uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Anne Griswold Tyng. Louis Kahni mateeria, valguse ja energi

Louis Kahn andis arhitektuurile uued ja ajatud valguse ja varju, tekstuuri, struktuursete tahkiste ja tühikute kontseptsioonid ning sümboolse geomeetria ekpressiivse jõu minimalistlikust monumentaalse mõõtmeni välja. Kahn muutis ebatäiuslikkused uuteks täiuslikkuse kontseptsioonideks. Betoonarhitektuuris jättis ta nähtavale poldiaugud ja rakisejäljed, et “oleks näha, kuidas see tehtud on”. Telliste, kivi ja puidu ühtsuse väljendamiseks nende kokkupuutekohtades peitis ta ära mördi nii telliste kui ka kivide vahel, samuti takutise kivi ja puidu vahel. Kahn ütles: “Vuuk on ornamendi algus” [1. foto]. Need Weissi maja süvistatud “varivuugid” (1947–1949) väljendavad kivi ebaühtlust ja puidu sirget serva takutise varivuugiga. Ehitamise ajal käisime tihti koos Kahniga ehitusplatsil. Paljud kontseptsioonid muutusid Weissidega peetud piknikel toimunud diskussioonide käigus arusaadavaks.

Kahni varivuugi kontseptsioon arenes hiljem nn valgusvuugiks. Kahn ütles: “Paestumist sai alguse ajastu, mil seinad lahknesid ja tekkisid sambad.” Siin Stonehenge’is ja Paestumis annab meie 11-aastane tütar Alexandra muistsetele valgusvuukidele mõõtme ja mustri.

[2. foto] Kahni esimeses prestiižikas hoones, Yale’i kunstigaleriis (Yale Art Gallery, 1951–1953) on valgusvuuk loodud katusesse, mis asub silindrikujulisse šahti asetatud kolmnurkse trepi kohal. Traadist kaitsevõrk trepikäsipuude juures muutub valguses peaaegu nähtamatuks, kuigi on tegelikult väga tugev. (Võrgu avastasin ühest tootmisliiniga tehasest, kui kord üksinda Philadelphia mahajäetud tööstuspiirkonnas käisin.)

Yale’i kunstigalerii tihedalt kokkupakitud tetraeedriline-oktaeedriline laegeomeetria kehastab nn hingava lae kontseptsiooni, mis kuulub veel tänagi arhitektuuri esirinda. Vaade sõrestikule näitab tühikuid, millesse on paigutatud soojendus- ja jahutussüsteemide torud ning hulgaliselt valgusteid ja nende lülitid, mis on tehtud kättesaadavaks. Niisuguse geomeetria sümbolismi leiab Pythagorase platooniliste kehade kontseptsioonis tule, õhu, maa, vee ja kosmose kõige väiksemate osakeste kujunditena. Tetraeeder (tuli) ja oktaeeder (õhk) on valguse, soojuse ja jaheduse allikad.

[3. foto] Enne Yale’i kunstigalerii töö alustamist aastail 1949–1950 olin ma teinud ühe iseseisva tasuta katsetuse algkooli projektiga, mille tetraeedri-oktaeedri struktuur “kasvatas” omaenda tugisambad sellest samast pidevast geomeetriast. Horisontaalse laotusega hoone pakseneb, kui lisakihid horisontaalis vähenevad ja vertikaalis kolme toetuspunkti suunas suurenevad. Iga klassituba on osa suuremast kolmnurgast ning kolmest klassist tekib moodul, mille keskel on torustikud ja kommunikatsioonisüsteemid. Kooli geomeetria on sama, mida lõpuks kasutati Yale’i kunstigalerii laes. Tegelikult kasutas Kahn minu ehitatud mudelit Yale’i galerii torustike ja juhtmete ruumi raamsõrestikku paigutamiseks.

Kuigi seda algkooli ei ehitatudki, stimuleeris selle loomine minu kontseptsiooni totaalsest raamsõrestikmajast, millel oleks struktuuri sees tühikud elamisruumiks. Aastail 1951–1953, kui me töötasime Kahniga Yale’i kunstigalerii kallal, projekteerisin ma niisuguse maja oma vanematele. Ma suutsin saavutada isegi harjumuspärasema nelinurkse plaani, kui olin pööranud kujundit nii, et oktaeedri ruut jäi horisontaalpinnaks, ning ka isa soovitud viilkatuse – mida mina Harvardi disainitudengina Bauhausi mõju all olles vanamoodsaks ja sentimentaalseks pidasin. Maja elas 1954. aastal üle orkaani Hazel 240 km/h liikunud rajutuule, mis naabermajade katused minema pühkis. Minu arvates on see maja esimene, kus on kasutatud omavahel seotud ruumilisi geomeetrilisi kujundeid, mille tühikutesse või laiendustesse on paigutatud pinnad eluruumide jaoks.

