uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Andres Kõnno. Kuidas mõista vahendatud ruumi

Enamik lugejaid ilmselt nõustub järgneva pingereaga, mille anno 2005 võiks koostada üks subjektiivne meediatarbija, kui temalt küsida, kuidas kajastatakse meedias linnaruumi, meie elukeskkonda selle kõige üldisemas tähenduses.
Meedia “püsiteemana” tundub linnaruum esinevat ennekõike seoses poliitiliste kajastustega. Need omakorda on enamasti seotud mõne huvide konfliktiga, mille lahendamisel on meedia ühe võimaliku abivahendi rollis. Nii tundub järjest tihedamini, et Eesti linnad arenevad “tänu” parteide ja täitevvõimu tegevusele. Sageduselt teisena võiks mainida neid rubriike, mis käsitlevad n-ö puhast arhitektuuri nii avaliku kui privaatse ruumi seisukohast. Järjekorras kolmandale kohale võiks asetada arutelud linnaehituse üldiste printsiipide üle ja lood sellest, miks midagi kuhugi ehitatakse. Loomulikult on selline eristus tinglik, tihtipeale on käsile võetud kõik kolm teemat korraga.

Iseenesest on linnaruumi üle peetud poliitilised vaidlused normaalne nähtus: osapoolte huvid lihtsalt ei võimalda ühesuguseid hinnanguid. Tegelikult on nn avalikust ruumist rääkides hinnangud ju lausa kohustuslikud: ei saa ju ükskõikseks jääda, kui räägitakse sellest, kuidas “nemad” kasutavad “meie” ruumi (või kelle “oma” see avalik ruum on, kui ta pole “meie”? – vastasel juhul poleks teema ju üldse käsitlemist väärt). Turumajanduse olukorras võib küüniliselt tõdeda, et “elukeskkond” on kaup nagu iga teinegi: on nõudmine ja pakkumine, selle “tarbimisele” on kehtestatud teatavad kirjutatud ja kirjutamata reeglid, nende rikkujaid aga ähvardavad sanktsioonid. Kõlab ju loogiliselt? Siiski, kas on võimalik küsida, et millist kaubagruppi meie elukeskkond esindab? Kas elukeskkonna tarbimine on sama mis kinos või teatris käimine või pigem nagu ostukeskuse külastamine? Kas elukeskkond mitte ei hõlma kõike seda? Ja kui see tõesti nii on, siis miks on ühe valdkonna kohta info paremini kättesaadav kui teise kohta? Juba asjaolu, et see subjektiivselt nii tundub, viitab sellele, et n-ö objektiivsel reaalsusel pole sotsiaalse tegelikkuse ja subjektiivse reaalsusega midagi pistmist.

Kuidas me siis saame teadlikuks sotsiaalsest tegelikkusest ehk nn avalikust ruumist või linnakeskkonnast? Enamjaolt meedia vahendusel, mistõttu on siin peatähelepanu pööratud mehhanismidele, mis tagavad selle, et meieni jõuab teadmine nn avalikest asjadest. Vahendatus on meedia kaudu auditooriumini jõudva informatsiooni staatuse küsimus. Ja selliselt ka teatav avalikustatuse kriteerium. Massimeedias vahendatud ja kirjeldatud ruumi, milles me elame, nimetame me “vahendatud ruumiks”. Seega on küsimus: milliseid järeldusi võib teha elukeskkonna kohta selle põhjal, kuidas seda auditooriumile on vahendatud?

