uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Alvin Järving, Mari Hunt. Subkultuurid ehituskunstis

Ühiskonnaga dialoogis olevat arhitekti kirjeldas Andres Alver juba 1996. aastal Eesti Televisiooni saates “Ars et vita: arhitektuur ja linnaplaneerimine’’. See oli ekspert, kellele ei piisanud enam oma eriala klassikalisest rollist ja oskustest kaasaegse linna planeerimise alasteks otsusteks. Üha olulisemaks oli ja on muutumas ülevaade toimuvatest ühiskondlikest protsessidest (sotsioloogilistest, demograafilistest, majanduslikest jne). Pidades dialoogi paljude ühiskonna rühmadega, peab arhitekt suutma kogutud info ja ideed kokku panna ning selle alusel laiapõhjalisi visioone luua. Ta on kriitiline arhitekt, kes vastavalt iga projekti väljakutsele end uuesti leiutab.[1]

Eelmise Ehituskunsti peateemaks olid arhitektuursed dialoogid. Selle toimetajaveerg kirjeldab arhitektuuri nii iseenda kui ka teiste distsi-pliinidega vastastikuses kõneluses oleva erialana.[2] Siinne artikkel keskendub just sellele väljapoole suunatud suhtlusele, seades oma eesmärgiks näidata, et tänaseks laialt levinud kriitilise-laiapõhjalise arhitekti kõrvale on kerkimas uut tüüpi spetsialist-arhitektid. Nad peavad oma dialooge varasemast veelgi põhjalikumalt. Taolised arhitektid suudavad mõista mõttevahetuse teist osapoolt paremini ning sünteesida universaalse asemel väga täpse lahenduse.

Spetsialiseerunud arhitektide mänguväli on laiem: lisaks arhitektuuris levinud väärtushinnangute süsteemile leidub nende mõtte–maailmas alati koht ka mõne teise valdkonna väärtustele. Samas on tegu arhitektuuri suhtes subkultuuridega – spetsialist-arhitektide tegutsemise haare on laia-põhjalise arhitekti omast väiksem, kitsamalt suunitletud. Enese alatise uuesti leiutamise asemel huvitab neid pigem ühesuunaline süvenev areng. Ootamatu lisaväärtusega (kontseptsiooniga) manipuleerimise asemel köidab spetsialist-arhitekti oma sihi arendamine ja täiustamine. Pideva ületamise-kultuuri asemel otsivad nad teljelisust, kordust.

Asjatundjate dialoogid
Arhitekti teeb spetsialistiks mingi muu valdkonna kõrgtasemel valdamine. Siinjuures ei ole niivõrd oluline, et too muu oleks akadeemiline eriala, tegemist võib olla ka väga praktilise teabega või ühiskonna mõne toimeloogika tundmisega.

Vaatleme kolme noort eesti arhitekti, kelle senistest tegemistest kumavad läbi spetsialistina tegutsemise alged. Kõnelejad on endiselt äratuntavalt arhitektid, kuid erinevate arhitektuuri subkultuuride esindajatena ei ole nad üksteise konkurendid. Nad kõik on üles ehitanud oma maailma, väärtushinnangute süsteemi ning liikunud lisaks oma üldharidusele erinevas suunas edasi.

Elustiil õpetab
Holden Vides[3] on professionaal, kes tunneb põhjalikult üht spordiala ja elustiili – lumelauasõitu. Tegemist on ruumiga tihedalt seotud spordialaga: selle harrastamisega käib kaasas pidev radade ehitamine ja uuendamine. Holden on leidnud tööd tänu oma kogemusele nii sportlase kui ka arhitektina.

“Joonistasin lumelauaradu juba enne, kui EKA-sse arhitektuuri eriala õppima tulin. Alguses joonistasime Viljandisse hüppeid, need tulid hästi välja. Pärast EKA-sse astumist hakkas töid rohkem tulema. Näiteks praegu on lõpetamisel üks suurem suusakeskuse projekt Tartu maakonnas Haaslava vallas. Kui Suusaliiduga võetakse ühendust sooviga keskust või lumelauaradu projekteerida, suunatakse tellija edasi minu juurde. Sportlaseks ma ennast ei pea. See on ikkagi hobi, millega alustasin 1996. aastal. Kunagi oli lihtsalt aeg, kui sõitsin hästi palju.

Vahetusõpingutel käisin Innsbruckis. Esimesel semestril sattusid kergemad stuudiod, seega jäi rohkem vaba aega, et pärast kooli kesklinnast metrooga üles mäkke sõita. Austrias olles oli võimalus tutvuda ka sealse n-ö pargitööstusega. Põhilised konkurendid on kaks firmat, mis on kitsalt just lumelauaparkide projekteerimisele spetsialiseerunud.

