uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Andres Ojari, Toomas Tammis, Siiri Vallner, Aet Ader, Kadri Klementi. See on radikaalne kontekstualism.

Vestlus Eesti Kunstiakadeemia
arhitektuuriteaduskonna magistritöödest

2. juulil 2015 vestlesid EKA arhitektuuriteaduskonna magistriprogrammi juht Andres Ojari (AO),
arhitektuuriteaduskonna dekaan Toomas Tammis (TT), magistritööde hindamiskomisjoni liige Siiri Vallner (SV)
ning Ehituskunsti peatoimetajad Aet Ader (AA) ja Kadri Klementi (KK).

AA: Mida Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-teaduskonnas magistritöö tegemine tähendab?

TT: Varem öeldi magistritöö kohta, et see on esimene iseseisev töö. Nagu teisteski ülikoolides, nähti magistritööd tudengi võimalusena tõestada, et ta on mõtlemis-, tegutsemis-, organiseerimis- ja esitlusvõimeline. Sellisel tööl oli küll juhendaja, kuid tihti jäi üliõpilane üsna omapäi. See oli EKA arhitektuuriteaduskonnas samamoodi veel 20 aastat tagasi, kuid tegelikult muutusid sellised magistritööd aina halvemaks ja pealiskaudsemaks, pelgalt kunstiliseks žestiks. Oli vaja muutust.

Enam ei tähenda juhendamine magistritöö kontekstis niivõrd hoone tegemise, vaid mõtlemise protsessi juhendamist: kust ja mil viisil teavet otsida, mida sellest talletada, kuhu see viib. Eeldame, et magistritööd tegema asuv tudeng juba põhimõtteliselt oskab hooneid projekteerida. Magistritöö on koolitee viimane osa, kus magistrant võtab kokku, miks ta midagi teeb, mil viisil mõtteid genereerib, kuidas on see seotud muu maailma ja teiste sarnasel teemal tehtud töödega ehk kontekstiga laiemas ja kitsamas mõttes.

See on tähtis muutus, tööd on läinud üha enam läbimõelduks. Väidaksin lausa, et tänavused magistritööd olid kõige läbimõeldumad üldse.

KK: Magistritöö on arhitektuuriteaduskonnas erandlik, kuna see on projekt, millel on ka kirjalik osa. Kas kirjutamist juhendatakse rohkem kui varem?

AO: Tegelikult juhendatakse ausust. Magistrante julgustatakse olema aus iseenda ja oma mõtete vastu. Magistritöö ei ole duaalne maailm – tekst ei ole aluseks praktilisele tööle või vastupidi. Kogu protsess on üks läbipõimunud struktuur, mille erinevad osised mõjutavad teineteist. See ei ole esmakordne taoline kogemus, stuudiumi jooksul puututakse korduvalt kokku projektidega, mille lahutamatuks osaks on tekst.

On oluline, et ka magistritöö protsessi enda kirjeldamine jõuaks teksti. Tegelikult on see väga sügav eneseanalüüs ja vaprus tunnistada ekslemist või ka eksimist, kajastada seda magistritöö tekstilises osas.

SV: Ma ei tea, kas seda nimetada aususeks, aga mulle tundub, et tudengitel on muidu kiusatus näidata ennast võimalikult targana, targemana, kui nad on. Aga seda ei ole tegelikult vaja, sellega nad ei saavuta midagi enamat.

TT: Võiks öelda, et töid ei või teha ilusamana, kui see adekvaatne on.

SV: Just.

KK: Kas selline areng magistritöö protsessis on mõjutatud praktikal põhineva uurimuse (research by design) suunast? See kõlab sarnaselt.

AO: Lihtne on see populaarne märksõna peale kleepida, aga arvan, et tunneme ka ühiskonnana vajadust niimoodi tehtud magistritööde järele. Enam ei ole mõtet edasi arendada duaalset maailma, kus praktika ja teooria on kaks eri asja. Ühiskond ei vaja inimest, kes teeb päeval tööd ja õhtul loeb tarku raamatuid.

