uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Anne Save de Beaurecueil ja Franklin Lee. Arhitektuuriline vahendamine: kliima vs kultuur

Nii akadeemilises uurimistöös Architectural Associationi 2. diplomirühmas kui ka oma büroos SUBdV oleme juba mõnda aega tegelenud keskkondlike ja kultuuriliste mõjurite duaalsusega arhitektuuris. Meie peamiseks eesmärgiks on olnud tuua tavapärasesse ökoloogilise arhitektuuri käsitlusse uusi sotsiaalseid ja esteetilisi mõõtmeid. Seda teemat on uuritud kolmes erinevas, ent omavahel seotud valdkonnas, liikudes „sileda” ja „artikuleeritud” ringluse topoloogiate, puhtfunktsionaalsete ja ülimalt ornamentaalsete keskkonnaseadmete, ning lõpuks kõrgtehnoloogilise arvutusliku ja madaltehnoloogilise käsitööndusliku vormiloome ning tootmistehnoloogiate ja -materjalide vahel, et pakkuda lahendusi mitmesugustele ühiskondlikele vajadustele tänapäeva muutlikes linnakeskkondades.

Sile vs Artikuleeritud
1990. aastate alguse arhitektuuriteooria ja arvutipõhine disain uurisid deleuze’iliku „sileda” ruumi mõisteid, et tekitada uusi voolavaid seoseid muidu kihistatud keskkondade vahel. Juhtivad arvutipõhised disainerid, nagu Greg Lynn, võtsid kasutusele 3D modelleerimistarkvara, näiteks Aliase ja Maya programmid, uut tüüpi sileda topoloogilise arhitektuuri kujundamiseks, mille eelkäijana võiks nimetada 20. sajandi keskpaiga Brasiilia arhitektuuri, mida Rio de Janeiros esindavad Oscar Niemeyeri hooned ja São Paulos Paulo Mendes da Rocha omad. Kummalgi ajastul püüdsid arhitektid luua „ligipääsetavat arhitektuuri”, mis võimaldaks sujuvat kultuuri- ja majandusvoolu, muutes liikumistrajektoore või pinnakäsitlust, et saavutada lõpptulemusena erinevate funktsioonide omavaheline ühendamine ning leida uusi lahendusi monoliitse ja kihistatud modernistliku arhitektuuri asemele.

Kui mõningad neist 1990. aastate „pinnamanipulatsiooniprojektidest” sajandivahetuseks valmis ehitati, olid tulemused siiski vägagi monoliitsed: hoone toimimise muudes aspektides peale vormi olid need detaili tasandil väga vähe läbi töötatud, näiteks ei võetud arvesse kliimatingimusi. Edasised arengud parameetrilise modelleerimise süsteemides on toonud kaasa suurema täpsuse ja kontrolli taseme mitte ainult tootmises, vaid ka keskkonnatingimuste ja konstruktiivsete jõudude simuleerimises ning arvessevõtmises. Tulemused on nähtavad eeskätt katuse- ja seinasüsteemide komponentide rohkuses. Seevastu jäid suuersti tähelepanuta pinnad kui mastaapsed ringlussüsteemid ja trajektoorid, mis määratlevad ruumikasutust ja arhitektuuri kultuurilist aspekti.

Meie uurimistöö eesmärk oli leida võimalusi, kuidas ühendada tehnoloogiline toimimine ja sotsiaalselt korrastavad pinnamanipulatsioonid, keskendudes eeskätt keskkonna- ja kultuurivoogude sünkroonsusele. Võtsime kasutusele termini „artikuleeritud pinnad”, et muuta olemasolevate homogeensete programmide, majanduse ja kontekstide toimimist. Tehniliselt oleme üritanud sulandada omavahel kultuuri- ja keskkonnamõjusid, püüdes kombineerida monoliitseid ehk „siledaid” pindu (mida on kasutatud nii Niemeyeri sujuvate panduste süsteemides kui ka 1990. aastate „topoloogilistes” hoonetes) praeguse komponendipõhise disaini „artikuleeritud” strateegiatega. Monoliitsed pinnad suunavad tõhusamalt tuult ja (õhu)ringlust, samal ajal kui korduvate komponentide kasutamine on abiks päikesevalguse optimeerimisel ja tootmisprotsessides. Lähtudes osaliselt senisest, voolavatele katkestamata pindadele suunatud disainistrateegiatest, asusime monoliitseid moodustisi parameetriliselt teisendama, otsides neile mitmemastaabilisi, globaalseid ja komponendipõhiseid vasteid, mis toovad sisse uut tüüpi konstruktsiooni-, ornamendi- ja tootmisloogika.