Arvan, et uute radade projekteerimisel on praktiline kogemus hästi oluline. Head rajad võib jagada kolmeks: sellisteks, kus on kerge keerulisi manöövreid õppida; teisteks, mis on innovaatilised, ning kolmandaks sellised, kus manöövrid näevad efektsed välja. Suur osa radade projekteerimise tööst tehakse võistlusteks või filmimiseks. See eeldab eelkõige hoolikat kohavalikut ning millegi uue ja huvitava loomist. Igal aastal leiutatakse uusi trikke ja mitte ainult mägedel – palju sõidetakse ka linnas ja tänavatel. Linnaruumist leitakse võimalusi, millel ja kuidas sõita, ning seda jäljendatakse lumelauaparkides. Muutuvad moed ei mõjuta aga iseenesest hüppe projekteerimist, klassikaline hüpe jääb alati alles.

Ma arvan, et on võimalik defineerida täiuslik hüpe. Kuid iga hüpe on alati natuke erinev, vastavalt mäe profiilile. Mulle pakub huvi klassikalise hüppe projekteerimisprotsessi automatiseerimine ehk projekteerija osaluse minimeerimine. Tänu uutele generatiivsetele programmidele oleks võimalik sellist teenust pakkuda.”

Tehnoloogiauuendus
Raul Kalvo[4] puhul on tegemist arhitektiga, kelle teadmisi arhitektuurist täiendavad teadmised infotehnoloogiast. Kalvo esindab maailmas suhteliselt laialt levinud subkultuuri, mis loob tänasel globaalsel arhitektuurimaastikul enim tootearendusi. Tema tegemised ja töö Singapuris on väga sarnased maailma tippbüroodes igapäevaselt lahendatavate ülesannetega. Subkultuuri, mis on enda kanda võtnud keeruliste ruumiülesannete lahendamise tehnoloogiate abil, kirjeldavad enim märksõnad nagu advanced modelling ja computational design.

“Viimased pool aastat olen ma töötanud SUTD-is (Singapore University of Technology and Design) tegutsevas City Form Lab nimelises uurimisgrupis, mis tegeleb pea-miselt suuremate ja väiksemate linnaliste probleemidega. Isiklikult olen keskendunud paviljonidele ja nende geomeetria ja fabriaktsiooni meetoditele (arvprogrammjuhtimine ehk CNC). Näen, et tehnoloogia aitab muuta arhitekti elukutse väärtuslikumaks. Pragmaatiliselt võttes aitab tehnoloogia kasvatada produktiivsust nii palju, et vormistustöö muutub olematuks. Programmeerimise abil suudame saavutada kiiruse tõusu, mis annab arhitektile tagasi aja tegeleda oluliste küsimustega.

Arhitekti ning tootmise vahele ei ole vaja tõmmata väga selget piiri. Juhul kui on teada tootmisvahendid, saab disainiprotsessis neid arvestada ning töö kulgu optimeerida. Usun, et arhitektuuripraktikal on palju õppida tootedisainist või masinaehitusest.

Arhitektuuriõppele tuleks kasuks, kui kool pakuks programmeerimise alg-kursust. See ei pea kindlasti olema sama põhjalik ja abstraktne kui näiteks mõnel informaatika erialal. Programmeerimise keel, millega alustatakse, ei tohiks olla väga keeruline ja peaks olema hästi rakendatav geomeetrilisteks rakendusteks ning programmidega tegelemiseks – selline on näiteks Python. Lisaks programmeerimise loogika õppimisele aitab see ka väärtustada digitaalset geomeetriat, näiteks mõista, mis on vertex’i ja punkti vahe või millest koosneb mesh. See teadmine aitaks vaadata geomeetrilisi probleeme tarkavara poole pealt ning seletada, miks paljud inimestele loogilised asjad on väga keerulised.

Arhitektuursete jooniste tegemine on selgelt digitaalne protsess, samal ajal toimub olulisim informatsiooni edasiandmine paberil, millel on kindel mõõtkava. 
Kahjuks sellega alati ei arvestata ning välja prinditud joonised on loetamatud. Igal meediumil on oma eelised ja vead, mida tuleb tundma õppida. Tõlkeprotsess nende vahel on väga oluline, sest see ei ole ainult objektide kopeerimine, vaid nende ülekandmine ühest keskkonnast teise.

Kui projektid lähevad keerulisemaks, siis tuleks kaaluda ka teisi informatsiooni edastamise viise. Näiteks protsessipõhised joonised, mis vastavad väikeses mõõtkavas paremini küsimusele, kuidas objektid omavahel kokku saavad. Mööbli puhul, mida tuleb ise kokku panna, antakse ju väga harva kaasa plaan või lõige. Loodan, et lähiajal ilmuvad uued esitlusviisid ka arhitektuursesse presentatsiooni, mis kombineerivad paremini inimese taju ning lugejale suunatud informatsiooni.”