TT: Teooria ei põhjenda praktikat ega ka vastupidi. Need on üksteist toetavas suhtes. Me püüame isegi öelda, et tekst ei ole teooriaosa ja töö ei ole praktikaosa – need on samad mõtted, mis väljenduvad erinevatel viisidel.

Kunagi püüdsime tõesti teha tekstiosa täiesti eraldi, et see oleks puhas muudest küsimustest ja probleemidest ning et sellelt ammutataks mõned ideed, mida hiljem projektis ruumiliselt rakendada. See tundus selge põhimõttena, aga tulemused olid suhteliselt halvad. Tekstid jäid õhukeseks või siis ei kandunud ideed huvitavatest tekstidest projekti. Ühesõnaga, seesugune lahutamine osutus väga väheviljakaks. Nüüd alustatakse projekteerimisega samal ajal kui teksti kirjutamisega.

SV: See on sarnasem reaalsele arhitekti tööle. Arhitekt mõtestab ju kogu aeg jooksvalt seda, mida teeb.

TT: Eik Hermann juhendab juba mõnda aastat tekste eraldi. Just Eik on rääkinud tekstidest läbi mõõtkava. Maht, mis on kirjutajale ette antud, tähendab tegelikult mõõtkava. Kõigest ei saa kirjutada, tuleb valida üldistusaste. Eik tõi paralleeli joonistega – 1:1000 ja 1:50 joonistel ei saa kujutada samu detaile. See on ka tudengitele hästi mõistetav võrdlus. Kuna teksti maht on ette antud, peavad nad leidma sellega sobiva üldistusastme.

AA: EKA arhitektuuriteaduskonna magistritööde puhul on tajutav ühiskonnakriitiline mõtlemine. Kuidas tudengid selleni jõuavad?

AO: Ma arvan, et see saab alguse kursuseprojektidest, mis on alati kas otseselt või kaudselt seotud hetkel aktuaalsete teemadega. Nende kõrval on muidugi olemas ka abstraktsed teemad – see tasakaal on kureeritud. Magistritöö teemad tulevad aga ikkagi üliõpilaste poolt. See, et nad soovivad olla kohal ja praeguses ajas aktuaalsed, on nende tahe ning seda toetatakse.

TT: Tõsi – üsna vähe on neid, kes tahavad lihtsalt ikoonilist maja teha. Igal aastal muidugi mõni on ja see ei ole tingimata halb. Helin Kuke tehtud ooperiteater oli isegi päris äge minu meelest. Enamasti on sellise projekti taustal soov näha ennast suure arhitektina, kes teeb ikoonilisi maju, ja viia see soov ellu kui mitte mujal, siis vähemalt kooliski. Tavalisemad on aga probleemipüstitused, mille keskmes on teema – ning lahendus asetub sel juhul erinevatesse kontekstidesse ja vormub erinevatel viisidel.

AA: Varem on tudengid kritiseerinud, et nüüdisaegset arhitektuuriteooriat käsitletakse vaid neljandal aastal. Selline õppekava ei toeta tänase konteksti tajuma õppimist ega eneseanalüüsi arendamist. Kas praegu käivad ajaloo ja tänapäeva tundmaõppimine paralleelselt?

TT: Üldist õppekava on tõesti äsja muudetud. Kunstiajaloos tehakse kiire ülekordamine esimese kursuse sügissemestril ja kevadsemestril liitub paralleelselt 20. ja 21. sajandi lugu.

AO: Kuigi ajateljel orienteerumine on oluline, ei ole ajaloo õpetamine enam kronoloogiakeskne, vaid teemapõhine. See on juba pikemat aega olnud arutlemist soosivas seminariformaadis.

SV: Kõrvaltvaatajana tundus, et viimastel aastatel on saavutatud olukord, kus paremates töödes moodustavad tekstiosa ja projekt hea terviku.

TT: Seda on tõepoolest palju rõhutatud, et magistritöö tekst ei tohi olla nagu halb ajalugu või halb filosoofia. Kirjutada tuleb ikkagi sellest, mida ja miks sa teed või miks sa midagi muud ei tee.