Meediastunud avalikkus uurimisobjektina
Avalikkuse määratlemisel on 20. sajandil märksõnaks “meediastumine”. Habermasi mõttes tähendab see kodanike “vabas suhtluses” tekkinud avalikkuse muutumist meediumide vahendatuks.[1]  Igasugune massiteabevahenditega levitatav informatsioon ei kujuta endast mitte kommunikatsiooni selle esmases tähenduses (st – tegemist ei ole dialoogiga), vaid ennekõike tuleb massikommunikatsiooni käsitleda kui teavitust juba toimunud kommunikatsioonist.[2]  Hoolimata interaktiivse meedia edusammudest 21. sajandi alguses, saab ka praegu rääkida peamiselt vahendatud publikust (publik kui vastuvõtja), kelle tagasiside saatjaga on pigem tagasihoidlik. Samamoodi nagu on vahendatud meieni jõudvad teated “tegelikkusest”, on vahendatud ka nn arvamussfäär, ühiskonnale oluliste otsuste vastuvõtmise kajastamine. Võib ju öelda, et iseenesest pole selles midagi hullu: demokraatlikult toimiva meedia tingimustes peaks olema garanteeritud, et arvamuste paljusus saab edastatud meedia lõpptarbijale ehk reakodanikule. Sujuvalt toimivate tagasisidemehhanismide puudumine tähendab siiski suurema osa meediasüsteemi olemuslikku kallutatust saatja poolele, vastuvõtja osaks jääb enamasti pakutava info aktsepteerimine või vältimine.

Meedias edastatud informatsiooni vahendatuse rõhutamine tähendab viitamist vähemalt neljale kommunikatsioonitasandile. Esimeseks tasandiks on nn vahetu reaalsus: keegi käib (näiteks) tänaval ja näeb mingit sündmust. Nähtut on huvitav kellegagi jagada, sestap tuleb sellest rääkida sõbrale: info omandab sotsiaalse staatuse (kommunikatsiooni teine tasand). Kui nüüd see info levib edasi, ilma et sündmust näinud isik enam kommunikatsiooni juures viibiks, saab rääkida juba kommunikatsiooni kolmandast tasandist: vahendatud vaatluse vaatlemine (“naabrimehe sõber rääkis”). Kolmandate isikute edastatud teated kujutavad endast juba kommunikatsiooni neljandat tasandit: enam ei saa rääkida ainult informatsioonist reaalsuse kohta, vaid ka infost selle kohta, kuidas teade on levinud. Sellisena kujutab see endast juba sotsiaalset sündmust – ehk siis kommunikatsiooni kommunikatsioonist. Seesama mehhanism kehtib ka massimeedia puhul: niipea kui kaob kontroll info autentse allika üle, antakse infot vaid selle kohta, kust see info pärineb ja mis asjaoludel see on tekkinud.[3]  See ongi nn meediareaalsus: informatsioonil on oma tarbimisväärtus, mis sõltub otseselt selle vahendanud infokandjast.

Teiseks tuleb eristada avalikku ruumi kui meie käegakatsutavat keskkonda ja avalikkust kui mõttelist “sfääri”. Viimase kirjeldamine tähendab üldistuste tegemist ühiskonna toimimise ja arengu kohta. Muu hulgas ka selle kohta, millisest loogikast lähtudes organiseeritakse ruumi reaalses elus. Ilmselt ei ole sotsiaalteadustes enam valdkonda, kus ei oleks ühel või teisel viisil käsitletud ka avaliku ruumi temaatikat (näiteks politoloogia, semiootika, sotsioloogia, meediauuringud). “Avalik sfäär” märgib elukeskkonna omadust – avalikkust, mille tähenduse määrab see, millest parasjagu räägitakse. Peale linnaruumi kuulub sellesse kategooriasse veel terve rida nähtusi, mis on “avalikud” just sellepärast, et neist avalikult räägitakse. Linnaruumist rääkides saame alati näitena välja tuua mõne tegeliku keskkonna; selles mõttes suhestuvad “linnaruum” ja “avalik sfäär” nagu üksik ja üldine.

