusse lähedusse.

Mis puutub hoonesse, siis kujutles Kahn seda kui siseruumi, mida ümbritsevad stuudiod ja tööruumid, kus saab teha ehituskatseid jmt. Stuudio- ja aruteluruume pidi olema eri suuruse ja kujuga: väikesed eravestluste, suured joonistamise ja rühmatöö jaoks. Ruumi otstarve peab olema selge ilma seda nimetamata. Õued, raamatukogud, koridorid ja aiad kui teatud sarnase funktsiooniga ruumid pidi ühendatama ühtseks nn suhtlemisarhitektuuriks. Kohtumisruum rühmitaks kõik need kompositsiooniks, mis pidi määrama arhitektuuri. Atmosfääri pidi looma valguse ja vaikuse arhitektuur – kutsuva ja harmoonilisena.

Poliitilistel põhjustel ei saanud seda tellimust ei Kahn ega keegi teine Philadelphia koolkonna professoritest. Arusaadavalt oli Kahn solvunud ja pettunud, samuti üliõpilased ja teaduskonna ülejäänud õppejõud. Kahn kavatses lahkuda ja paljud suurepärased õppejõud tegidki seda. Kuid Kahn oli kõige tähtsam ja kuulsam, arhitektuuriteaduskonna tugisammas. Et vältida Kahni lahkumist, pakkus ülikool talle Paul Cret’ ametit, mille ta vastu võttis.

Kaunite kunstide hoone projekteeris võõras arhitektuurifirma. Sel hoonel pole arhitektuurilist väärtust, ta pole funktsionaalne ja tal puudub iseloomulik atmosfäär. Lisaks kaunite kunstide hoonele on peaväljakule ehitatud veel hulk arhitektuurimonstrumeid, mis kõik projekteeriti võõrastes arhitektuurifirmades ilma arhitektuuriteaduskonna osaluseta. Kahn ignoreeris uut hoonet ning hoidis oma meistriklassi vanas ehitises. Sellest ajast alates hakkas arhitektuuriteaduskonna vaim ja kvaliteet langema.

Stuudio ülesanded

Üliõpilastele antavad ülesanded oli Kahn hoolikalt valinud alalt, mida ta tundis kõige paremini – asutuste hooned –, enamasti kohtadele, kuhu ta oli projekteerinud või pidi hakkama projekteerima. Need olid ühiskondlikud keskused, sakraalehitised, koolid, raamatukogud, muuseumid, laborid, kõrghooned jne. Üliõpilastööde ülesanded ja tähtajad kulgesid sageli paralleelselt tema oma töödega. Näiteks Rochesteri kiriku projekteerimise ajal oli üliõpilaste tööteemaks kirik, Salki laborite projekteerimise ajal pidid üliõpilased kavandama samuti laborit jne. Kahn andis üliõpilastele ülesandeks mitte lihtsalt hoone projekteerimise, vaid hoone projekteerimise kindlasse kohta.

Ülesanne oli sõnastatud tavaliselt vaid üldjoontes. Programmi ei olnud, ainult mõned andmed nõuete kohta ning tähtaeg. Üliõpilastel olid vabad käed oma programmi ja ajakava väljatöötamiseks. Kuna enamus ülesandeid oli seotud kas meil parajasti käsil olnud või eelmise tööga, olid tekkivad ideed ja probleemid juba põhjalikult läbi arutatud. Kahn teadis minu seisukohti ja arvamust projekti asukoha suhtes, nii ei tekkinud meil lahkarvamusi selles suhtes, milline peaks olema lõpplahendus.