SV: Mulle tundus, et tänu sellele jõudsidki mitmed tudengid sel aastal küllaltki ootamatute tulemusteni. Minu jaoks oli päris mitu tööd, mis läksid raamist välja, ja ma arvan, et see saab alguse just uurimise ja kirjutamise faasis.

AA: Milliseid magistritöid tänavustest esile tõsta?

SV: Mulle isiklikult meeldisid väga tööd, millel oli kerge provokatsiooni moment juures. See ei pea olema ideaal magistritöö juures, see on lihtsalt mu isiklik eelistus. Selliseid töid, millele peale vaadates on esimene reaktsioon hämming, oli päris mitu. Näiteks Maria Freimanni „Saatkond kui kaasaegne kaitstud keskkond linnaruumis” ja Maria Alneki „Nutika ruumi võimalikkusest Põltsamaa lossis” ning toiduteemalised tööd: Kaisa Kanguri „Gastronoomiline sfäär” ja Kristjan Reidi „Tallinna toitmine”. Nad ei saanud kõik tingimata parimat hinnet, aga see, et need ei paigutunud ühtegi lahtrisse, tõstatas uusi põnevaid küsimusi.

TT: Kool on üha tihemini küsinud, läbi kõigi aastate, I kuni V kursuseni, miks-küsimusi – miks midagi tehakse. Ja seejärel kuidas täpselt. See aitab luua isiklikke veenvaid ja huvitavaid maailmu, mis parimal hetkel ongi natuke hämmeldavad. Ometi on neis oma sisemine selge ülesehitus.

Sellise lähenemise varjukülg võib olla see, et kõigele püütakse alati leida ratsionaalseid põhjendusi. Maria Alneki Põltsamaa lossi teemaline töö oli selles mõttes silmiavav. Tal oli terve magistriaasta jooksul väga keeruline. Kogu aeg küsiti, miks sa seda teed, mis mõte sellel on. Ja kunagi ei olnud päris selget vastust. Funktsioonile allutatuse ja funktsiooni eesmärgipärasuse küsimuse tõstatamine on muidugi väga oluline. Töö kaitsmisel rääkis Maria ausalt, kus need funktsiooni küsimused kogu aeg on olnud, mil viisil neile ei ole saanud kunagi vastata ja mis on selle aluseks – mitte otseseks ratsionaalseks põhjenduseks, aga lihtsalt aluseks sellele –, mis ta tegi. Tema esitlus oli väga hea. Ja ta oli loonud liikuva maailma, millel on tegelikult oma väga huvitavad ruumilised kvaliteedid ja lõpuni puudub selge funktsioon ja põhjendus. See oli hetk, kui saime aru, kui oluline on lubada ja mitte ära kaotada abstraktset ruumiga tegelemist.

Nutika ruumi võimalikkusest Põltsamaa lossis. Maria Alnek, 2015.

Nutika ruumi võimalikkusest Põltsamaa lossis. Maria Alnek, 2015.

Tallinna toitmine. Kristjan Reidi, 2015.

Tallinna toitmine. Kristjan Reidi, 2015.

AA: See on vist üks EKA arhitektuuri omapärasid, et kõik on üsnagi ratsionaalne.

AO: Seda muljet rõhutab magistritöö kaitsmise formaat, 40 minuti piiraeg. Seal tuleb väljenduda väga konkreetselt. Aga kui tööd lugeda – toon näiteks Maria Freimanni saatkonna teemalise töö – võib leida sealt väga peent irooniat või allteksti, mis on peidetud sellesse selgelt esitletud projekti.

AA: USA saatkond Tallinnas, nõukogudeaegse kooli ümbermõtestamine, auditiivne linnaruum muusikamaja näitel ja elamuühistud on väga aktuaalsed teemad, millel olid asjakohased retsenseerijad väljaspoolt kooli. Kas nende praktikute kaudu võivad magistritööd leida reaalset rakendust?

AO: Retsensendid tagavad tõesti meie konnatiigile natuke suurema audientsi. Ühelt poolt on see võimalus ideid koolist välja saata. Teisalt on meil endil tore teada, kuidas reageerib erialaväline seltskond meie mõtetele. Võib-olla see teine eesmärk on isegi olulisem – leida endale tagasisidet.

