uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Alan Prohm. L’Urbanisme n’existe pas. Situatsionistlik kriitika ja radikaalne praktika

Kui Situatsionistlikust Internatsionaalist (Situationist International ehk SI) veidigi teada, on selge, miks kõigist avangardsetest kultuuriliikumistest paelub just see suund noori arhitekte ja linnaplaneerijaid eriliselt. Kui lähemalt uurida – see pole keelatud, aga ka mitte soositud –, on samuti selge, miks väga vähesed (kui üldse mõni) positsiooni saavutanud professionaalidest selle liikumise vastu huvi üles näitavad ning miks neid sel juhul sageli tõsiselt ei võeta.

Situatsionistlikud ideed on tänapäeval populaarsed ja SI kriitika mõned võtmeterminid hetkeolukorras nii kohased, et tunduvad paljudele iseenesestmõistetavad. Tänapäeva noorele sotsiaalselt kogenud ja energilisele linlasele pole terminid nagu triivimine (dérive), psühhogeograafia, eraldamine (separation), vaatemäng (spectacle) ja détournement (või nende sünonüümid) mitte ainult tuttavad, vaid tihtipeale juba igapäevaselt kasutusel. Kunstnikud, kultuuriaktivistid, arhitektid, planeerijad, urbanistid, kunstiajaloolased, teoreetikud, sotsioloogid, meediategelased, eksperimentaalsed filmitegijad, reklaamiinimesed, PR-esindajad[1] ja sõjandusstrateegid[2] – kõigil neil on põhjust olla tuttav situatsionismiliikumise eri osadega. Eriti on liikumise „kunstilised” osad omandanud viimasel ajal kunsti- ja disainiringkondades radikaalselt šiki maine. Ja kuidas saakski see teisiti olla? SI loob pildi alles hiljutisest trendikast, jultunud, tõeliselt boheemlaslikust avangardist, millega on paljudel lihtsam samastuda kui 1910. ja 20. aastatel Zürichis, Berliinis või Pariisis toimunuga. Kuna järjest enam akadeemilisi teoreetikuid ja kunstiajaloolasi on situatsionismisuunaga tegelema hakanud, on ka šiki maine taha jääv liikumine institutsionaalselt legitimeeritud ja eksisteerivaks kuulutatud.

SI kultuuriline läbilöök on väljaspool kahtlust. Kuid populaarsuse juures tõmbab tähelepanu selle määratletus ning asjaolu, kui sarnaselt eri kultuurivaldkondades SI fenomeni piiritletakse. Kõige kindlamalt jääb raamistikust muidugi välja situatsionistide radikaalse pühendumuse tegelik ulatus ja tõsidus.

„Situatsionismi programm oli algusest peale revolutsiooniline,” kirjutas Debord aastal 1971, situatsionistliku liikumise lõpu eel.[3]

Põhimõtteliselt võib ju ükskõik millist kultuurinähtust nimetada revolutsiooniliseks või radikaalseks ja pikalt jätkata, ilma et oleks vaja neid sõnu kõige huvitavamate juhtumite puhul kasutades kinnitada või ümber lükata.

Sõna “avangard” kahemõtteline kasutamine kunstidiskursuses näitab täpselt, kui erinevad asjad on kontseptuaalne radikaalsus ja revolutsioonilisus kunstituru ja -maailma kontekstis ning sotsiaalpoliitiline radikaalsus, mis taotleb revolutsioonilist pühendumist igapäevaelu muutmisele seda kujundavate tingimuste muutmise kaudu. Kui mõelda SI peale, siis on kultuurilis-intellektuaalse radikaalsuse lahutamine sotsiaalpoliitilisest radikaalsusest kunstlik. Esimese eelistamine teisele pole põhjendatud ning eirab liikumise kulgu ning selle juhtprintsiipide järjepidevust ja põhimõttekindlust.