Kahni asukohavaliku põhjendus oli enamasti lõplik lühike mõtteavaldus projekti olemuse ning selle arhitektuurilise ja filosoofilise eesmärgi teemal. Temale järgnes professor Rice, kes andis tähtaja ja tarvilikud andmed ning kirjeldas hoone asukohta ja ümbritsevat maa-ala. Professor Rice on asjatundlik ja vilunud arhitekt. Mina selgitasin sissejuhataval perioodil tavaliselt soovitud atmosfääri saavutamiseks sobivaid materjale ja konstruktsioonilisi võimalusi. Sellele järgnes minu tavaline loeng. Veel lugesin enamasti vähemalt kord kuus kõikidele üliõpilastele eriloengu aktuaalsetest probleemidest, mis õppekavadest puudusid, näiteks konstruktsioonidest maavärinate, orkaanide ja tornaadode piirkonnas, keskkonnakaitsest ja saastumisest, moodsast betoonitehnoloogiast ning teaduse- ja tehnikafilosoofiast. Professor LeRicolais, filosoof ja insener, luges erikursust tross-sõrestiksüsteemidest, pingeanalüüsist ning mitmesuguse kujuga membraan- ja ruumsõrestikkonstruktsioonidest. Üliõpilased ehitasid ja katsetasid uuritavaid süsteeme. Tema tööruumis oli välja pandud suur hulk selliseid originaalseid ja väga huvitavaid konstruktsioone. LeRicolais’ kursus andis üliõpilastele selge pildi pingete jaotumisest konstruktsioonides ning sellest, kuidas saavutada stabiilsust ja kandevõimet loomulikul teel. Professor LeRicolais on loov vaimuinimene, kuid mitte organiseerija, seetõttu ei ole tema tähtis töö ja selle tulemused kuigi laialt tuntud.

Meistriklassi õppetöö korralduse eesmärgiks oli põhiliselt leida võimalusi kauni arhitektuuri saavutamiseks, mis põhineks konstruktsiooni ja tehnika suhete sügaval seostamisel ilmekate arhitektuurivormidega. Stuudiotööd juhendasid põhiliselt Kahn ja Rice, konstruktsioonide puhul LeRicolais ja mina. Kui üliõpilased olid oma ideed paberile pannud, kritiseeris Kahn neid otsesõnu ja asjalikult. Väga sageli kerkisid inseneride ja arhitektuuriõppejõudude vahel üles huvitavad probleemid, kui kontseptsioon, lahendus ja selle detailid omavahel kooskõlas ei olnud. Tavaliselt üliõpilased kuulasid, õppisid ja ka osalesid neis rasketes vaidlustes. Neile see meeldis ja nad isegi provotseerisid selliseid lahkhelisid, kui vähegi võimalik, et saada oma töörütmi vaheldust ning lihtsalt huvitavalt aega veeta.

Tavaliselt ei huvitanud Kahni sillad, kiirteed ega tehnohooned, ehkki ta suhtus kõigisse inimese tehtud konstruktsioonidesse (kaasa arvatud vundamentidesse) kui arhitektuuri. Seetõttu ei käsitletud meistriklassis seda tüüpi ehitisi. Siiski oli kuuekümnendate aastate keskel tõsiselt vaatluse all Delaware kiirtee läbi Philadelphia. Kahn oli nõus. Me arutasime programmi läbi ja määrasime põhimõtted: katkematu transiitliiklus läbi linna, liiklus linna sisse peatada linna piiril niipalju kui vähegi võimalik, rajades selleks parkimisplatse jm.

Üliõpilased suhtusid sellesse ülesandesse entusiasmiga ja alustasid tööd. Ülesande kui terviku tulemuseks oli aga täielik ebaõnnestumine. Siiski tekkis üksikuid toredaid ideid, mida võis arvestada. Ebaõnnestumise peamiseks põhjuseks oli see, et nii arhitektuuri meistriklassi üliõpilased kui ka õppejõud olid täiesti asjatundmatud kõiges, mis puutus sildade ja magistraalide projekteerimisse, kaasaja liiklusse ning nendega seotud probleemidesse. Enamik projekte olid irratsionaalsed, esteetilise väärtuseta. Tavaliselt olid viaduktid liiga madalad ja liiga väikese sildega, nii et maapind nende all ei olnud kasutatav ning oleks aja jooksul muutunud prügimäeks. Pandustega parkimisehitised ja lühikesed silded põhjustasid enamasti sammaste metsa. Ettepanekutes, kus oli rakendatud süvistatud süsteemi, oli linna suubumine võimatu, eriti Delaware’i jõe äärseil aladel, kus teetasand oli jõe veetasemest allpool, mis tõi kaasa veeprobleemid ning muutis lahenduse liiga kalliks.