[4. foto] Samu geomeetrilisi kujundeid, aga kolmnurkadega horisontaaltasandil, kasutati Kahni ja minu projekteeritud City Toweri juures (ehitamata, 1952–1958). Esimene, madalam ja kaldus sammastega (mis olid ühtaegu nii talad kui ka sambad) variant oli minu iseseisev tasuta katsetus, millega ma lootsin Kahni huvi äratada. Ta märkas asja iva ja me töötasime torni kõrgema variandi juures koos, kusjuures Kahn oli ametlikult arhitekt ja mina arhitekti assistent. Seda torni pole tänapäevani ehitatud, kuigi minu arvates peaks selle struktuur vastu ka 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuse hävitanud jõule, kuna kolmnurka pole võimalik kokku suruda, selle torni struktuur põhineb aga täielikult kolmnurkadel, mis on omavahel seotud. Kui mõni ühendus peaks purunema, läheks surve lihtsalt teistele üle. Kahn laiendas õõnesstruktuuride kontseptsiooni edasi õõneskapiteeliks, kus kolm alumist kaldus sammast on seotud kolme ülemise sambaga. Siin saab õõneskapiteelist midagi enamat kui lihtsalt liides – see annab juurde kasutatavat ruumi torustiku ja süsteemide hoolduseks ja kontrolliks. Kahni arvates oli meie kruvijas, justkui pidevalt liikuv torn Seagram Building’uga võrreldes “nagu korsetiga daam”.

[5. foto] Trentoni supelmaja (1954–1956) jaoks laiendas Kahn oma õõnsa kapiteeli kontseptsiooni õõnessamba kontseptsiooniks. Me kasutasime kaheksa jala pikkusi kandilisi sambaid koridorides, mis viisid riietusruumide vaheseintega varjatud sissepääsude juurde, samuti direktori basseiniäärses kontoris, kloreerimissõlme trepil ning tualettides ja laopindades. Tundub, nagu hõljuksid katused sammaste kohal, kuigi nad on toestatud õõnessammaste betoonist ülaotstesse paigutatud terasest liigendisõrmedega. Kus katuse serv on seintega ühel joonel, on katuste ja sammaste vahel vertikaalne valgusvuuk. Kui seinad on kaugemal, on valgusvuugid tegelikult laeaknad. Kelpkatuse harja all on ka ruudukujulised avad. Sel ajal ei kasutanud Kahn nimetust valgusvuuk. Purskkaevubasseini lihtne ring ruudukujulises ruumis meenutab filosoofide “ringi raamimist ruuduga”. Kahn väljendab sama sümboolikat oma Exeteri raamatukogus (New Hampshire), “raamides kera kuubiga”.

[6. foto] Omaenda Philadelphia maja kolmanda korruse juurdeehituse jaoks (1965–1968) tegin ma 15 jalga kõrge ja 8 tolli laia valgusvuugi. Kolmnurksed aknad magamispööningu ümber on üksiti ka valgusvuugid alumise ateljee joonestuslaudadele. Magamispööningu kõige intiimsem paik pakub ka kõige suurepärasemaid vaateid Philadelphia linnale.

Kahni Salki instituudi (1959–1965, La Jolla, California) suur õu tundub olevat otseühenduses Vaikse ookeaniga. Kitsas veekanal muutub päeval valgusvuugiks ja öösel varjuvuugiks, mis kaob ookeani. Maastikuarhitekt Luis Barragan nimetas Salki õue taevasse viivaks fassaadiks. Kahni Salki instituut on suurepärane näide tema võimekusest sümbolistliku jõu väljendamisel.

[7. foto] Kimbelli muuseumis (1968–1974) lõi Kahn oma valgusvuukidele ebatavaliselt mitmekesised varjud. Varivuuke leidub betoontarindite ja travertiinist lisadetailide vahel, terasest aknaraamide ja betoonseinte vahel, siseuste raamide ja nende tahvlite vahel. Valgusvuugid on võlvide tsükloidkaarte ning kaunilt pingestatud täitekaarte vahel võlvikandades. Õuesid võib mõtestada kui väga suuri valgusvuuke, igaüks oma taimede värvi. Domineerivad valgusvuugid on 100-jalased lõhed võlvides, mida külgseintest lahutavad konsoolid. Otsene valgus pääseb sisse väikestest avadest ning enamus loomulikku valgust peegeldub lakke, kus tsükloidne pind selle dünaamiliselt hajutab (vastandina poolringjale kõverale, mis peegeldab ainult keskpunkti). Kuigi teadupärast mõjuvad päikese ultraviolettkiired kunstivaradele hävitavalt, tõestavad Kimbellis tehtud testid õnneks, et seal seda juhtunud ei ole.

[8. foto] Pealinnakompleks Dhakas (1965 kuni 1974 pärast Kahni surma) on Bangladeshi võimas sümbol, mida näeb isegi postmarkidel ja rikšadel. Assambleehoone suurt saali ümbritsevad mošee ning koosolekuruumide ruudu- ja silindrikujulised tornid, mis pakuvad ka varju ja jahedaid õhuvooge. Eluhoonete ruumiline geomeetria muudab vihmade ajal veega ümbritsetud saareks muutunud pealinna väga võimsalt monumentaalseks.