Kui teile meeldib Situationist International, siis meeldib teile teisisõnu grupp kultuuritegelasi, kes olid kindad “kapitalismi kestuse võimatuses”.[4] Kes pühendunult kutsusid ühiskonnas esile kriisi, rünnates järjekindlalt võltsi “õnneideed”[5], mis hoiab inimesi jätkuvalt kapitalismi kaotusele määratud mängus. Kes aitasid organiseeritult – selle sõna otseses ja taktikalises mõttes – õhutada igal võimalikul hetkel tõelist revolutsiooni, ning nägid kõvasti vaeva, et viia 1968. aasta mai sündmused üle piiri lakkamatuks revolutsiooniks, kus kollektiivne tegutsemine triumfeeriks hierarhilise ülemvõimu ja passiivse allumise üle igas valitsus-, tööstus- ja ühiskonnasektoris.

MIDA VÕIB REVOLUTSIOONILINE LIIKUMINE NÜÜD TEHA?
KÕIKE.
MIS SAAB SELLEST PARTEIDE JA AMETIÜHINGUTE KÄTES?
MITTE MIDAGI.
MIDA SEE TAOTLEB? KLASSIVABA ÜHISKONNA LOOMIST TÖÖLISNÕUKOGUDE VÕIMU LÄBI
Tööhõive haldusnõukogu[6]

Situatsionismi stardipositsioon
Situatsionistid kasvasid välja väikesest, kuid võimekast avangardse tegevuse keskusest Teise maailmasõja järgses Pariisis. Tegelikult oli SI juba kolmas faas kärarikkas rüseluses radikaalse avangardismi taastamise ümber pärast rahvusvahelise fašismi ja tööstusliku genotsiidiga naeruväärseks ja kohatuks muutunud sürrealismi allakäiku. Selle rüsina esimene etapp oli lettrism, mille rajas Rumeenia juut Isidore Isou, immigrant, kes saabus Pariisi aastal 1945 – ajal, mil väikekodanlaste šokeerimiseks mõeldud seosetu luule vulistamine kohvikutes pidi paistma võimatult kohatu. Kuid Isou eesmärk oli tõsine ning lettrismi juurdumisega sai selgeks, et radikaalne kriitika ja moodsa ühiskonna hukkamõist polnud pärast sõda sugugi vähem tähtsad kui enne seda, eriti arvestades, et sõja puhkemist võimaldanud poliitiline majandus oli säilinud. Täpsemalt oli lettrismi eesmärk naasta puhtama avangardistliku eituse juurde, mida oli esindanud dada enne kui selle negatiivsuse kriitiline mõjuvõim hilise sürrealismi maagilises mõtlemises ja hämus lahjendus.

Keskendudes heliluulele (sound poetry), kollaažile ja eksperimentaalsetele filmidele, kasutades popkultuuri meediat ja pildikeelt ning koondades noorte mässumeelset energiat, võeti sihikule väikekodanliku ühiskonna väärtushinnangud. 1950. aastate alguseks oli lettrism ligi tõmmanud hulga noori poeete ja kunstnikke, kes mõistsid dada-laadis radikalismi jätkamises rahuaja kasvava jõukuse ebatõenäolises kontekstis peituvat väljakutset. Mitmed, nende hulgas ka Serge Berna, Gil Wolman ja Guy Debord, võtsid väljakutset nii tõsiselt, et hakkasid dada kriitikat rakendama isegi lettrismile endale, leides selle lõpuks süüdi olevat soovis kindlustada endale turvaline nišš tarbeasjastunud kunsti turul. Aastal 1952 eraldusid nad koos teiste ultralettristidega ning rajasid liikumise Rahvusvaheline lettrism (Lettrist International, LI), taastades Isou radikaalsuse ja jättes nii Isou enda kui ülejäänud tagurliku seltskonna välja. LI algatas pika enesekriitikaprotsessi, mis viidi läbi eelkõige oma ajalehe Potlatch[7] mimeograafilistel lehekülgedel ja Belgia väljaandes Les Lévres Nuesviii, kus nad pühendusid dada põhimõttele loobuda kunstilisest tegevusest argielulisuse kasuks. Nad rõhutasid uuesti formaalse radikalismi ja sotsiaalse radikalismi erinevust ning võtsid endale ülesande leida kultuuriline tegevus, mis ei eksiks oma konkreetselt ülesandelt muuta elu.