Kritiseerisin projekte karmilt, LeRicolais ühines minuga ja lisas oma seisukohad. Üliõpilased olid mõistagi väga pettunud ja õnnetud. Kahn palus, et peaksin üliõpilastele mõne loengu, et anda neile mõningane ettekujutus sildadest, kiirteedest, parklatest ja nende moodsatest ehitusmeetoditest; olin innukalt nõus. Minu loengutes, mida illustreerisid slaidid, esitasin suure kandeavaga sildade kujundamise insenerilised, majanduslikud ja esteetilised printsiibid. Nende loengute jaoks projekteerisin parklaga kombineeritud nn superkiirtee; üliõpilased ning Kahn isegi olid sellest väga huvitatud. Minult küsiti, miks siinmail ei kasutata selliseid suuresildelisi betoonsildu ja parklaid. Vastasin, et see on tingitud moodsate betoonkonstruktsioonide ignoreerimisest, poliitikast ning loova mõtlemise ja nii üldise kui ka professionaalse uhkuse puudumisest. Sageli väidetakse, et moodne tehnoloogia, materjalid, inseneriteadmised ja -oskused ei ole piisaval tasemel, mille tagajärjeks on meie linnade ja keskkonna allakäik, kiirteede ja sildade konservatiivsus ja inetus. Äsja nähtud illustratsioonid tõestavad, et tänapäevane tehnoloogiatase on täiesti piisav ühiskonna kõigi vajaduste rahuldamiseks, kui vaid leidub soovi seda rakendada.

Kahn nõustus minu selgitustega ja möönis, et arhitekte kutsutakse üha sagedamini inseneriprojektide juurde konsultantideks ning seetõttu peaksid nad tutvuma moodsate betoonkonstruktsioonide ja ehitusmeetoditega põhjalikumalt. Samuti uskus ta, et inseneridele ei teeks paha uurida rohkem inimeste vajadusi ning pöörata suuremat tähelepanu esteetikale ja keskkonnale.

Mõni aeg hiljem kutsus Kahn mind oma büroosse ja ütles, et pärast meie arutelusid Delaware’i kiirtee projekti üle tuli tal idee Philadelphia 200. aastapäeva projektiks, ning näitas suurt vabakäejoonist oma büroo seinal. Uurisin skitsi – idee oli suurepärane. Mõtlesin, et imetlusväärne, kuivõrd palju ideid ja loovat vaimu sel mehel jätkub! Ehkki skitsil olid selgitavad märkused ja selle idee oli mulle kohe selge, hakkas Kahn seda innukalt selgitama. Hoonet vasakul nimetas ta Päikesemajaks. Päike on lävi, millelt kerkivad soovid väljendamiseks, energia ja olemise allikas. Paremale on koondatud inimese saavutused: kunst, teater, restoranid, klubid, meelelahutused jms. Ehitisi ühendab puiestee ning kõrgel asuv sild, mida ääristavad rahvusliku kirjanduse majad ja rahvuste majad. Arengu väljak kulgeb füüsilistest ressurssidest kuni inimesele tarvilike lõppsaadusteni.

Vasakul on Delaware’i jõe kiirtee koos garaažidega välitranspordi jaoks. Garaaži ülemiselt tasandilt algab kõrge puiesteesild jalakäijate ja pisirongide jaoks, mis lõppeb ühiskondlike hoonete juures, kus on ka kopterite maandumisväljak ja Delaware’i sadam.

Kahn ütles, et tal tuli see idee juba siis, kui arutasime suure kandeavaga sildade ja parklatega ühendatud kiirteede probleeme. Ta tahtis esitada selle Philadelphia 200. aastapäeva kujundamise komiteele, mille liige ta oli. Ta küsis, kas nõustuksin olema tema insenerkonsultant, projekteerima sildu ja garaaže ning osalema täieõigusliku kaasautorina Päikesemaja projekteerimisel. Ühtlasi küsis ta, kas minu arvates oleks otstarbekas anda üliõpilastele selleteemaline ülesanne. Olin igati päri. Üliõpilaste osavõtt oleks tublisti suurendanud üldsuse huvi ja nende ideed oleksid olnud projektile väärtuslikuks täienduseks. Kõik teised Kahni ülesanded üliõpilastele olid väga üldised, rohkem või vähem sissejuhatavat laadi; see töö oleks olnud huvitav erand.

