uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Andres Kurg. GB

Sheffieldi on paar tundi rongisõitu Londonist. 1970. aastateni oli seal Briti suurim terasetööstuse keskus; tugeva töölisliikumise tõttu kutsuti linna Lõuna- Yorkshire’i Sotsialistlikuks Vabariigiks. Edaspidi suur osa tootmisest suleti ja linn kohandus puhtamatele valdkondadele nagu ülikoolid ja haridustööstus. Jõuan sinna keset päeva, et kuulata seminari „tekstist ja pildist“; niisama-aega ette nähtud peaaegu ei olegi. Tean vaid, et seal peaks olema üks kärjekujuline elamurajoon, mis on 60-ndatel Smithsonite tuules ehitatud, ja see on ka ainus asi, mida ma teadlikult tahaksin vaatama minna. Mingeid pilte olen näinud ka Rahvuslikust Popmuusika keskusest, mis ehitati linna mõni aasta tagasi sama „kultuurirevolutsiooni“ laines, aga üritus läks õige pea pankrotti.

Kärjekujuline maja on kohe raudteejaama kõrval, mäe otsas, seda näeb juba rongi aknast. Kesklinn on siiski teisel pool. Pealelõunal jätan diskussiooni kuulamata ja lähen maja vaatama. Mäest üles viib poriseks tallatud jalgrada. See ongi raudteejaama-taguse trammipeatuse ja elamupiirkonna peamine ühendustee. Tunnistan tõepoolest Smithsonite propageeritud elemente: avatud galeriikoridorid ehk tõstetud tänavad (neile on isegi nimed antud), planeering, mis seisab justkui eraldi maapealsest tänavavõrgust, koredad betoonpinnad, läbi kahe korruse korterid. Alumiste korruste korterite aknad on kinni kaetud pruunide perforeeritud alumiiniumpaneelidega. Ühes hoovis seisab auto, kust tuleb araabiakeelset popmuusikat. Tõstetud tänavad on madalad, tuulised ja inimtühjad. Linna poole on sealt väga hea vaade. Teen pildi üle galerii tänava betoonrinnatise ja taipan samas, et rinnatise horisontaalne raamistus sunnib sellele peale filmiliku formaadi. Pärast kiidavad mu reisikaaslased just seda pilti. Madal rippuv taevas linna ümbritsevate mägede kohal, keset pilti jässakas gaasihoidla ja ees pruunidest tellistest majad.

Kultuuriuuringud (cultural studies) on väidetavalt olnud 20. sajandi II poole Briti akadeemilise maailma olulisim raputaja. Vähemalt 1990. aastate alguseni oli tegu iselaadse antidistsipliiniga, mis oli suunatud akadeemia näiliselt apoliitiliste piiride ja erialade hierarhilise eristuse vastu. Kultuuriuuringuid lahutab tavapärasest humanitaar- või sotsiaalteaduste eristamisviisist uurimisvaldkonna (? la kunstiajalugu) või meetodi (sotsioloogia) põhjal interdistsiplinaarne huvi „kultuuri kui eluviisi“ vastu ja selle vastu, kuidas meedia jms vahendusel kultuurilisi tähendusi toodetakse ja kuidas need mõjutavad inimeste igapäevast elu. Kultuuriuuringute eesmärk ei ole mitte siis niivõrd teosesse looja (või kultuuritööstuse) poolt sisse kirjutatud „õigete“ tähenduste avastamine ja tõlgendamine, vaid tarbija (rühma) domineeriva kultuuri „teksti“ tõlgendus ning see sotsiaalne keskkond, mis antud tõlgenduse loob. Töölisklassi kultuuri uuringutelt 1960-ndatel nihkusid 1970- ndatel huvikeskmesse subkultuurid ja mitmekesine vastuhegemooniline kultuuripraktika ning suhted subjekti ja ühiskonna vahel, ennekõike identiteet, rahvus ja rassiküsimused.