Luule on ammendanud viimsegi oma välisest prestiižist. Esteetikast väljaspool seisneb see täielikult inimese võimus omaenda seikluste üle. Luulet loetakse inimeste nägudelt. Nii on ülioluline luua uusi nägusid. Luule väljendub linnades. Nii ehitame me uusi vapustavaid linnu. Uus ilu on SITUATSIOONI ilu, ehk ajutine ja elatud. (Potlatch 23)

Kõige elegantsemad intellektimängud ei tähenda meile midagi. Poliitiline majandus, armastus ja urbanism on vahendid, mille abil lahendada probleem, mis on eelkõige eetiline.

Miski ei vabanda elu, mis pole üleni kirglik.
Meie teame, kuidas seda saavutada. (Potlatch 11)

Urbanismist ja arhitektuurist, mis olid varasemate avangardistlike liikumisteix programmides jäänud kõrvaliseks, sai kiiresti LI peamine huvi. See sobis nende tungiva vajadusega kaotada loova tegevuse ja igapäevaelu lõhe. See viis ellu dadaistliku kunsti ületamise taotluse: kui kunst ületab oma piirid, levib see kõikidesse teistesse eluvaldkondadesse, avaldades seal tervistavat mõju. Ajal, mil ultralettristid taaspühendusid vahetule igapäevasele praktikale, oli urbanism suurim neile teadaolev valdkond, kus kunst ja disain võiksid ühineda ülimaks loovaks tegevuseks. Alguses oli unitaarne urbanism tähendanud konkreetselt urbanismi kui mahutit kogu kunstiloomele; „Kõigi kunstiliikide ning -tehnikate kui vahendite kasutamine ühtse miljöö loomiseks“ (SI, 22). Selle taotluse juured olid Arts and Crafts liikumises, juugendstiilis ja varases Bauhausis. Keskkonnakunstide ja igapäevaelu sisustamise totaalsus[10], loominguline ning vastupanuvõimeline funktsionalism, kujuteldav Bauhaus (Imaginist Bauhaus)[11], nagu Jorn lootusrikkalt väljendus. Kuid see huligaanne konstruktivism segunes sürrealismi romantilise vaimu jäänustega, ja unistas linnast kui lõuendist uut laadi kunstile ja uut laadi elule, uutes mõõtmetes kunst ja elu hõlmamas kogu ümbritsevat keskkonda loova uurimise ja mängu vaimu ning vahenditega. Nagu väljendas Ivan Chtcheglov suundanäitavas teoses „Uue urbanismi käsiraamat“ („Formulary for a New Urbanism“):

Arhitektuur on lihtsaim viis väljendada aega ja ruumi, nüansseerida reaalsust, sünnitada unelmaid. […] Arhitektuurist saab vahend olemasolevate aja ja ruumi kontseptsioonide muutmiseks. Sellest saab teadmiste ja tegutsemise vahend, […] käitumismustrite eksperiment täpselt sel otstarbel asutatud linnades, […] ülesäratava jõuga laetud hooned, sümboolsed ehitised kehastamas ihalusi, jõude ja toimunud, praegusi ning tulevasi sündmusi (SI 2).

Linna haaramine oma poeetilisse projekti tuli SI rajajatele loomulikult, kuna nad tegelesid sellega niigi juba suurel määral. Nagu on kirjas Debordi ja Jorni lüürilises détournement kirjutises „Mälestused“ („Mémoires“)[12], olid lettrismi algusaastad kui vasakkalda boheemlasromantika, mida need, kes seda kogesid, kunagi ei unustanud. See oli konkreetne, kompromissitu teismeline romantika, mis sai ankrukpaigaks kahekümnele aastale utoopilisele radikaalsusele. Ning Pariis oli selles romansis nii taust kui ka kõige säravaim kaasnäitleja. Linn oli oluline, sest elamine oli oluline, ning need, kellest hiljem said situatsionistid, tajusid teravamalt kui ülejäänud, kuivõrd linnakeskkond selle elamise võimalusi vormis.