Ma arvan, et järgmine aasta tuleb natuke erinev. Sel aastal said kolm väljavalitud tudengit stipendiumi (Riigi Kinnisvara stipendiaadid olid Maria Freimann ja Kerstin Kivila, Tallinna linnavalitsuse välja antava Anton Uessoni stipendiaat oli Mihkel Meriste), mis annab võimaluse stipendiaatide töid stipendiumi andjale tutvustada. See on hea platvorm.
Teine võimaliku rakenduse leidmise formaat on teemade mess, kus magistriaasta alguses pakuvad ettevõtted ja institutsioonid väljastpoolt kooli just praegu olulisi teemasid.

SV: Ma kahtlen, kas teemad retsensentide kaudu tegelikult levivad. Mulle tundub, et see ülesanne jääb suuresti nende samade noorte inimeste endi kanda. Paljud otsisid oma töös seda, kes arhitekt tänapäeval üldse on või mis roll arhitektil on, proovisid teadlikult või mitte seda elukutset uuesti mõtestada. Nad lähevad nende samade mõtetega välja ja sealtkaudu me tegelikult peaksime sellest kõigest nüüd varsti kuulma.

AO: Tegelikult on nad juba läinud koolimajast välja. Näiteks töö „Omaalgatuslik elamuehitusühistu – alternatiivne võimalus eluruumi loomiseks” autor Anni Haldre lõi terve imaginaarse maailma, mida ta „testis” erinevate osapoolte, sealhulgas lisaks võimalikele elanikele ka panga laenunõustajate peal. Pealiskaudselt vaadeldes võib öelda, et ometi oli töö väljund teatud määral banaalne, olukorda reflekteeriv. Olen aga järgi mõeldes jõudnud mõistmisele, et see ei olnud tema saamatus tegeleda just sellise ruumiga – tal ei ole mingit probleemi disainida ruumi nii-, naa- või kolmandat pidi. Ta suutis tõestada, et kaasamise protsess leiab sellele iseloomuliku ruumilise väljenduse. Hoopis olulisem on aimata Anni magistritöös aga tahet seada küsimuse alla arhitekti roll kaasaegses ühiskonnas.

Gastronoomiline sfäär.  Kalaturg ja Kultuurikatla Aed.  Kaisa Kangur, 2015.

Gastronoomiline sfäär.
Kalaturg ja Kultuurikatla Aed.
Kaisa Kangur, 2015.

AA: Kui paljud teemad jõuavad meediasse ja kas meedia annab ideele jõudu?

TT: Meedia on ise sellest kord aastas huvitatud, et midagi värsket kajastada. Loo avaldamisele tavaliselt midagi sisulist ei järgne. Aga võib-olla ongi palju loota, et magistritöö läheb üsna sarnasel kujul edasi. Mõtted levivad ja on aluseks mõne inimese otsustele või isegi muudavad neid. Ma arvan, et need mõjud on pikaajalised ja kauged ja tagantjärele on seda seost võib-olla raske tuvastada. Aga arvan, et see on olemas.

KK: Kas teemade messil on tootjate kõrval esindatud ka näiteks vabakond või avalik-õiguslik sektor?

AO: Jah, isegi mitme teemaga. Sindi omavalitsus tutvustas lähteülesandena üht konkreetset kinnistut, koostöös kinnistu omanikuga. Rummust oli analoogne pakkumine. Kose vallavalitsus tundis muret suhteliselt ebamäärse vallakeskuse üle. Isegi tootjad esitlesid laiemaid teemasid, näiteks Kiruna linna kolimine[1] või tudengite ühiselamu tüpoloogia Rootsi näitel. Muidugi on siin näha tootja huvi teatud turul toimetada, aga samas suutsid nad oma teemad väga abstraktselt sõnastada. Otseselt tootega seotud pakkumist ei olnudki – mida me võib-olla isegi ootasime, et magistritöös avaneks võimalus väga täpselt keskenduda mingitele detailidele.