Stuart Hall, kultuuriuuringute üks juhtivaid autoreid, on kaasaja rassi ja etnilisuse kogemuse kirjeldamisel võtnud kasutusele diasporaa mõiste. Algselt juutide paiknemist väljaspool oma ajaloolist kodumaad tähistanud „diasporaa” on Halli käsitluses oluline mõistmaks identiteedi moodustamist postkoloniaalsetes tingimustes. Diasporaana kirjeldatud ümberasunud inimrühma kultuuriline situatsioon sunnib neid nägema erinevusi oma kultuuri sees ja pöörama tähelepanu kultuuri ja identiteedi konstrueeritud iseloomule. Diasporaa võib toita oma liikmete hulgas nii monoetnilisi kui multikultuurseid tundeid, sünnitada kollektiivse identiteedi, mis seob immigrandid kokku, või pöörata hoopis kinnistunud identiteedi vastupidiseks, kui see osutub takistavaks ja repressiivseks minevikukoormaks. Seega on tegu keerulise ja konfliktse territooriumiga, kus kaardistatakse enese ja teise erinevused ja sarnasused, seistakse domineeriva kultuuriga assimileerimise vastu ja leitakse viise enese uueks identifitseerimiseks. Halli teooria üks eesmärke võiks olla liiga lihtsustava integratsiooni-separatismi poliitika telje eritlemine ja diasporaa-kogemuse kui püsimatuse ja ümberasetuste seeria esitamine. Laiemalt kasutab Hall seda mõistet identiteedi käsitlemisel tervikuna, mis toob kaasa oma kultuuri ja koha seoste palju avatuma nägemise. Diasporaa mudel väljendab tänapäeva kultuuri ja identiteedi ning nende moodustumise suhteid adekvaatsemalt kui staatilised kultuurikäsitlused: määravad on rajad (routes), mitte juured (roots).

Oxfordis sajab lund sel päeval, kui ma seal olen. St Catherine’i kolledžis on seinal foto koolimajast lumesajus, Barbara Hepworthi lumise skulptuuriga maja ees. Selline vaade on ilmselt haruldane, kuigi see sarnaneb vaatega, mis parajasti väljas näha. St Catherine’s on teistest kolledžitest tunduvalt noorem, modernistlik ja ilma kabelita. Ülejäänu osas on see pea samasugune nagu teised koolid: ristkülikukujulise siseõuega, selle ümber on ühiselamutoad ja fellow’de kabinetid, hoovi ühes otsas on raamatukogu ja teises söögisaal. Arhitekt Arne Jacobsenile on see olnud modernistlik gesamtkunstwerk, kus kogu arhitektuuri valitseb ühtne moodul, kuni selleni, et arhitekti käsi on disaininud söögisaalis ka noad-kahvlid ja lusikad.

Kunstiakadeemias on samal ajal käimas rektori valimised ja üks kandidaat ütleb intervjuus ajakirjanikule, et tema jaoks on ülikool nagu klooster. Oxfordis on kõik kolledžid sellise ülesehitusega – palveta ja õpi – , vähemalt nii on seda kunagi mõeldud. Ja ilmselt on siiani Oxfordi kohta levinud korralikult pöetud ja vormis tudengite ning mustades hõlstides don’ide stereotüüp. Mulle jättis see pigem ühe tavalise Briti ülikooli mulje, mis on lihtsalt ajaga teeninud parema reputatsiooni, kloostrist on asi üsna kaugel. Ja ma hästi ei usu, et ükski Briti ülikool tuleks enam väga hästi kloostrina toime.

Tagasi tulen bussiga. Kui ärkan, olen Lääne-Londoni servas, keset betooniseid ristmikke, kus väänduvate kiirteesõlmede sees mängitakse valgustatud väljakutel tennist. Pimedas on näha harvalt puistatud munitsipaalmajade tornid, mis mõeldud immigrantidele, kes seal aga elada ei taha, sest neil on palju lapsi ja õues käimiseks peab ebamugavate liftidega üles-alla kolistama. Nende unistus on tagaaiaga ridamaja, mis sest et ehk vähemate mugavustega. Kesklinna pool on osa selliseid tornmaju erastatud ning müüdud trendikorteriteks suurlinna stereotüüpe ihalevatele üksi või kahekaupa elavatele yuppie’dele. Ühtede viletsusest on saanud teiste šikk elustiil ja nii on kultuuritööstuse avangard vallutanud disainiühiskonnale järjekordse mahajäänud maanurga.

Raymond Williams on suurlinnade ja modernismi palju kirjeldatud seose üle arutledes otsinud seletust 20. sajandi alguse kunsti vormilistele murrangutele. Industrialiseerimisest ja modernsest linnakogemusest oli kirjutatud ja pilte maalitud juba 19. sajandil, sisu osas ei pakkunud modernism midagi üllatavat. Ent miks uuenes kunst vormiliselt just siis? 20. sajandi alguse suurlinn polnud enam lihtsalt oluline keskus või riigi pealinn, vaid seniseid rahvuslikke piire ületavate suhete sõlmpunkt. Sotsiaalne läbikäimine mitmekesistus, tekkisid suhtlusgrupid oma konkreetsete huvide ja sõpruskondadega, see on potentsiaalne publik eriilmelisele kunstile. Ent kõige olulisem oli see, et immigratsiooni tagajärjel kogunes suurlinnadesse palju eri rahvusest ja eri taustaga inimesi, kes ei tundnud kohalikku konteksti ja olid traditsioonilistest „oskustest“ võõrandunud. Ning teise konteksti paigutatuna olid nad ise vabad rahvuslikest ja provintslikest traditsioonidest. Suurlinnas kohtusid nad uue dünaamilise keskkonnaga – nägid seda justkui esimestena – , milles paljud vanad kunstitegemise vormid ehk väljakujunenud viis sündmustele reageerida olid taandunud.