Nad ei lähenenud neile teemadele kui professionaalid vaid kui töötud huligaanid, poeedid, armastajad, küünikud ja joodikud. Dérive – uitava vaatlemise viis, mille on nüüdseks oma praktikasse kaasanud loendamatu arv kunstnikke[13] ning loendamatud planeerimis- ja linnauuringute programmid oma õppetöösse[14] – polnud alguses midagi rohkemat kui surnud aeg ühest baarist teise vaaruvate päevavaraste käes. Ning psühhogeograafia, kunst ja teadus, mille nimi juba ainuüksi näib tõotavat inimlikku linliku võõrandumise kummutamist, tekkis ei millestki enamast kui tavalisest noorte rahulolematusest. „Meil on linnas igav!“ on Štšeglovi kirjutise ja sellega kogu situatsionistliku liikumise esimene lause. SI kui liikumise saavutus oli, et nad ei saanudki sellest tüdimusest üle ega lakanud kunagi linlikku ühiskonda selle eest vastutavaks pidamast.

Süüdistades oma tülpimuses linna, jõudsid nad järeldusele, et eraldatus on urbanismi poolt pealesurutud seisund ning urbanism vaatemängu osa, mis on mõeldud eraldatust tugevdama. See oli neid ümbritseva hilismodernistliku linnaehituse kriitika, alates esimestest rahvusvahelistest dérive’dest. Kaardistades potentsiaalset juhuslike kohtumiste ja üllatuslike sündmuste õhkkonda (ambience), märkasid nad kõikide võimaluste kadumist sedavõrd, kuidas Pariis alistus Corbusier’-stiilis moderniseerimisele.[15] Oma elu intensiivsemaid aastaid ümbritsevas ruumis aimasid nad ühiskonda, mis oli programmeeritud liikuma selle intensiivsuse tingimuste hävitamise suunas. Seda järeldas grupp autoreid artiklis „Siirdatud pilvelõhkujad” (“The Skyscrapers by the Roots”), ajakirja Potlatch 5. numbris:

Nii et selline siis ongi programm: elu igaveseks lahti lõigatud suletud sektoriteks, järelevalvega ühiskondadeks, vastupanu osutamise ja ootamatute kohtumiste võimalikkuse lõpp, masinlik allaandmine. (Potlatch 22)

Ning selle tähelepanekuga pühendus SI urbanismile kui revolutsioonilise avangardi jaoks sobilikule programmile.

Situatsionisliku urbanismi negatiivsus
Arhitektuuris ja linnakujunduse võimaluste osas või kunstniku ja arhitektina linnaruumis inimlikumaid sekkumisvõimalusi otsides on situatsionistide kirjutistel palju pakkuda. Situatsionistide laadis urbanism toob linnaruumi kujundamisesse inspireerivaid ideid mängust, juhusest, õhustikust, ootamatutest kohtumistest, liikumisest ja vabadusest. Näiteks mõned ideed, mis ilmusid Potlatchi 23. numbris, artiklis “Ratsionaalsed kaunistused Pariisi linnale” (“Rational Embellishments to the City of Paris”, oktoober 1955)[16]:

Tuletõrjeredelite kindla asetuse ja kaitsevõrede paigaldamisega avada Pariisi katused jalutuskäikudeks.

Või:

Varustada tänavalambid lülititega, et avalikkus saaks valgustust reguleerida.

Suurim mastaap, mille situatsionistlik loov planeerimine saavutas, oli Constanti suurejooneline Uue Paabeli (New Babylon) kujutlus, risoomne urbanistlik võrgustik. Constant oli koos Asger Jorniga see, kes COBRA/Imaginist Bauhaus seltskonnast SI rajamises osales. Ainus situatsionistlik struktuur, mis kunagi üldse ehitati, oli tema planeeritud ülimalt modulaarne ja kohandatav mustlaslaager, mille ta oli kavandanud SI asutamise puhul ühele kogukonnale Albas, Itaalias (Sadler 1999: 37). Kuid kõige käegakatsutavamaks situatsionistide ideede järgi konstrueeritud (või õigupoolest konstrueerimata) linnaühiskonna väljenduseks on loendamatud Uue Paabeli joonised, kaardid ja maketid: see on pigem elu- kui linnakujutlus, pigem linna kui linnavormi teooria. Kindlasti on see vaid üks võimalikke versioone, kuid Constanti visioon jäädvustab palju. See näeb olemasoleva linna ja maa kohale asetunud igatpidi kohandatavas linlikus infrastrukuuris liikuvaid psühhogeograafiliste eksperimentide ja eluviiside pidustusi, nagu situatsionistid neid eri paikades dérive’i kaudu kogesid ja oma ajakirjades mitme psühhogeograafilise kaardi ja raportiga jäädvustasid.[17] Ilma Constanti Uue Paabelita oleks need kaardid, raportid ja paar lüürilist ettepanekut ainsad tõendid situatsionistliku urbanismi olemasolust. Tänu Uuele Paabelile saab situatsionismi idee üheks nüüdisaja suurtest utoopilistest linnavisioonidest.[18]