 Omaalgatuslik elamuehitusühistu: alternatiivne võimalus eluruumi loomiseks. Anni Haldre, 2015


Omaalgatuslik elamuehitusühistu: alternatiivne võimalus eluruumi loomiseks. Anni Haldre, 2015

Kohandatav kool. Arhitektuursed võtted koolide rekonstrueerimiseks,  Koeru kooli näitel. Kerstin Kivila, 2015.

Kohandatav kool. Arhitektuursed võtted koolide rekonstrueerimiseks,
Koeru kooli näitel. Kerstin Kivila, 2015.

AA: Kuidas magistritöö tegemine välja näeb? Kas stuudio saab magistrant ise valida?

TT: Me küsime, millist stuudiot tudeng eelistab ja üldiselt saavad nad selle stuudio. Mõnikord natuke ühtlustame.

AO: Näiteks kui sarnaseid teemasid on mitu, siis koondame need ühte stuudiosse. Pikalt ja pidevalt on arutletud, kas igal stuudiol peaks olema oma teema. Aga praegu tundub, et on õigem, kui teema valib magistrant. Selles mõttes on see iseseisev töö, et tudeng püstitab teema, tema defineerib probleemi, tema küsib need kolm küsimust: miks, kus, kuidas. Tema initsiatiiv tuleb esimest korda tõeliselt esile.

Karjäärikeskus. Isemajandav, transiidile orienteeritud äri- ja tööstuspark Lasnamäe serva all. Mihkel Meriste, 2015.

Karjäärikeskus. Isemajandav, transiidile orienteeritud äri- ja tööstuspark Lasnamäe serva all. Mihkel Meriste, 2015.

TT: Seejärel nad lihtsalt allutatakse sarnasele režiimile ja protseduurile.

SV: Kas stuudios käiakse ükshaaval?

AO: Ei, koos. Stuudios arutletakse kõigi tööde üle ühiselt. Aasta lõpus, kui asjad lähevad väga spetsiifiliseks, siis küll individuaalselt juba. Aga ollakse ikkagi ühes ruumis, ühes kohas. See lõppeb sellega, et magistrandid ehitavad üles oma väikese büroo. Nad on töö organisaatorid – et asi saaks perfektselt valmis.

TT: Abiliste otsimist pigem soositakse jah. Keegi ei eelda, et magistrant on üksik hull kunstnik, kes teeb kõik asjad ise oma kätega valmis. Ta peab suutma ka tööd organiseerida, töövoogu ja
tähtaega silmas pidada.

AA: Äsjalõpetanutelt oli kuulda kriitikat, et kuigi nad saavad magistritöö protsessi jooksul palju tagasisidet, siis magistrikomisjoni – mis on hulk prestiižeid inimesi – poolt kuulevad nad peale hinde saamist väga vähe.

TT: Tundsin seda ise ka, et võrreldes vaheülevaatustega ei suundu fookus enam tudengitele tagasi. Käiakse tööd läbi ja antakse hinne.

Sel aastal oli esimene kord, kui komisjonis ei olnud enam juhendajaid. Varasemalt andsid juhendajad komisjonis arutatu tudengitele edasi. Nüüd on komisjonis kooli esindajana ainult mina ja Eik, kes on magistritöödega eelnevalt kokku puutunud, ja kõik teised on professiooni esindajad. See on keeruline formaat, see on teistsugune komisjon kui vahehindamistel. Peale koosoleku lõppu ei jääda teaduskonda aega veetma ja vestlema ja üha uuesti ja uuesti kommenteerima seda, mis juba on omast arust hindena väljendatud.

AO: Aga see tagasiside võiks tulla tegelikult kaitsmisel. Praegu on tasakaal paigast ära, suur osakaal on retsensioonidel, eriti nendel, mis loetakse ette. Magistrikomisjonile jääb väga vähe aega. Diskussioon toimub küll retsensendi ja magistrandi vahel, aga ka magistrikomisjoni tagasiside peaks toimuma arutelu formaadis. Kuidas sellist olukorda soodustada?

TT: Kui komisjon tuua väljastpoolt akadeemiat – inimesed oma kontoritest või välismaalt – ei saa me neilt paluda rohkem kui kahte päeva.