„Visuaalse ja keelelise võõrapärasuse kogemus, rännaku katkenud narratiiv ja sellega möödapääsmatult kaasnevad kohtumised tegelastega, kes esitlesid end hämmastavalt harjumatul viisil, kergitas ümberasumise, kodutuse, üksinduse ja vaesestunud vabaduse ainulise narratiivi universaalse müüdi seisusesse: üksik kirjanik kaemas viletsa korteri aknast alla tundmatule linnale.“[1] Ainus ühine kogemus kunstnikele oli nende endi praktika, kunsti meedium, mida uus keskkond lubas nüüd tajuda juhusliku ja konventsionaalsena (mitte enam autentse ja loomulikuna). Sellisena oli see midagi, mida sai vabalt muuta ja millega sai sisu painetest lahus eksperimenteerida.

Williamsi jaoks on siis modernistlik kunst ja kirjandus sündinud nende loojate mujal-olu kogemusest ja vabadusest. Ka moodne arhitektuur mahub sellesse skeemi: Charles Edouard Jeanneret lahkub La Chaux de Fondist ja leiab Pariisis endale uue identiteedi Le Corbusier’na; Ludwig Mies lahkub Aachenist ja leiutab enda Berliinis Mies van der Rohena.

Aga Norman Foster? Või Rem Koolhaas? Williams tõdeb ise, et modernism integreerus õige pea mugavalt kapitalismiga, võõrandumise, kaotuse ja katkestuse narratiiv leidis kiirelt tee popkultuuri ja reklaamimaailma ning „üksildane, kibestunud, sardooniline ja skeptiline kangelane hõivab oma valmis koha thrillerite staarina“[2]. Immigrandi kogemus on see, mida tänapäeval lahjendatud vormis glamuurse elustiilina tuhanded paindliku meelelaadiga kunstnikud jäljendada püüavad ja millest linnad ise toituvad: „loovate linnade“ loosungi all on sellest saanud kogu postmodernse majanduse toimimisrütm. Aga milline on täpsemalt selle kvaasi-immigrandi mujale sattumise kogemus? Kas ei kanna ta pigem teo kombel kaasas lennujaamade ooteruume (millest hardunult kõnelevad tänapäeva kultuuriteoreetikud) ega lohista järel oma lemmik-poekette? Ja kui immigrantide kogemus on kaaperdatud, kas see tähendab, et nad ise on kuhugi kadunud?

Brick Lane’i kandis on tänavanimede tahvlid inglise ja bengali keeles. Sakilise katusega endise tööstushoone alumisel korrusel on suur turg, kuhu kohustuslikule T-särgid-õlasallid-ehted eksootikale lisaks võib tulla müüma ka kõike muud, mis parajasti huvitav tundub. Kohe sissekäigu ees lõikavad tüdrukud lahti plaadikooki ja teisel pool pakutakse mingeid pähkliga maiustusi. Rahvusköögid on teema, mille juures raugevad ilmselt ka kõige tulisemad vaidlused multikultuurilisuse teemadel: kõigile meeldivad põnevad aasia roogade restoranid, jaapani poekesed, kust saab wasabit ja rohelist teed, couscous, sushi, tikka masala. Immigrandid on need, kes teevad meile hästi süüa – ja kuni nad köögis püsivad, on ju kõik hästi. Ja kui neil on anda oluline intellektuaalne panus, siis muudetakse nad märkamatult osaks rahvuskultuurist, mis nende kaaslased samal ajal ära põlgab. „Kuidas venelastega jääb? Kas Dovlatov saab artikli?” pärib Vaapo Vaher „Eesti kirjanike leksikoni“ tegemise järgus selle toimetajalt. Ja too kinnitab, et Dovlatov on neil arvel.