Mõistmaks seda, kuidas on toimunud “avalikkuse” määratlemine uurimisobjektina, tuleb teha väike põige ajalukku. Ühiskonnateaduste arengus võib esile tuua kolm põhimõtteliselt erinevat vaatepunkti. Kõigepealt holistlik ja atomistlik perspektiiv: ühiskonna käsitlemine terviku, n-ö organismina (Aristoteles) ja ühiskonna kirjeldamine “mehhanismina” ehk siis objektina, mida on võimalik ratsionaliseerida ja dekonstrueerida, et saada aru selle toimimispõhimõtetest (Descartes). Kolmandana pean silmas 1950. aastate nn lingvistilist pööret sotsiaalteadustes, millega kaasnes arusaamine ühiskonnast kui keelest, mida selle kirjeldamiseks kasutatakse.[4]  Poststrukturalism tähendas lingvistidele ennekõike uurimisobjekti laiendamist lauselt tekstilõigule, tekstilõikude kogumitele ja tekstidele (nt Tartu kultuurisemiootika koolkond). Sotsiaalteaduste seisukohalt on oluline, et sellest uuendusest kasvas välja vaade sotsiaalsetele nähtustele kui tekstidele: ühiskond muutus kirjeldatavaks kui diskursiivne fenomen.

Lingvistikast välja kasvanud arusaamisele ühiskonnast lisandus veel teinegi uus mõõde: tähendus kui sotsiaalne konstrukt. Tänapäevases mõistes seisnebki linnaruumi uurimine ennekõike keskendumises sellele, millised on need kommunikatsioonisituatsioonid, mille puhul linn tähenduslikuks muutub (= mida inimesed linnas teevad?) ja milline on nende situatsioonide mõju arusaamisele linnast kui toimivast kooslusest. Ehk siis: kuidas “loetakse” linna kui teksti? Loomulikult kajastusid sotsiaalteaduste üldise paradigma muutused ka meediauuringutes –ennekõike diskursuseanalüüsi lisandumisega meetodite varamusse. Kuid oleks lühinägelik väita, et avalikkuse kirjeldamine keelena selliselt algaski.

Traditsiooniliselt peetakse just Esimest maailmasõda tõukeks, millest kasvasid välja avalikkusele suunatud kommunikatisooni mõju uuringud. Arutledes selle üle, kuidas uurida meie arusaama linnakeskkonnast kui “avalikust ruumist” tuleb tagasi minna aastasse 1922. Juba siis analüüsis Walter Lippmann oma raamatus “Public opinion” tänapäevase avaliku arvamusetööstuse teket, eristades a) reaalselt ja avalikult asset leidvad sündmused, b) inimeste ettekujutuse reaalsusest ning c) inimeste reaktsiooni sellele, mida nad arvavad olevat avaliku.[5]

Seda iseenesest väga semiootilist skeemi täiendas Edward L. Bernays oma 1927. aastal ilmunud raamatus “Chrystallizing public opinion”, kus ta eristas avaliku arvamuse “mehhaanikas” neli põhilist aspekti:
a)    avalikkusele edastatav sõnum,
b)    “sõltumatuna” esinev kolmas osaline, kelle ülesandeks on sõnumi edastamine (nn ekspert või ajakirjanik),
c)    auditoorium, kellelt eeldatakse, et teade võetakse vastu teatava üksmeelega selle (teate) sisu suhtes ning
d)    kõikide adressaatideni efektiivselt jõudev meedium.

Claude Shannoni 1948. aastal esitatud kuulsast skeemist infoallikas (>> saatja) >> meedium (>> infot moonutav müra) >> vastuvõtja (>> sõnumi rekonstrueerimine) erineb Bernaysi oma vaid selle poolest, et sõnumi saatjal on avalikkuse eest varjatud tagamõte, mille tähendus peabki avalikkuse eest varjatuks jääma. Erinevalt Lippmannist oli Bernays praktik, sellest ka tema mudeli rakendusväärtus.[6] Lippmanni mudeli eeliseks seevastu on üldistusvõime: avalikkus ongi see, mida inimesed avalikuks peavad, sõltumata sellest, kuidas see teadmine nendeni jõuab. Ehkki nii Bernays kui ka Lippmann olid mõlemad tegevad nn Creeli komisjonis (täiesti ilmselt oli neil ka ühesugune arusaam “avalikkusest”), mille ülesandeks oli veenda ameeriklasi maailmasõjas osalemise vajalikkuses, saab just nendest alguse kaks kardinaalselt erinevat viisi meedia mõjusid uurimida. Lisaks juba mainitud Shannonile võib viidata veel Harold Lasswelli[7]  ja Wilbur Schrammi (ja teiste) mudelitele, mis kirjeldavad massikommunikatsiooni mehhaaniliselt, saatja/vastuvõtja terminites. Teise maailmasõja järel keskendusid kommunikatsiooniuurijad ennekõike saatjale, eeldades, et teatud sisuga sõnumi(te) piisavalt pikaajalisel eksponeerimisel auditooriumile saavutab ka soovitud tulemuse. Kui Pavlovi koerte puhul pole sülje ja vorsti vahelises seoses kahtlust, siis meediasisu ja selle efekti seost on mõnevõrra raskem kirjeldada – sõltub see ju ennekõike sellest, milles uurija meedia tekitatud efekti näeb.