AA: See oli Epp Lankotsa doktoritöö kaitsmine Kunstiteaduste instituudis, kus kaitsjal ja retsensendil, Marek Tammel, tekkis väga põnev intensiivne vestlus, mida oli publikul väga huvitav jälgida. Seejärel küsis oma küsimused komisjon ning lõpuks sai sõna ka publik. Selle aja jooksul avati teema ja tulid esile ka kitsaskohad.

SV: Põhimõtteliselt on ka 40 minutit ju pikk aeg tegelikult. Tuleb ainult mingi intensiivsus saavutada.

AO: Modereerimine on oluline, et saavutada diskussiooni moment. Pärastine tundub juba õlale patsutamisena – mis sa siis enam torgid. Kaitsmise hetkel peaks tekkima see tule andmine mõlemalt poolt.

AA: Kas te välismaiste ülikoolidega peate sidet? Kas olete leidnud paralleele, kuidas käivad kaitsmised mujal või võtnud sellest suuniseid? Või ise mõelnud läbi magistriprogrammi võrreldes teiste ülikoolidega?

TT: Magistritöö korraldus on vist pigem kasvanud meie oma seest välja. Oleme seda siis kõrvutanud teistega, eelmine aasta näiteks Delfti Tehnikaülikoolis. Klaske Havik, kes on seal magistritööde juhendaja, tutvustas meile oma stuudiot ja nende magistritööde tegemise korda. Tihedat sidet peame ka Jüri Soolepiga Umeå Ülikooli arhitektuurikoolist.

Umeå eeskujul tegelikult otsustasime kümne planšeti nõude kasuks[2]. Seda on palju, aga kvantiteedi nõudmine on üks viis kvaliteedi saamiseks. Kui sul on ikka kümme tühja planšetti ees, siis sa pead need millegagi ära täitma, pead kogu aeg midagi joonistama. Ja kui sa joonistad, siis areneb ka mõte edasi.

AO: Magistriaasta alguses kutsume alati ka kellegi, kes on mujal õppinud või lõpetanud oma magistritöö tegemisest rääkima. Need on head viited, aga meie programm on jah pigem siit välja kasvanud, rahulikult, väikeste muutuste ja modifikatsioonidega.

Tõesti, Klaskega oleme võib-olla kõige rohkem rääkinud formaadist ja näinud, et programmid kipuvad kattuma. Oleme sinna jõudnud läbi sisemise arengu. Võib-olla teemad ja kohad on seal ambitsioonikamad, maailm on laiali. Meil on millegipärast väga Eesti-keskne. Võib öelda, et kes see muu siis ikka tegeleb oma nabaga kui me ise, aga oleme ka andnud tudengitele signaali, et tööturg on väga suur, võtke teemasid natuke laiemalt. Magistritöö ei ole see must köidetud raamat, mis pannakse riiulisse.

Raamatutest rääkides – sel aastal anti kaks tööd päris raamatuna välja. Roland Reemaa, kes lõpetas Delfti Tehnikaülikooli, käis eelmisel sügisel oma kogemusest rääkimas ning tõi välja, et Delfti ülikoolis on tavaks kõigil oma tööst raamat välja anda.
See mõjutas nii palju, et see aasta tuli kaks raamatut. Eks vaadatakse ikka, mida eelmisel aastal on tehtud, võetakse šnitti, nii ta muutub, vaikselt säng sättub.

AA: Võrreldes nii mõnegi välismaa kooliga, tekib tunne, et mujal on rõhk ehk rohkem visuaalil, disainil, utoopiatel.

SV: Ühiskondlik tellimus on meil siin Eestis tugevalt ratsionaalsuse poole kaldu, maailma kontekstis on meil kindlasti üks väga tõsine tehnikakool.