Ehitiseks kavandatud maa-ala oli peaaegu kasutamata ja osa sellest oli reservuaaride all. Maa-ala paiknes lennujaama ja Philadelphia vahel Delaware’i jõe ääres. Kõik hooned oleksid jäänud püsima. Pärast juubelipidustusi oleks rahvuste majad võinud rekonstrueerida elamuteks, rahvusliku kirjanduse majad oleksid võinud leida kasutamist tehnoloogiamuuseumina. Ülejäänud hooned võinuksid leida kasutamist projekteeritud otstarbel – teadusnäitusteks, kunstigaleriidena jne. Maa, millel praegu paiknesid mõned tööstusettevõtted, oleks võinud paremini ära kasutada, lisades hoonestust ja kujundades parke. Nii oleks 200. aastapäeva projekt loonud uue ühiskondliku, teadus- ja kunstikeskuse, millest Philadelphia selles piirkonnas väga puudust tunti; nii ei oleks raha olnud maha visatud.

Kahjuks ei nõustunud linna- ja föderaalvõimud Kahniga. Tema projekt kiideti heaks, kuid jäeti teostamata. Ta oli sügavalt pettunud.

Ökonoomika ja kord

Oma klassis ei arutanud Kahn kunagi ökonoomiat; see oli tema jaoks madal sõna. Oma üliõpilastele õpetas ta, et pärast tellimuse saamist ja programmi koostamist on arhitekti esmane ülesanne muuta seda programmi – mitte püüda seda teostada, vaid kohandada see arhitektuuriga. Sellist soovitust oli üliõpilastel raske mõista. Neile oli õpetatud, et programmist mittekinnipidamine on lepingu rikkumine. Kahn ei arvanud nõnda.

Kahni seisukoht ei olnud vastuvõetav ka valitsusametnikele, ja see oli peamine põhjus, miks Kahn kunagi ei saanud riiklikke tellimusi. Oli teada, et Kahn tahab vabu käsi, niipalju kui eelarve ja programm seda võimaldavad. Niisugune järelemõtlematult antud soovitus tegi üliõpilastele karuteene ja muutis nad upsakaks. Kahni suhtumine eelarvesse põhjustas talle tõsiseid pahandusi tema oma bürooski: ümberprojekteerimist, eelarvelimiidi ületamist ja rahalisi raskusi.

Kahn oli kindel, et distsipliin on projekti väljatöötamisel oluline ning moodustab osa haridusest, kuid kunstnikuna ei olnud ta ise distsiplineeritud ega nõudnud seda ka oma üliõpilastelt. Ta rääkis palju korrast ja organisatsioonist, kuid kas ei ole need siis distsipliini sünonüümid? Ideed ja teadmised ei ole olulised mitte iseenesest, vaid konstruktiivseteks seosteks organiseerituna. Ilma korra ja vastastikuste seosteta on teadmised ja ideed mõttetud. Arhitektuuris algavad esteetilised väärtused vormi organiseerimisest, elementide korraldamisest tervikuks või „ühiskonnaks”, nagu Kahn tavatses öelda. Mida muud on harmoonia kui kindel kord!

Nii intellektuaalse kui ka rahalise ökonoomika põhimõte on arhitektuuris tähtis seadus. Seda on aga järgitud vaid seal, kus on saavutatud kõige võimsamad tulemused minimaalsete kulutustega. Seepärast peab distsipliinil ja ökonoomikal olema arhitektuuri õppekavades kindel koht, igasuguste sotsiaalsete ja humanitaarsete kursuste asemel. Kahn oli nõus, et väärtus inimkonnale võib tuleneda ainult arhitektuurist enesest; see on sõltuv vaid arhitekti tööst ja inspireeritud humaanseist väärtustest – elust ja olemisest.

Hindamiskomisjoni töö

Hindamiskomisjoni koosolekud olid kõige huvitavam osa semestrist. Tavaliselt olid lisaks meie oma õppejõududele kutsutud üks või kaks inimest väljastpoolt. Koosolekutele tulid kuulama ja õppima peaaegu kõik arhitektuuriüliõpilased ja teaduskonna töötajad. Koosolekud algasid kell 14 ja kestsid sageli kella üheni öösel.

Igat projekti kritiseeris ja hindas peaaegu iga komisjoni liige. Enamasti tekkisid professorite vahel tormilised diskussioonid. LeRicolais ja mina olime insenerid, ülejäänud arhitektid. Insenere peeti pahadeks, sest me esitasime raskeid küsimusi, nagu meie endi õppimise ajal kombeks oli. Kuuekümnendatel aastatel oli üliõpilasrahutusi; päevakorras oli humaansus. Kõik üliõpilaste ettekanded algasid selgitustega nende töö humaansete väärtuste kohta. Ilmselt püüdsid paljud neist läbi saada mitte oma tööde sisu ja kvaliteediga, vaid jutuga.