Semiootikute peamiseks etteheiteks sellisele mehhaanilisele mudelile on, et tähendus ei ole kirjeldatav pakikesena, mis jõuab läbi kommunikatsioonikanali adressaadini. Meedia küll vahendab tähendusi, kuid saatja kaotab oma sõnumi tähenduse üle kontrolli. Tegelikult ei kirjeldagi seda tüüpi kommunikatsioonimudeleid tähenduse ülekandmist, pigem on tegemist re-kodeerimise mudelitega, mis seletavad küll tähenduse levikut kultuurisfääris, mitte aga tähenduse teket.[8]  Massikommunikatsioon on pigem vee mahavalamine kui selle ammutamine kaevust. Bernaysi kommunikatsiooniskeem on oluline, kuivõrd selle kohaselt võib sõnumi saatjal olla avalikkuse eest varjatud tagamõte, mille tähendus peabki varjatuks jääma. Sellise kommunikatsiooni paljastamine ongi hetk, mil saab hakata rääkima avalikkusega manipuleerimisest. Siin aga lisandub saatja-vastuvõtja suhte mehhaanilisele kirjeldusele veel terve rida teisi, kultuurilisi tegureid. Küsida, kelle tähendustest me räägime, kelle keele kasutamist meediatarbijalt oodatakse, tähendab avalikkuse defineerimist tõlgendusena. See on juba keskendumine vastuvõtja positsioonile, mis eristabki Lippmanni ja Bernaysi rõhuasetusi.

Lippmanni skeemil tähistab “avalikkuse” tõlgendamine situatsiooni, kus vahendatud reaalsus hakkab pretendeerima vahetu reaalsuse staatusele. Teisisõnu: reaalsus vahetatakse selle kirjelduse vastu. Siit võib tuletada ka Lippmanni positiivse uurimisprogrammi: avalikkuse kohta on võimalik üldistusi teha selle kaudu, milliseid tõlgendusi meedia sellele avalikkusele oluliseks peab. Meediateooriate ajaloos viidatakse Lippmannile kui nn agenda uuringute teerajajale. Agenda ehk “päevakava” uurijad esitavad küsimuse, miks osa teemasid meedias rohkem kajastamist leiab ja mida ütlevad need eelistused meie keskkonna kohta?[9] Ilmselt pole juhuslik, et agenda-setting’ute küsimus kerkis esile alles pärast nn lingvistilist pööret, millest juba põgusalt juttu oli (umbes 50 aastat pärast seda, kui Lippmann oli määratlenud uurimisobjektina selle, mida tänapäeval nimetatakse “vahendatud reaalsuseks”). Ei ole ju avalikkuse määratlemine “sellena, mida peetakse avalikuks” tavalise saatja-vastuvõtja mudeli puhul mõeldav, küll aga sobib see lähenemisega, mis määratleb reaalsust teatava “sotsiaalse konstruktina”.

Vahetu ruumi vahendamine: Eesti näide

Enamik meie teadmisi elukeskkona kohta on vahendatud. Vahetuks võib pidada ainult isiklikke kogemusi, mida saame igapäevase liikumise käigus. Kuid ka need saavad tähenduse vaid selle kaudu, kuidas me neist räägime. Mis siis ikkagi iseloomustab seda “vahendatud ruumi”, mida me iga päev tarbime? Traditsioonilise lähtekohana toimib siin vastandus privaatne-avalik. Ühelt poolt teadmine, milline on linn kui kodu ja elukeskkond, teiselt poolt arusaamine, kui palju või vähe on meil võimalusi oma keskkonna kujundamisel kaasa rääkida.