Kogukonna teenistuses
Marten Kaevatsi[5] eripäraks on tema kaksikpositsioon: ta on nii arhitekt kui samaaegselt ka kohaliku kogukonna esindaja, tellija. Seetõttu mõistab ta paremini praktilisi probleeme ehk tegeliku teostamise raskusi, mis n-ö kontori-arhitektile vahest mõistmatuks jäävad. Seda tüüpi arhitektil on varasemast 
palju suurem tegemiste ampluaa: lisaks kuidas-küsimusele esitab ta ka mida- ja miks-küsimusi.

“See, millega tegelen, asub arhitektuuri piirimail. Enamuse minu ajast võtavad kogukonnaga seotud asjaajamised: internetiplatvorm Community Tools ja asumiselts Uus Maailm. Uues Maailmas on minu rolliks õhku visata erinevaid kontsepte ja vaadata, mis neist saab. Kuna kaasa töötab palju erinevaid inimesi, on võimalik arvukalt mõtteid päriselt järele proovida.

Eriti huvitav aeg on praegu CT (Community Tools) jaoks, saime just uue versiooni valmis. CT on vabaühendustele mõeldud geograafiline infovahetussüsteem, milles iga selts võib luua oma veebilehekülje. Ma loodan, et tulevikus on võimalik seda osalusplaneerimise kontekstis linnaplaneerimisel kasutada. See valmidus on CT süsteemi juba sisse kirjutatud.

Uues Maailmas leiab enamik linnaruumilisi ideid rakendamist tänavafestivali raames. Ühe mõttena on kavas katsetada Cyclovia ideed.[6] Minu jaoks on rohujuure algatused ja strateegilise planeerimise maailm omavahel tugevalt seotud. Kõikides tegevustes otsingi nende kahe kokkupuutepunkti: näiteks kui meil on plaanis Kassisabast Veerennini inimketiga miljöövöönditele tähelepanu tõmmata, siis Uue Maailma kogukonna abil saame selle teostada.

Ka on meil mõte teha ajutine seltsimaja.[7] Ehitame festivali ajaks tellingutest seltsimaja, et puuduva seltsimaja vaimu elus hoida. See oleks ajutine ehitis, maja-märk, mis iga tuleva aastaga võiks võimsamaks kasvada. Ja äkki kunagi lõppeb see päris uue seltsimaja püstitamisega. Tellingutest seltsimaja näol on plaanis aja jooksul luua väärtust, panna see seltsimaja teema uuesti tiksuma.

Minu jaoks on tähtis tegeleda ruumikommunikatsiooni teemaga. Tähtis on luua meetod, kuidas seletada võimalikult lihtsalt keerulisi linnaplaneerimise mõtteid. Minu eesmärk on ideede sahtlitest ja kabinettidest päris ellu toomine. Ideed, mida pole võimalik kommunikeerida, ei jõua kuhugi. Seejuures tuleb tunda piiranguid ja reegleid, väga tähtis on kuvandi õige loomine ja (Uue Maailma) kuvandi teemas püsimine.

Kogukonna jaoks töötades tuleb tegeleda üheaegselt nii ülesannete püstitamise kui nende lahendamisega. Ise projektidele rahastust leides on nende teostamisel ka üsna suured piirangud. Paljud mõtted ei jõua näiteks üldse disainimiseni. Igas projektis osaleb palju inimesi, kõigil on oma osa – mina proovin luua sellist keskkonda, kus teised saaksid oma ideid ja oskusi rakendada. Tegelen lähteülesannete loomisega ja nendele tegijate leidmisega. Proovin teha kõik, et aidata tegijatel oma projektidega lõppjärku jõuda. Igapäevane praktika sellise tegevuse juures on küllalt karune, festivalide juures lõpetan enamasti lihtsa transamehena. Hoolitsen asjade köögipoole eest.”

Spetsialistide infovahetus
Kuidas spetsialist-arhitektiks saadakse? Missugune on nende infovahetusring? Oma osa on siin ametlikul õppimisel, aga ka mitteametlikul huvipõhisel õppimisel, isiklikul kogemusel ja suhtlusringkonnal.

Ametlik õppimine on akadeemiline kogemus, arhitekti koolitus. Mitteametliku õppimise alla kuuluvad näiteks internetis avaldatud loengud ja suhtlusringkond ehk info jagamine sarnase maailmavaatega inimestega. Paljud arhitektuurikoolid on viimatimainitud idee peale üles ehitanud oma vilistlasklubid, aga sama funktsiooni võib täita ka oluliselt impersonaalsem foorum. Omavahelist infojagamist selle igasuguses vormis võib vaadelda vabavaralise teabevahetusena, millest õppida või mille pinnalt uuendusi luua. Isiklikku kogemust ei tohi aga muude kõrval alahinnata, isiklik puutepunkt on vabalt levivast infost oluliselt üle: endiselt jäävad väärtuslikuks käed-külge kogemused ja personaalsed arutelud, mis võimaldavad täpsustavaid küsimusi ja isiklikku tagasisidet.