Kord küsisin üliõpilaselt, kelle töö oli allpool igasugust arvestust: „Millest on teie arvates inimkonnale rohkem kasu, kas teie kõrgelennulistest seletustest või teie projektist?” Ta küsis, mida ma selle küsimusega mõtlen. „Teie töö ei sisalda midagi sellist, millele teie omistate nii kõrgeid väärtusi. Usun, et arhitekt on kohustatud teenima arhitektuuri, nii nagu mina teenin inseneriteadust, mis tähendab mulle kõike, ehk nagu ütleks professor Kahn: arhitektuur on minu religioon. Kui ma projekteerin, ei ole mul asja ei humaanse ega millegi muuga; nii peaks olema ka arhitektil.” See väide põhjustas plahvatuse, mind katkestati ja nimetati ebainimlikuks egoistiks, tehnokraadiks, diktaatoriks jne. Et rahu jalule seada, hüppas Kahn püsti ja ütles vihaselt: „Komendant, meie, arhitektid, ei ole egoistid ega diktaatorid, meie asi on humanism!” Nüüd oli järg minu käes ja ma ütlesin: „Iga väljapaistev professionaal on egoist ja diktaator. Ma tean siin Philadelphias üht sellist arhitekti, kes on erakordne egoist ja diktaator, kuid kõigi poolt väga lugupeetud.” „Ma ei usu, et niisugune arhitekt võiks olemas olla!”

„Professor Kahn, ta on tõesti olemas, ja kui soovite teada, kes ta on, siis ma ütlen teile. Tema büroo asub aadressil Walnut Street 1501 ja tema nimi on Louis Kahn.” Kui naer ja kära oli vaibunud, jätkasin: „Arhitekti töö teenib inimkonda, kuid arhitekt mitte. Et olla väljapaistev, peab arhitekt pühendama kogu oma aja arhitektuurile, mitte humaansusest jutustamisele – see oleks egoism. Mis puutub diktaatorlusse, siis Kahni büroos otsustab ainult tema, ei keegi muu. Teised vaid kuulavad sõna. Seda ma nimetangi diktaatorluseks.” Sellist aplausi pole ma enne saanud. Kui üliõpilased rahunesid, ütles Kahn naerdes: „Komendandil on täiesti õigus. Mõttekäiku ei tohi katkestada, enne kui see on lõpetatud. Komendant armastab teisi alt vedada, ta meelitas meid libedale teele ja nüüd saime kõik tunda, mida see tähendab.”

Pärast seda vahejuhtumit vältisid üliõpilased pikki jutte humaansusest ja Kahn oli ettevaatlik oma nn Hiina filosoofiaga. Kui tekkis küsimusi konstruktsiooni või materjalide kohta, siis jättis ta vastamise minu või LeRicolais’ hooleks. Ta oli kogenud, et me ei kõhkle teda katkestamast, kui ta eksis inseneriterminites. Üsna pea õppisid teisedki komisjoni liikmed (eriti väljastpoolt kutsutud) olema ettevaatlikud oma kriitika ja subjektiivsete arvamuste avaldamisega. Üliõpilased aga nautisid õppejõudude vaidlusi väga.

Mõned üliõpilased võitlesid oma ideede eest ägedalt. Kord oli ülesandeks kirik. Oli huvitav näha ligikaudu 25 kiriku projekte. Enamasti oli kiriku juures suur parkimisplats, kuid üks üliõpilane ei näinud üldse parklat ette. Üks komisjoni liige pidas seda puuduseks. Üliõpilane seletas, et kirik on püha paik ja ta ei kujutle selle ümber või lähedal sadu autosid. Komisjoni liige oli päri, kuid nõudis siiski parkimisvõimalusi. Ei saa ju sundida inimesi nõnda pikka maad jala käima, ammugi kui kirik on mäe otsas, see oleks liialt harjumatu. Üliõpilane vastas vaikselt ja viisakalt: „Professor, kui te peate võimatuks jalutada sada või sada viiskümmend jardi, siis te ei kuulu minu kirikusse.” Professorile oli selline sirgjoonelisus ootamatu, ta pahandas, istus maha ega küsinud sel korral enam midagi. Hiljem omavahel naersime ja pidasime üliõpilase vastust õigeks ja tabavaks.