Eesti kontekstis võib tõdeda, et linnast kui elukeskkonnast räägitakse palju. Iseasi muidugi, kas seda tehakse kinnisvaraarendajate, linnakodanike või poliitikute keeles. Arhitektuuri- ja keskkonnakriitika tasemel saab viidata ennekõike Eesti Ekspressi kultuurilisale Areen ja nädalalehele Sirp. Päevalehtede ampluaa on pigem linnaplaneerimise uudiste vahendamine. Kui sotsiaalvaldkonna puhul on võimalik viidata mitmesugustele strateegilistele debattidele, seda nii poliitilikute kui kodanike tasandil, siis elukeskkonna kohta seda väita ei saa. Loomulikult räägitakse palju kohalike omavalitsuste rollist keskkonda puudutavate otsuste vastuvõtmisel. Kuid kas saab ka rääkida mingist strateegilisest kommunikatsioonist, mis oleks suunatud kodanike infovajaduse rahuldamisele? See, et räägitakse palju uuselamurajoonidest, seondub ikkagi ettevõtjate ärihuvidega. See aga, kui vähe on räägitud näiteks Skåne bastionist või teistest Tallinna linnaruumi avalikest osadest, näib iseloomustavat arusaama, et avalikult kasutatavat ruumi ei peeta samavõrd oluliseks (näiteks võib veel tuua Kaubajaama nimelise poe tekkimise ühte Balti Jaama ootepaviljonidest, sadamaala arendamise, segadused Linnahalli erastamisega, nüüdseks oma 12 aastat kestnud vaidluse vesilennukite angaaride kuuluvuse üle, Viru “kultuurikeskuse” arendamise, arutelu tallinlastele rannaääre avamise üle, Tartu uue bussijaama ja kaubamaja valmimisega seonduva jne).

Ma ei kritiseeri siinkohal mitte konkreetseid objekte, vaid juhuslikkust, kuidas neist räägitakse. “Süüdlaseks” võib siin pidada muidugi meediat, sest on ju päevapoliitilistele teemadele keskenduda tunduvalt lihtsam kui jälgida järjekordse detailplaneeringu kooskõlastamise saatust ja seda, milliseid muudatusi sellesse aja jooksul sigineb. Protsessid, mis kestavad kauem kui mõni päev või nädal, ei klassifitseeru enam “päevapoliitikaks” – sellisena nad lihtsalt ei müü. Elukeskkond on pigem marginaalne kui normaalne meediateema. Piltlikult öeldes on selle teema “rütm” teistsugune: elukeskkond on elamiseks, meedia on tarbimiseks. Seda võib käsitleda ka teatava “sümptomina”: kui elukeskkonnast rääkimine omandab “tarbimisväärtuse”, viitab see tavaliselt sellele, et kõnealusele nähtusele saab riputada külge hinnalipiku. Kui palju aga on sellist kommunikatsiooni, mille sisuks ei ole juba valmis/valmiv ruum, vaid erinevad perspektiivid selle arendamiseks? Vastus on: vähe!

Enne sügisesi valimisi ilmunud Indrek Neivelti, Rein Langi, Jaan Uustalu ja Hardo Aasmäe artiklid, kus nad panid kahtluse alla linna senise administratiivse jaotuse efektiivsuse, on pigem erand kui reegel.[10] Ehkki juhtimise küsimused on olemuslikumad kui tavapärane kriitika juba tehtud otsuste suhtes, jääb ikkagi õhku rippuma küsimus, kelle pädevuses on esitada plaane, mille üle vaidlemisel ka mingi mõte võiks olla. Minnes tagasi Walter Lippmanni avalikkuse skeemi juurde, võiks küsida: kuidas teha nii, et vahendatud avalikkus sisaldaks rohkem linna elukeskkonnana käsitlevaid tekste? Vastuseid on mitmeid, aga ühte konkreetset retsepti ei ole. Kõnealused linnakeskkonna-teemalised artiklid on enamasti ilmunud kas Eesti Ekspressis või Eesti Päevalehes. Juba see illustreerib teatavat disproportsiooni avalikkust sellel teemal teavitavates infovoogudes. Milline on aga “vahetu” juurdepääs nendele teemadele?