Situatsionismi ideestik ja väljakutsed on ligi tõmmanud märkimisväärse hulga arhitektuuri- ja planeerimisbüroosid. Sadleri autoriteetse käsitluse “Situatsionistlik linn” (“The Situationist City”) kokkuvõttest leiab nendest hea ülevaate:

… situatsionism sadestus laialt ja hõredalt: mõjutusi said Team 10, Ralph Rumney näitus “Palace” ICAs aastal 1959; itaalia radikaalne disain; keskkonnakunsti ja häppeningide liikumine; Archigram, sealt Londoni Architectural Association, ja seega ka Richard Rogers, Bernard Tschumi, Nigel Coates ja NATO grupp; ja situatsionistiminevikuga ajaloolase briti T.J. Clarki kaudu isegi kunstiajaloo diskursus (Sadler 1999: 163).

Võiksin lisada veel selliseid nimesid nagu Lars Spuybroek[19], Chora[20] Raoul Bunschoteni juhatusel, kollektiiv An Architektur Berliinis{21}, Stephen Readi Spacelab Delftis[22], Stalker Roomas[23] ja Park Fiction Hamburgis[24]. Ja igal aastal tõmbab hulka uusi kunstnikke, disainereid ja tudengeid selle värvika, institutsioonidevastase, uut januneva ja maailma muuta tahtva seltskonna poole. Kui see oleks arhitektuuri või linnaehituse kutsealal tõsine võimalus, siis kes ei tahaks pühenduda maailma muutmisele, kasutades uusimaid psühhogeograafia rakendusi ja võtteid, mida Debord defineerib kui “teadust teadlikult või ebateadlikult korraldatud geograafilise keskkonna seadustest ja nende spetsiifilisest mõjust indiviidide emotsioonidele ja käitumisele” (SI 5)? Milline enesest lugupidav arhitekt või planeerija ei kinnitaks, et just seda teevad nad juba niikuinii?

Kuid viisakas seltskonnas säilib selline pidev või trendilaadne huvi SI ideede vastu, ehkki ei teata lõviosa situatsionistlikust tegevusest ega saavutustest, mida pole nähtud jooniste, kaartide või makettidena. Situatsionistid nimelt polnud oma eitustes sugugi järjekindlad – samamoodi nagu nad ütlesid lahti kunstist kui ebapiisavast vahendist oma revolutsiooni saavutamiseks ja lõpetasid üligraafiliste kollaažide või vastuoluliste filmide tegemise, jätsid nad hiljem samadel põhjustel maha ka loomingulise urbanistliku kunsti ning linnakujunduse. Ometi on liikumise pooldajad ja uurijad seda fakti puudutanud veel vähem kui nende kunsti hülgamist. On oluline märkida, et samamoodi nagu asjast huvitatud kunstnikele on tänapäeval tähtis teada, et nende osalt situatsionistidest inspireeritud kunst oleks situatsionistide päevil ilmselt nende poolt tagasi lükatud, peaks asjast huvitatud arhitektidele või urbanistidele selge olema, et eriti oma hilisemas faasis vastandub situatsionistlik linnateooria praktilisele projekteerimisele, mille poliitilis-majanduslikud põhialused jäävad puutumata.