Mina hakkasin Stonorovi ja Kahni juures tööle 1945. aastal ja läksin 1947. a koos Kahniga tema iseseisvasse praksisesse. Siin oleme tema uues büroos, mida ta jagas ehitus- ja mehhaanikainseneridega. Arhitekti ja õpetajana mõtles Kahn loomeprotsessi põhjalikult läbi. Ta ütles tihti: “Pliiatsist ei saa mõtteid välja imeda.” Yale’is õpetamise ajal kirjutas ta mulle kirja, kus oli tema loomeprotsessi kontseptsiooni kujutav joonis. Kahni “Ruumi, korra, kujunduse olemus” oli vastus tõsiasjale, et tudengid lihtsalt järgisid olemasolevaid näiteid, tehes neisse enesehinnangu säilitamiseks mõningaid muutusi. Kahn lasi neil oma plaanid minema visata, olla avatud kõigile aja ja ruumi võimalustele ning loobuda osast egost, et küsida: “Milleks tahab ruum saada?”. Mingi korra või mõtte pealesurumise asemel käskis Kahn üliõpilastel olla rohkem avatud kõikehõlmavale kontseptsioonile, mis neile pähe tulla võib – see oleks läbimurre “Korda”, mis viiks edasi “Kujunduse” etappi, et arvestada eelarve, koha, funktsiooni, struktuuri ja materjali vajadustega.

Louis Kahni arusaamal loomeprotsessist on ebatavalisi sarnasusi minu tsüklilise loometeooriaga, milles on järgmised etapid:
1) väljakutse,
2) ajaloo või pretsedentidega tutvumine,
3) avatus “ruumi olemusele” või küsimusele “Milleks tahab ruum saada?”,
4) kujundus.

Ma olen leidnud viis samasugust vormi ja energia tsüklit, mis liiguvad lihtsast keeruliseni ning jõuavad läbimurdeni järgmise tasandi lihtsusesse. Kaks tsüklit võrdlevad desoksühemoglobiini nähtamatut sisestruktuuri Dumbelli udukogu tohutu struktuuriga kosmilises ruumis; kolmas tsükkel näitab universumi nelja jõudu, neljas näitab tsüklilises vormis Carl Jungi individualiseerimise psüühilist protsessi ning viies tsükkel näitab muutuvat empaatiat kunsti ja arhitektuuri stiilide suhtes.

Lossiga saare lapsepõlve tuulikute energiast
märgitud hõõguvate süte armidega,
mis ehk süütasid tema loomingu leegi,
uurides värvi, valgust ja varju, struktuurseid tühikuid ja tahkiseid,
leides geomeetria monumentaalset jõudu,
andis Louis Kahn uue ekspressiivse jõu ja ajatu tarkuse
mateeria, valguse ja energia arhitektuurile.

Tõlkinud Tiina Randus

Anne Griswold Tyng, FEAIA, kaitses Harvardi ülikoolis arhitektuuri erialal magistrikraadi ühena esimestest naistest, kellel lubati õppida arhitektuurikoolis. 30 aastat töötas ta Louis Kahni büroos, kõigepealt arhitekti abina, siis partneri ja lõpuks konsultandina. 1950. aastatel kaasati ta planeerimiskavadesse ja odavate elamute projektidesse Philadelphias. Ta töötas tihedalt koos Kahniga selliste projektide kallal nagu Yale’i kunstigalerii, Trentoni supelmaja ja Erdman Halli ühiselamud Bryn Mawri kolledžis.

1975. aastal, samal aastal, kui Tyng kaitses Pennsylvania ülikoolis doktorikraadi arhitektuuri erialal, anti talle Ameerika Arhitektuuriinstituudi stipendium ja Riikliku Akadeemia akadeemiku aunimetus. Järgmisel aastal oli ta üks 20-st, kes sai kutse osaleda naisarhitektide rahvusvahelisel konverentsil Iraanis, mille korraldas Rahvusvaheline Naisarhitektide Liit UIFA.

Tyng on avaldanud arvukalt artikleid, mida on tõlgitud itaalia, prantsuse, saksa, hispaania, jaapani ja farsi keelde, ning ta on 1997. aastal Rizzolis ilmunud raamatu “Louis Kahn to Anne Tyng: The Rome Letters 1953–1954” (vabas tõlkes: “Louis Kahnilt Anne Tyngile: Rooma kirjad 1953–1954”) toimetaja ja autor. Ta on hõlmatud teatmeteostesse “Who’s Who in the World” ja “MacMillan Encyclopedia of Architects”. Tyng õpetas Pennsylvania ülikoolis 27 aastat ning on pidanud rahvusvahelisi loenguid oma töö ja Louis Kahni teemal. Anne Tyng osales Louis Kahni päevadel ühe pealektorina.