Üldharidus ja spetsialiseerumine
Täna on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriharidus üles ehitatud laiapõhjalise arhitekti koolitamisele. Üldhariduse omandamine toimub nelja aasta jooksul, viiendal aastal näitab tudeng magistritööd kirjutades oma iseseisva projekti tegemise võimet. See on hetk, mil saadud üldharidusest on tarvilik teha samm edasi – iseseisvumise ja spetsialiseerumise suunas.

Laiapõhjaline haridus on suurepärane platvorm kontseptsioonide mõistmiseks ja loomiseks, struktuurseks mõtlemiseks, inimese keha mõõtkava tunnetamiseks, tehniliste teadmiste omandamiseks jne. Selline ettevalmistus on vägagi läbilöögivõimeline kohalike arhitektide spetsialiseerumisõpingutel. Väikeses erialakogukonnas on arhitektuuriõppel võimatu areneda väga spetsiifilise niši suunas, pisikese erialase subkultuuri esindajad ei oma siin kriitilist massi, mille ümber õpet koondada. Siiski on siinses arhitektuurikoolis piisavalt õppeaineid, mille raames toimub taoliste niššide tutvustamine, edasine huvi jääb aga igaühe enda vastutusalasse.

Suuna leidmine vahetusõpingutel
Üldhariduse saamise ja magistritöö tegemise vahel on kõigil tudengitel võimalus käia välismaal, mida tulevased spetsialistid võiksid eesmärgipärasemalt kasutada. Kunstiakadeemia peaks olema huvitatud koostööst pigem oma kindla sihi leidnud nišikoolide või spetsialiseerunud kooslustega kui teiste endasugustega. Üliõpilaste välismaal õppimist tuleks käsitleda kui spetsiifilise teabe meediumi, mis võimaldab laiendada üldhariduslikku pagasit teatavas suunas. Selle meediumi eesmärgiks võiks olla hiljem magistritöö täpne suunitlus. Taoline huvimanifest on arhitektuurikooli lõpetaja esimene samm oma arhitektuurse spetsialiseerumise kujundamisel.

Just spetsialistikultuur suudab olla tulevikus riigipiiride murdja ning saada arhitektuuri ekspordialase ambitsiooni täitjaks. Firmas Gehry Technologies töötanud Siim Tuksam sõnastab lihtsa tõe: “Kui projekt läheb liiga suureks ja keeruliseks, siis ei olegi muud võimalust kui spetsialistide poole pöörduda – ning neid ei ole väga palju.”[8]

   (↵ returns to text)
  1. Analoogsest arhitektuuripraktikast rääkis Norra arhitekt Haakon Rasmussen (3RW architects) Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri-osakonna avatud loengul (6. septembril 2012). Tema tõstatas oma loengus midfield architecture kontseptsiooni, milles võrdleb arhitekti rolli keskväljamängija omaga jalgpalliplatsil.
  2. Ingrid Ruudi, Martin Melioranski, toimetuselt, Ehituskunst nr 53/54, 2011, lk 2.
  3. Holden Vides (1987) lõpetas Eesti Kunsti-akadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala 2012. aasta kevadel. Viibis 2009–2010 vahetus-õpingutel Patrik Schumacheri eksperimen-taalse arhitektuuri stuudios Innsbrucki ülikoolis Austrias.
  4. Raul Kalvo (1983) lõpetas Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linna-planeerimise eriala 2009. aasta kevadel. Õppis 2006–2007 Washington Alexandria Architecture Centeris. Raul Kalvo on andnud Eesti Kunstiakadeemias erinevaid linnaruumi representatsiooni, kujutava geomeetria ja digitaalse fabritseerimisega seotud õppeaineid. Hetkel töötab uurijana Singapuri Tehnika- ja Disainiülikooli allüksuses City Form Lab (http://cityform.mit.edu).
  5. Marten Kaevats (1985) on Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistrant, Uue Maailma Seltsi (www.uusmaailm.ee) aktivist ja Community Tools kogukonnatarkvara töögrupi liige (www.communitytools.info).
  6. Maailmas küllaltki levinud praktika, kus tänavad vabastatakse autodest igal pühapäeval.
  7. Uue Maailma Seltsi seltsimaja asus rendipinnal kuni 2011. aastani, pärast mida omanik enam rendilepingut ei pikendanud. Hetkel seltsimaja puudub.
  8. Maris Kerge, “Staararhitekt – kas ei kõla hästi?”, Sirp 30.08.2012.