TT: Minu jaoks on see kontekstuaalsus, mis on meil siin väga oluline. See ei ole mitte füüsiline kontekst, mida tuleb samamoodi jätkata. Oleme sellest jällegi Eigiga rääkinud ja jõudnud tõdemuseni, et see on radikaalne kontekstualism. See on nõue aduda konteksti kõige laiemas ja kõige kitsamas mõttes: käesoleva aja intellektuaalset, tehnoloogilist ja finantsilist võimekust ja tarvidust tulevikus ning kultuuriliselt, füüsiliselt ja klimaatiliselt olemasolevat, mille sees sa toimetad. Kui sellega ausalt tegeleda, siis saab sellest välja kasvada iseseisev arhitektuur, mis ei toetu ilmtingimata millegile nähtule või seni heakskiidetule, üldisele trendile.

TÖÖTUBA „TÖÖSTUSPÄRANDI TULEVIK. SINDI KALEVIVABRIK”  Sindi kalevivabrik, Eesti Kunstiakadeemia  2015 kevadsemester  Töötoas otsiti Sindi endisele tekstiilitehasele uut hingamist ja otstarvet. Juhendajad: Lilian Hansar, Maris Mändel, Andres Ojari, Martin Melioranski, Tüüne-Kristin Vaikla, Leele Välja, Targo Kalamees (TTÜ) Külaliskriitik: Jo Van Den Berghe (KU Leuven)

TÖÖTUBA „TÖÖSTUSPÄRANDI TULEVIK. SINDI KALEVIVABRIK”
Sindi kalevivabrik, Eesti Kunstiakadeemia
2015 kevadsemester
Töötoas otsiti Sindi endisele tekstiilitehasele uut hingamist ja otstarvet.
Juhendajad: Lilian Hansar, Maris Mändel, Andres Ojari, Martin Melioranski, Tüüne-Kristin Vaikla, Leele Välja, Targo Kalamees (TTÜ)
Külaliskriitik: Jo Van Den Berghe (KU Leuven)

VARJUALUNE „LUGEJA”  Tallinna vanalinn, Eesti Kunstiakadeemia  2015 kevadsemester  Sel aastal püstitati järjekorras kümnes esmakursuslate 1:1 valmis ehitatav varjualune. Esmalt linnamelu keskele, Tallinna vanalinna Harju tänava haljasalale, mõne aja pärast viidi objekt teiste omasuguste juurde Pedaspeal. Lugeja idee autor on Liisa Peri. Juhendajad : Andres Alver, Ott Alver, Mari Rass Ehituspraktika juhendaja: Jaan Tiidemann

VARJUALUNE „LUGEJA”
Tallinna vanalinn, Eesti Kunstiakadeemia
2015 kevadsemester
Sel aastal püstitati järjekorras kümnes esmakursuslate 1:1 valmis ehitatav varjualune. Esmalt linnamelu keskele, Tallinna vanalinna Harju tänava haljasalale, mõne aja pärast viidi objekt teiste omasuguste juurde Pedaspeal. Lugeja idee autor on Liisa Peri.
Juhendajad : Andres Alver, Ott Alver, Mari Rass
Ehituspraktika juhendaja: Jaan Tiidemann

VALIKAINE „LÕPPMÄNG”  Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia  2015 kevadsemester Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna üliõpilastööde näitus keskendus protsessile. Näitusel avanes muuhulgas võimalus uurida tudengite visandiraamatuid, mis kajastasid arhitektuuri loomise otsinguid. Juhendaja: Andres Ojari

VALIKAINE „LÕPPMÄNG”
Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia
2015 kevadsemester
Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna üliõpilastööde näitus keskendus protsessile. Näitusel avanes muuhulgas võimalus uurida tudengite visandiraamatuid, mis kajastasid arhitektuuri loomise otsinguid.
Juhendaja: Andres Ojari

TÖÖTUBA „VOOLAV VORM” Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia  2014 sügissemester  Töötoa jooksul kogeti protsessi parameetrilisest mudeldamisest käegakatsutava objekti valmistamiseni. Objektile oli seatud kaks soovituslikku eesmärki – see võiks juhtida voolamist ja/või lõplik vorm ise oleks valatav ehk valmistatud voolavast materjalist. Juhendaja: Renee Puusepp