Väga sageli läksime pärast neid koosolekuid mõnda mõnusasse kohta või professor LeRicolais’ juurde (ta elas ülikooli lähedal), kus serveeriti jooke ning kus me nautisime huvitavaid ja õpetlikke filosoofilisi diskussioone ja väitlusi. Tavaliselt olid põhiteemadeks arhitektuur ja ülikoolis õpetamine, mida vürtsitati anekdootidega, näiteks vene omadega, mis Kahnile eriti meeldisid, sest need olid vastavalt vene mentaliteedile ja vaimule mahlakad. Tavaliselt kestsid sellised koosviibimised pikki tunde.

Nagu mäletan, oli üks vene lugusid, mis Kahnile eriti meeldis, selline. Siberi raudteel ei olnud sõiduplaani. Nädalas käis üks või kaks rongi, talvel veel vähem. Talumehed tulid jaama, jäid sinna, keetsid süüa, jõid, magasid ja ootasid rongi. Üks pere jõudis kohale, kui rong oli just läinud. Nad jäid ootama. Umbes nädal hiljem tuli jaamaülem jooksuga ja hüüdis: „Pange ennast valmis, rong tuleb kohe!” Talumees oli koos perega just sööma hakanud, lõi käega ja ütles: „Las me sööme lõpuni, küll tuleb järgmine rong.” Arvan, et see jutt meeldis Kahnile just seepärast, et tallegi oli omane vene mentaliteet – ära kiirusta kunagi, igal asjal oma aeg!

Teine lugu, mis talle meeldis, jutustas kahest külast Lõuna-Venemaal Volga kaldal. Ühes külas elasid vene, teises saksa talupojad. Vene talumehed olid laisad ega hoolitsenud oma põldude eest korralikult. Sakslased, vastupidi, töötasid kõvasti, isegi pühapäeviti, niisutades ja väetades oma põlde. Vene külas oli põud ja tõsine nälg, saksa külas oli süüa küll. Venelased läksid kirikusse ja kaebasid papile: „Batjuška, sa ütlesid meile, et kui me tuleme kirikusse, palvetame ja maksame oma maksud, siis jumal kaitseb meid ja hoolitseb meie eest. Meie tegimegi nõnda, aga nüüd jumal karistab meid, aga mitte sakslasi, keda me kunagi pole näinud kirikusse minemas. Nad töötavad isegi pühapäeviti, mis sinu jutu järgi on patt. Ja nüüd on saksa talumeestel kõike küll, aga meie oleme näljas. Sa valetasid meile!” Papp oli pahane ega teadnud, mida öelda. Ta mõtles veidi ja ütles: „Ma ei valetanud teile. Palumine ja jumalasõna on küll hea asi, aga lehmasõnnik on parem.”

Elukutse

Kahn ei arvustanud oma klassis kunagi otseselt arhitekte või arhitektuurieriala; võib-olla uskus ta, et seda teen mina, kus aga võimalus avaneb. Kuid omavahelistes vestlustes ta ei kõhelnud kritiseerimast. Tema arvates ei olnud küllalt asjatundlikke arhitekte, liiga paljud tegelesid äriga. Ta uskus, et arhitektuuriteoseid võivad luua vaid sõltumatud üksikarhitektid, mitte suurkorporatsioonid oma arvutuskeskuste ja administraatoritega. Samuti oli ta kriitiline arhitektuurikoolide suhtes, mille õppejõududel polnud õpetamiseks oskusi ega kogemusi ning kelle teadmised olid allpool igasugust arhitektuurilist taset – ei mingit vaimu, isegi mitte arusaamist sellest, mida arhitektuur tõeliselt tähendab. Kahn arvas, et arhitektuuri ei tohi spetsialiseerumisega killustada. Spetsialiseerunud arhitekt võib projekteerida ainult osi, mis kokkupanduna ei moodusta tervikut. Samuti kaebas ta, et üldsuse huvi hea arhitektuuri vastu on väike; tähtsate projektide jaoks ei jätku kunagi raha. Mina ei nõustunud, et raha oleks Ameerika nõrkade arhitektuuriliste ja inseneriliste tulemuste peapõhjuseks. Võtkem näiteks Torroja ja Maillart – mõlemad töötasid riikides, mis olid võrreldes USAga suhteliselt vaesed, kuid millised saavutused! Viga on selles, et me oleme liiga rikkad; ehitame rahaga, mitte peaga. LeRicolais ja Rice olid minuga nõus. LeRicolais lisas, et tal on kahju, et võimekaid talente nii harva rakendatakse, kuna kõik sel rikkal maal sõltub „dollarist või suhetest”. Kokkuvõtteks jäi tõdemus: raha on ebapiisavalt või liiga palju!