Eesti linnade kodulehtedel torkab silma, et viis, kuidas linnakodanikke arengutega kursis hoitakse, erineb suuresti. Nii näiteks ei olnud suurima kohaliku omavalitsuse Tallinna veebist pikka aega võimalik leida linna üldist arengustrateegiat, rääkimata detailplaneeringutest. Samas on Tartu kodulehelt kerge vaevaga allalaaditav kogu dokumentatsioon linna arenguplaanide kohta aastast 1997 kuni aastani 2012. Sama käib ka Pärnu, Haapsalu, Jõgeva ja Põltsamaa kohta. Seevastu Narva ja Rakverega on keerulisemad lood, kui kodanikul või ajakirjanikul peaks tekkima soov end asjaga kurssi viia. Kuidas aga teha arhitektuuri- ja keskkonnakriitikat, kui arenguplaanide ja arhitektuurikonkursside tulemustega on võimalik tutvuda vaid valitud ringis valitud päevadel? Siinkohal jõuamegi tõdemuseni, et rääkides vahendatud avalikkuse kvaliteedist, ei ole õige käsitleda ainult meediat (ja selle pealiskaudsust), vaid tuleb vaadelda ka neid reegleid ja tavasid, mis kehtivad juurdepääsul “avalikele” asjadele.

Asjaolu, et Eestis võib täheldada erinevate standardite olemaolu avalikele asjade juurdepääsemise küsimustes, viitab ühemõtteliselt ka sellele, et nende avalike ruumide tähendused on nende “tarbijate” jaoks erinevad.[11]   Tõepoolest: keerulisem on mõtestada ruumi, mille toimemehhanismide kohta on raskem tagasisidet saada. Ja vastupidi: ruum, mis on tähenduslik juba enne, kui see lõpliku kuju võtab, on selgem ka selle kasutajatele. Ebakindlust ja mittemõistmist tekitavad ikkagi salapära ja vähene tagasiside. Selle teksti pealkirjaga esitatud küsimusele võiks vastamist alustada järmistest aspektidest lähtuvalt:

a) mõiste “vahendatud ruum” tähistab asjaolu, et enamikuest kohtadest/keskkondadest saame teadlikuks vaid vahendajate tõttu (keel, fotod, massimeediumid jne),
b) selle üle, kui pädevalt avalikku ruumi massimeedias kajastatakse, on võimalik kaudselt otsustada, uurides, kas “avalik ruum” on meedia püsi- või episoodiline teema (esimesel juhul võib eeldada, et suhteliselt aeganõudvad planeerimisküsimused saavad adekvaatsema kajastuse kui juhuslike artiklite ilmumise korral),
c) avaliku ruumi laadi kirjeldab ka see, kas arutelu selle üle kujutab endast tagasisidevõimalust alles töös projektidele või on tegemist n-ö protestiavaldustega millegi ärarikkumise pärast. Selle üle aitab otsustada avalikest allikatest info kättesaamise lihtsus või keerukus: juhul kui teave avalikku ruumi puudutavate otsuste kohta on raskelt kättesaadav, ei ole selleteemaline arutelu eriti tõenäoline.