Keskkond vs Ornament
Kultuuri ja looduse sidumiseks oleme püüdnud muuta alussüsteeme keskkonnatundlikumaks ning luua „keskkonnast lähtuvat dekoori” (environmental ornamentation), nagu nimetame seda oma õpperühma 2006.–2007. aasta ainekirjelduses. Parameetrilise keskkondliku projekteerimise tarvis tuli muuhulgas ümber mõtestada esteetika olemus ja leida uus ühiskondlik eesmärgistatus
, et jätkusuutlikke disainivõtteid ei käsitletaks üksnes ühe uue lisandina olemasolevas projekteerimiskriteeriumide loetelus, vaid need moodustaksid lahutamatu osa projekteerimisprotsessist ja hoone enda igapäevasest toimimisest. Kui ökoloogiliselt teadlikest võtetest ja funktsioonidest saab dekoratiivsuse, hoone tunnetusliku mõju ja keerukate ringlussüsteemide orgaaniline osa, omandab jätkusuutlikkus suurema linliku ja kultuurilise tähtsuse.

Siiski nõuab „dekoori” termin täpsemat määratlemist. Sellel on paraku ülivõrdelise ja dekoratiivse kaastähendused, sest traditsiooniliselt on seda määratletud puhtalt pindmise väljendusena. Siiski leidub termini varasemas kasutusviisis mitmeid „keskkondlikke omadusi”, mis modernistliku arhitektuuri lamedate ja eksponeeritud fassaadide puhul on kõrvale jäetud. Näiteks peitub karniiside taga katuste ja seinte vahel torustik, samal ajal kui sügavad ornamentaalsed aknapaled aitavad hajutada valgust hoone sisemuses. Asjaolu, et traditsiooniline ornament hõlmab sageli biomimeetilisi omadusi – näiteks võiks tuua lillemotiivid ornamentaalsetel struktuuridel alates korintose sammastest kuni Louis Sullivani pilvelõhkujate fassaadideni –, tekitas meis küsimuse, kas looduse vormiline kopeerimine võiks toimida ökoloogiliselt. Siiski, selle asemel et kasutada ainult lillede ornamentaalset vormi, tegime õpperühma 2005.–2006. aasta ainekirjelduses ettepaneku selgitada välja taimede ja lillede vormi kasutusvõimalused vahendajatena keskkonnas, et luua uusi arhitektuurseid detaile. Näiteks suunab epifüütiliste taimede õielehtede keerukas ja pilkupüüdev kuju vett, juhib valgust nõgudesse, kuhu koguneb vesi, ning meelitab ligi saaki, et pakkuda taimele energiat ja toitaineid. Need ornamentaalsed lillevormid olid inspiratsiooniks vahendite disainimisel, mis sarnasel moel suunavad hoonesüsteemides valgust ja vett. Erinevalt kõikjal leiduvast monoliitsest modernistlikust arhitektuurist on ornamentaalse disaini väiksemad mõõtmed ning keerukad korduvad omadused mänginud olulist rolli spetsiifilise paigutusega ühendussüsteemide loomisel, võttes arvesse dünaamilisi ja muutlikke loodusjõude.

Et vältida „dekoori” termini dekoratiivseid, pindmistel omadustel põhinevaid kaastähendusi, käsitles ainekirjeldus lisaks „koreograafiat” kui”voolava ornamendi” loomise moodust. Voolu koreograafia võimaldas meil töötada ruumilisemalt, ühendades keskkondlikud ja kultuurilised mõjutegurid. Näiteks keerukates liikumistrajektoorides tekkivad uudsed ja kaunid valgusefektid on kavandatud peamiselt esteetilistest kriteeriumidest lähtudes. Koreograafia ja 3D modelleerimise abil timmiti paika hajutatud valgus ja varjud, loomulik ventilatsioon ja elavad veevood, et monoliitseid arhitektuurseid mahte keskkondlikumaks muuta.