TÖÖTUBA „VOOLAV VORM”
Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia
2014 sügissemester
Töötoa jooksul kogeti protsessi parameetrilisest mudeldamisest käegakatsutava objekti valmistamiseni. Objektile oli seatud kaks soovituslikku eesmärki – see võiks juhtida voolamist ja/või lõplik vorm ise oleks valatav ehk valmistatud voolavast materjalist.
Juhendaja: Renee Puusepp

TÖÖTUBA „NARVA. LOST & FOUND”  Narva, Eesti Kunstiakadeemia ja Belleville'i arhitektuurikool 2015 kevadsemester  Narva linna tuleviku teemalisel EKA arhitektuuriteaduskonna ja Pariisi Belleville'i arhitektuurikooli ühises töötoas analüüsiti, mis moodustab Narva identiteedi ja töötati välja lahendusi, kuidas muuta kahanev linn paremini toimivaks kohaks. Juhendajad: Katrin Koov, Vincent Saulier (VSA AB)

TÖÖTUBA „NARVA. LOST & FOUND”
Narva, Eesti Kunstiakadeemia ja Belleville’i arhitektuurikool
2015 kevadsemester
Narva linna tuleviku teemalisel EKA arhitektuuriteaduskonna ja Pariisi Belleville’i arhitektuurikooli ühises töötoas analüüsiti, mis moodustab Narva identiteedi ja töötati välja lahendusi, kuidas muuta kahanev linn paremini toimivaks kohaks.
Juhendajad: Katrin Koov, Vincent Saulier (VSA AB)

3DL: EKSPERIMENTAALSE ARHITEKTUURI PROBLEMAATIKA. PAIDE ARVAMUSFESTIVALI VARJUALUNE  Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia ja Paide, Arvamusfestival  2015 kevadsemester Kursus uuris kiiresti püstitatavaid ja kokkupandavaid ehitisi. Paviljonid projekteeriti Arvamusfestivalile, et luua tavapärastest telkidest selgesti eristuv ruumikogemus ja asukohaga suhestuv festivali identiteet. Juhendajad: Martin Melioranski, Paco Ulman

3DL: EKSPERIMENTAALSE ARHITEKTUURI PROBLEMAATIKA. PAIDE ARVAMUSFESTIVALI VARJUALUNE
Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia ja Paide, Arvamusfestival
2015 kevadsemester
Kursus uuris kiiresti püstitatavaid ja kokkupandavaid ehitisi. Paviljonid projekteeriti Arvamusfestivalile, et luua tavapärastest telkidest selgesti eristuv ruumikogemus ja asukohaga suhestuv festivali identiteet.
Juhendajad: Martin Melioranski, Paco Ulman

TÖÖTUBA „KOHT / HOOG / VÄLI –  VORMIOTSINGUD LINNARUUMIS”  Maardu 2014 sügissemester  Maardu linnavalitsusega koostöös toimunud töötuba, mis uuris, kuidas võimendada Maardu linnalinnaruumi positiivset eripära ja väärtuseid. Juhendajad: Martin Melioranski, Renee Puusepp

TÖÖTUBA „KOHT / HOOG / VÄLI – VORMIOTSINGUD LINNARUUMIS”
Maardu
2014 sügissemester
Maardu linnavalitsusega koostöös toimunud töötuba, mis uuris, kuidas võimendada Maardu linnalinnaruumi positiivset eripära ja väärtuseid.
Juhendajad: Martin Melioranski, Renee Puusepp

VALIKAINE „PÕHJAMAADE MODERNISMIST” Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia ja Helsingi  2015 kevadsemester Kursus tutvustas Põhjamaade modernistliku arhitektuurile omaseid tunnuseid ja suurkujusid, keskendudes Taanile, Rootsile, Soomele ja Norrale. Kursus lõppes ekskursiooniga Helsingisse. Juhendaja: Aino Niskanen (Aalto University)

VALIKAINE „PÕHJAMAADE MODERNISMIST”
Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia ja Helsingi
2015 kevadsemester
Kursus tutvustas Põhjamaade modernistliku arhitektuurile omaseid tunnuseid ja suurkujusid, keskendudes Taanile, Rootsile, Soomele ja Norrale. Kursus lõppes ekskursiooniga Helsingisse.
Juhendaja: Aino Niskanen (Aalto University)