Laura Waddingtoni film „Cargo“ kirjeldab merereisi ühel Kesk-Idasse suunduval kaubalaeval koos Rumeenia ja Filipiinide päritolu madrustega. Meremeestel pole lubatud sadamates maale minna, nad viibivad kogu selle aja laeval ja autor intervjueerib neid tillukeses televiisoriruumis. Film ise ei mahu dokumentalistika alla, sest lõpptulemus on unenäoline ja fragmentaarne, aga see on ilmselt ainus viis sellise uskumatu kogemuse edastamiseks. Kusagil on laevatäis mehi, kes liiguvad pidevalt ringi, justkui reisivad, aga nad ei kontrolli ise oma liikumist, vastupidi, nad on selle (globaalse?) liikumise poolt vangistatud.

Migratsioonist teoretiseerimise pöördpoolel on kodunostalgia ja naasmise võimatus: migratsioon pole mitte ainult ruumiline, liikumine ühest punktist teise, vaid aegruumiline, sest koht, millest kaugenetakse, kaugeneb ka ise ajas. Sellepärast sisaldavadki kujuteldava koju tagasituleku lood pigem pettumust ja illusioonide purunemist, et asjad pole enam nii nagu vanasti, kui rõõmsat äratundmist. Doreen Massey on püüdnud kaotatud kodu süütut nostalgiat rehabiliteerida ja väitnud, et kuni nostalgia ei võta võimust, kuni ei keelduta tunnistamast vahepealseid muutusi ega üritata kohalikelt nende ajalugu röövida, ei ole see iseenesest taunimisväärne. Ilmselt juhtub siiski üsna harva, et sellist positsiooni – mäletada, mis oli, ja teadvustada paralleelselt seda, mis on muutunud – suudetaks hoida. (1990. aastate alguses võimupositsioonil olnud rahvuslaste valitsus soovis näha Eesti iseseisvust eelkõige tagasipöördumisena, eitada vahepealset ajalugu. See „suurte“ sündmuste ajaloolaste soovmõtlemise projekt ei arvestanud, et nii kaotatakse argised lood, igapäevaelu kestev protsess. Siit ka kogu nõukogude nostalgia laine with a vengeance 10 aastat hiljem.)

Stuart Hall omistab sellisele migrantsele geograafiale identiteedi juures otsustava rolli:

„Diasporaa perspektiivist on identiteedil palju kujuteldavaid „kodusid“ (mitte üksainus kodumaa); palju eri viise „kodus olemiseks“ – sest indiviide mõistetakse siin võimelistena märkima end mitmetele tähenduste kaartidele ja ennast paigutama korraga eri geograafiatesse – , ent see ei ole seotud ühe konkreetse kohaga.“[3]

Kuidas aga, kui pöörata identiteedi selline käsitlus ümber, võiks mõista kohti (diasporaa perspektiivist, globaalse liikumise perspektiivst)? Doreen Massey on Hallist lähtuvalt kritiseerinud reaktsioonilist, Heideggerist mõjutatud kohakäsitlust – koht garanteerib stabiilsuse ja püsiva identiteedi – ning kirjutanud vajadusest luua globaalne või progressiivne kohakäsitlus, mis rõhutab separatismi asemel omavahelist seotust. Sellise koha identiteeti ei konstrueerita ajaloo ja päritolu põhjal, vaid see on suhete kogum ja radade ristumispunkt. Sellise koha unikaalsus tuleneb nendest samadest suhetest ja ristumistest, kus iga rada, trajektoor viib kaugemale kui konkreetne maja, tänav või linn. Selline koht on protsess, ilma ühe ainulaadse identiteedita, täis sisemisi erinevusi ja konflikte, kus käib võitlus mineviku tähistamise ja tuleviku kasutuste vahel. Koha erilisus on pidevas muutumises, pidevalt tootmises, mitte olemas „juba enne meid“ ja „veel pärast meid“.

Hiinlasest Londoni-tuttav saadab mulle lingi oma blogile. Talle olulised kohad osutuvad minu omadega samaks: vaade 6. korruse raamatukogu aknast kahele tuledes bürootornile läbi klaasil peegelduvate riiulite, lumi Regent Parkis, lennukid Senate house’i kohal, Bloomsbury teater, Briti raamatukogu esine plats. Ristumispunktid, trajektoorid mujale, igapäevased ruumilised jutustused.

   (↵ returns to text)

  1. Raymond Williams, The Politics of Modernism. Against the New Conformists. London: Verso, 1989, lk 34.
  2. Ibid., lk 35.
  3. Stuart Hall, New Cultures for Old. – Doreen Massey, Pat Jess (toim), A Place in the World? Places, Cultures and Globalisation. Oxford: Oxford University Press, 1995, lk 207. Tsit: Phil Hubbard, Rob Kitchin, Gill Valentine (toim), Key Thinkers on Space and Place. London: Sage, 2004.