Kõrgtehnoloogia vs Madaltehnoloogia
Hiljuti on tegeletud uurimistööga Architectural Association’i ja Hollandi Arhitektuuriinstituudi (AA–NAi) töötoas, mille viisime São Paulos läbi 2010. aasta suvel eesmärgiga taaselustada iganenud, kasutuid ja hooletusse jäänud linnakeskkondi ja -kogukondi ning füüsilisi materjale, kasutades uuenduslikku arvutipõhist disaini ja digitaalseid tootmisprotsesse. Ühtlasi püüdsime määratleda uue põlvkonna digitaalset loomeprotsessi, mis rakendab nii kõrg- kui ka madaltehnoloogilisi strateegiaid. Kõrgtehnoloogilise digitaalse disaini tehnikad ja kõrgtehnoloogilised digitaalsed tootmismeetodid ühendati taaskasutatud objektide madaltehnoloogilise rakendamisega ning lisaks madaltehnoloogiliste montaažitehnikatega, mida kohalikud elanikud võiksid rakendada. Lähenemisviis oli inspireeritud brasiiliapärasest traditsioonist kasutada leidlikul moel lihtsaid materjale, nagu seda on tehtud Campana vendade ja Ernesto Neto projektides ning isegi Nilson Garrido SpoKeskkond vs rdiakadeemia juures.
Eelolevad 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on ajendanud korraldajaid, sponsoreid ja kohalikke väikeettevõtjaid otsima võimalusi, mil moel spordikultuur võiks mõjutada problemaatilisi linnakeskkondi. Edendamaks spordiga tegelemist rohujuure tasandil kujundas ja valmistas töögrupp prototüüpe, et täiustada São Paulo Garrido Poksiakadeemia välisportimisvõimalusi. Tegu on mitteametliku viaduktidealusel alal asuva vaba spordiasutusega, mille asutas endine poksitšempion Nilson Garrido, et pakkuda vaestele kohalikele elanikele uusi võimalusi ning tõsta nende distsipliini ja enesehinnangut. Meelitades ligi erinevaid ühiskonna- ja majandusgruppe, on akadeemia oma improviseeritud poksiringi, vanade poksikottide, annetusena saadud ja lagunenud jõusaalivarustuse ning koguni annetatud raamatukoguraamatute ja klassitoolidega tekitanud meediasensatsiooni ning leidnud kajastamist dokumentaalfilmides ja rahvusvahelistel näitustel. Poksiakadeemia suure ühiskondliku mõju tõttu on São Paulo linn annetanud Garridole teisigi viaduktialuseid ruume uute keskuste rajamiseks, samal ajal kui São Paulo spordiminister otsib võimalusi Garrido olemasolevate spordikeskuste tingimuste parendamiseks. AA-NAI töötuba sekkus nendesse ruumidesse, rakendades digitaalseid tootmistehnikaid strateegiliste detailide, sealhulgas istmete ja panipaikade, valgustuse ja veevärgiseadmete loomiseks, et avardada akadeemia tegevusvõimalusi ning parandada selle ligipääsetavust ja nähtavust.

Kõrgtehnoloogiline disain hõlmas parameetrilist digitaalset modelleerimist ning arvjuhtimisega (CNC) tootmist, sealhulgas kiirprototüüpe ja laserlõiget. Madaltehnoloogiline disain tähendas ümbruskonnast leitud taaskasutatud materjalide, näiteks pruugitud autokummide, plastpudelite ja -istmete, kaubaaluste, metallist tugevduslattide ja isegi vanade CD-plaatide uudset kasutamist, ning lisaks lihtsaid koostemeetodeid, nagu metall-lattide käsitsi painutamist digitaalselt toodetud šabloonide abil. Kõrg- ja madaltehnoloogiat kombineeriti, ühendades taastöödeldud materjale digitaalselt toodetud elementide abil. Marginaliseeritud kogukondade taaselavdamine ja materjalide loov, dekoratiivne kasutamine Nelson Garrido vaimus pälvib jätkuvalt nii meedia kui ka kohalike elanike tähelepanu, muutes igapäevase ülevaks.

Pealtnäha vastuoluliste kavatsuste kõrvutamine arhitektuuris annab võimaluse uuendusteks ja etteantud tüpoloogiate ümbermõtestamiseks. Parameetrilised vahendid aitavad ühendada sileduse ja artikuleerimise eri tasandeid, dekoori ja keskkondlikku funktsiooni ning kõrg- ja madaltehnoloogilisi meetodeid. Eesmärgiks on olla senisest vastuvõtlikum, et suuta kohaselt reageerida järjest keerukamaks muutuvatele ühiskondlikele ja keskkonnatingimustele.

Artikkel on osaline väljavõte teosest: Anne Save de Beaurecueil ja Franklin Lee, Articulated Grounds: Mediating Environment and Culture, AA Agendas 7 (London: Architectural Association Publications, 2009)