Teinekord rääkisime inseneriteaduste õigest õpetamisest arhitektuuriüliõpilastele. Kahn teadis, oma inseneriteadmiste nõrkust, süüdistades selles ülikooli. Kogu inseneriteadus, mis talle ülikoolis oli õpetatud, koosnes rohkem või vähem üksikutest fragmentidest; insenerieriala kui teadust õppis ta alles minuga koos töötades. On tõsi, et inseneritarkuste pealiskaudne õpetamine arhitektuuriüliõpilastele on vaid aja raiskamine, sest mõni kuu pärast kursuse lõpetamist on peaaegu kõik õpitu ununenud. Põhimõtted, kui need on hoolikalt esitatud ja omandatud ei unune kunagi. Rääkisin Kahnile, et Euroopa õpetamisviis, nagu mina seda tunnen, erineb Ameerika omast põhjalikult. Seal on põhimõtteks õpetada nii arhitektuuri- kui ka tehnikaüliõpilasi mõtlema, mitte lihtsalt täita nende päid seostamata andmetega, nagu meie seda teeme. Euroopas õpetatakse ehitusinseneridele mitu semestrit arhitektuuri – mitte tarbeteadmisi, vaid põhiliselt esteetilisi printsiipe. Samamoodi õpetatakse arhitektuuriüliõpilastele teaduse ja tehnika põhimõtteid. Kui vaadelda Euroopa arhitektide ja inseneride saavutusi, siis on selliste teadmiste mõju ilmne. Euroopas on arhitektuur ja tehnika tihedasti põimunud; sellist tihedat sidet kohtame Ameerikas kahjuks harva. See on põhjus, miks meil on mõlemal alal nii palju ebaõnnestumisi ja nii vähe edu. Kahn nõustus täiesti. Talle meenus, ja nüüd ta mõistis, mida ma mõtlesin meie ja Yale’i ülikooli meistriklasside ühiskoosolekul, kus üks nende üliõpilane küsis: „Mida peab tegema noor arhitekt, et saavutada edu?” Vastasin: „Õppima insenerieriala!”

Üliõpilastega oli Kahn alati heas tujus, vaimukas ja humoorikas. Sageli imestasin, kuidas ta seda suudab, teades tema rasket olukorda: tähtajad suruvad peale, asjatundliku abita, peaaegu alati rahalistes raskustes jne. Kord minu juures, pärast esimesi jooke, tegin sellest juttu ja ütlesin: „Lou, sa võiksid olla miljonär nagu paljud hoopis nõrgemad arhitektid!” Kahn vaatas mulle otsa ja ütles: „August, sa peaksid teadma, et ma olen vist ainus juut, kes rahast ei hooli.” Ta oli üllatunud, kui ütlesin: „Lou, just see ongi sinu viga.”

Naersime mõlemad ja Kahn seletas: „Kui olen oma üliõpilaste hulgas ja õpetan neile arhitektuuri, siis olen õnnelik ja unustan kõik muu. Jah, viivitused ja täitmata lubadused on minu põhimure, kuid kui sa arvad, et nende põhjuseks on minu nõrkus või kõhklused seal, kus on vaja kiireid otsuseid, siis sa eksid. Ma usun, et arhitekt ei tohi käituda nagu kohtunik, otsustades alati: süüdi või mitte süüdi! Paljud arhitektid teeksid nõnda, kuid vaata ja hinda nende kiirete otsuste tulemusi – enamasti on need arhitektuurile eriti kahjulikud. Sellistele arhitektidele on arhitektuur vaid raha tegemise abinõu allikas ning mitte ilu ja kunsti loomine, nagu see olema peab. Minu jaoks ei ole arhitektuur mitte äri, vaid usk, kiindumus ja pühadus rõõmu loomiseks inimestele.“

Tekst pärineb A.Komendandi kirjast prof.Nikolai Alumäele 1984.a., mis on ühtlasi ka tema a. avaldatud raamatu „18 aastat Louis Kahniga” üks peatükkidest.
Tekst on avaldatud A.Komendandi perekonna loal.