   (↵ returns to text)
  1. Jürgen Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. Uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast. Tallinn: Kunst, 2001.
  2. Niklas Luhmann, The reality of the mass media. Cambridge: Polity Press, 2000.
  3. Selle arutluskäigu autorile polegi nii kerge viidata. Väljaspool keelefilosoofiat on need järeldused  tuletatavad juba Marshall McLuhani töödest, hiljem on seda täpsemalt käsitlenud ka näiteks Niklas Luhmann ja Solomon Marcus. Vt Marshall McLuhan, Understanding media. New York: Sphere Books, 1964; Solomon Marcus, Media and self-reference: the forgotten initial state. – Semiotics of the Media, State of Art, Projects and Perspectives. Ed. by Winfried Nöth. Mouton de Grutyer 1997, lk 15–49; Niklas Luhmann, op.cit.
  4. Zellig S. Harris, Discourse analysis. – Language 1952, nr 28, lk 1–30.
  5. Walter Lippmann, Public opinion. New York: The Macmillan Company, 1947 (1922).
  6. Edward L. Bernays, Crystallizing public opinion. New York: Boni and Liveright Publishers, 1927. Samas tuleb tõdeda, et viidatud Bernays’i raamat omakorda on üks suur viide Lippmannile.
  7. Harold D. Lasswell, The structure and function of communication in society. – Mass Communications. A Book of Readings. Ed by Wilbur Schramm. Urbana: University of Illinois Press, 1966.
  8. Göran Sonesson, The multimediation of the lifeworld. – Semiotics of the Media, State of Art, Projects and Perspectives Ed. by Winfried Nöth. Mouton de Grutyer, 1997, lk 61–77.
  9. Klassikaliseks tööks peetakse siin Bernard Coheni raamatut “The press and foreign policy” (1963, Prinveton University Press.), samuti Abraham Molesi töid (vt näit Abraham A. Moles, Information theory and esthetic perception. Urbana: University of Illinois, 1968). Murrangulise selleteemalise teadusliku töö avaldasid McCombs ja Shaw 1972. aastal: nad üritasid kirjeldada meedia teemaeelistusi 1968. aasta USA presidendivalimiste ajal ja seda, kuidas inimesed sellist eksponeerimist tajusid, vt Maxwell E. McCombs; Donald L. Shaw, The agenda-setting function of mass media[1972]. – Approaches to media: a reader Ed by D. Boyd-Barrett and Chris Newbold. New York: Oxford University Press, 1995, lk 153–163.
    Poliitilise kommunikatsiooni valdkonnast pärineb ka Elisabeth Noelle-Neumanni vaikimise spiraali kontseptsioon, kus ta väidab, et avalikku arvamust kujundab suures osas inimeste hirm sattuda isolatsiooni. Sestap tuleks “avalikena” käsitleda üksnes neid arvamusi, mida saab karistamatult väljendada. Niipea kui selgub, et ühte tüüpi arvamused on ebapopulaarsed, muutuvad nende arvamuste pooldajad ettevaatlikuks ja hakkavad paistma veel nõrgemana, kui nad tegelikult on. Vt Noelle-Neumann, Elisabeth, The spiral of silence. Public opinion – our social skin. Chicago & London: The University of Chicago Press, 1993 (Die Schweigesspirale: Öffentliche Meinung – unsere soziale Haut. München: R. Piper & Co. Verlag, 1980.)
  10. Et mitte jääda väga üldsõnaliseks, illustreerin väidet mõnede viidetega möödunud kuude keskkonnakriitikale. Peaaegu kõigis lugudes, mis silma jäid, kritiseeriti mõnda linnaplaneerimisega seotud küsimust või juba valminud keskkonda. Vt näiteks Margit Mutso, Risustatud linnapildist. – Eesti Päevaleht 22.08.05; Karin Paulus, Valdavalt vildakad visioonid. – Eesti Ekspress 21.09.05; Indrek Neivelt, Vigane juhtimissüsteem. – Eesti Päevaleht 27.10.05; Mart Port, Võim ja vaim pealinna vormimas. – Eesti Ekspress 05.10.05; Rein Lang, Tallinna valud ja vaevad. – Eesti Päevaleht 31.10.05; Karin Paulus, Peatumatu Lasnamäe. – Eesti Ekspress 02.11.05; Jaan Uustalu, Tallinnast tuleks teha viis eraldi linna. – Eesti Päevaleht 03.11.05; Tõnis Palts, Aiaäärne ja mägedetagune Tallinn. – Postimees 15.11.05; Hardo Aasmäe, Tallinn tegeleb kassi värvimisega. – Eesti Päevaleht 10.11.05.
  11. Muidugi vajab see tõdemus põhjalikumat uurimist, kuid Eesti linnade koduleheküljed sobivad lähtekohaks küll piisavalt hästi.