On oluline näha, et kui situatsionistid (toona veel lettristid) kaasasid urbanismi oma avangardistlikku tegevusse, oli see nende jaoks väljapääs poeesiast uuendusliku tegevuse juurde. Vastav liikumine ilmneb nende järjestikustes ajakirjanumbrites ja rühmituse koosseisu muutumises läbi aastate, kuid algusest peale on see olnud teadlik. Pärast SI rajamist, ajal kui Constant töötas välja Uut Paabelit, keskendus Debord kontaktide loomisele teiste rühmituste ja teoreetikutega (näiteks grupiga Sotsialism või barbaarus, Socialisme ou Barbarie) ning SI analüüsi laiendamisele ja selle revolutsioonilise teooria teritamisele.xxv Tema kaasaja-analüüsi arenedes tekkis ühel hetkel urbanistliku kogemuse ja elu muutmise suundumuse vahele ületamatu lõhe ning esimene neist hüljati.

Unitaarse urbanismi ideed ja praktika olid situatsionistide jaoks kesksed juba Lettristliku Internatsionaali algusaastatest saati. Potlatchi veerud annavad alates 1954. aastast selget ja kõneosavat tunnistust selle avangardistliku programmi sünnist ja juurdumisest, ka esimesed viis L’Internationale Situationniste‘i numbrit dokumenteerivad situatsionistliku suuna arengujärku Constanti juhtimise all, mida iseloomustab tema konstruktiivne idealism. 1956. aasta mustlaslaagrist alguse saanud Constanti Uus Paabel kujutas endast situatsionistliku liikumise kolmemõõtmelist kehastust. 1958 rajasid Constant ja Debord Amsterdamis Unitaarse Urbanismi Büroo (Bureau of Unitary Urbanism). Nende Amsterdami deklaratsioon sätestab büroo tegevuskava ja alapunkt 4 urbanismi rolli selles: „SI minimaalne tegevuskava sisaldab katsetusi kõigi kujunduselementidega, mis peaks laienema ka unitaarsele urbanismile, ja nende elementidega seotud uute käitumiste uurimist“ (IS 2, IS 63). Alapunktis 5 leiame avalduse selle kohta, kuidas peaks mõistma urbanistlikku tegevust: „Unitaarse urbanismi definitsioon on keerukas ja lakkamatu tegevus, mis teadlikult taasloob inimese keskkonda, kasutades selleks kõigi valdkondade enim arenenud ideid“ (autori kursiiv).

Sarnaselt käsitles Debord unitaarset urbanismi oma kirjutises, mis on ehk üks SI rajamise võtmedokumente: „Ülevaade situatsioonide konstrueerimisest ja Situatsionistliku Internatsionaali liikumise organiseerumis- ja tegutsemistingimustest“ (Report on the Construction of Situations and on the International Situationist Tendency’s Conditions of Organization and Action, 1957). Kuid urbanismisuunda ei käsitleta seal tavapärasest erialavaatenurgast, vaid väga selgelt avangardistliku tegevuse ja dada-laadis enesekriitika traditsioonis. Liikumist urbanismi poole selgitatakse kui viimast sammu selginemise ja radikaliseerumise arenguprotsessis, mida peab järjepidevalt kordama. Debordi dokumendis tuleb linnakriitika ja loovuse roll situatsionistlikus tõlgenduses välja alles pärast pikka ja põhjalikku seletust grupi hoiakutest ja seisukohtadest kõigi eelnevate avangardi faaside suhtes ning pärast taaskordset radikaalset keeldumist kunstipraktikast. Arhitektuur ja urbanism ilmuvad siin vastustena avangardi kriitikale lettristliku kunstipraktika suhtes, valdkonnana „väljaspool“ kunsti, mida kunstnikud lõpuks nõutavad, et muuta igapäevast elu.

Kuid see polnud Constanti ja Debordi ainus huviobjekt. Pigem oli see üks kahest poolusest, mille vahelt püüelda „situatsioonide konstrueerimise“ ehk situatsionistliku praktika tegeliku mõistatusliku eesmärgi poole. Urbanism on oluline, sest annab võimaluse ehitada midagi veelgi lühiealisemat, inimese radikaalsele muutmisvõimalusele lähedasemat. Urbanismi missiooni on Debord „Ülevaates…“ sõnastanud kui „kahe keeruka teguri, elu materiaalse keskkonna ja sellest tõusvate ning seda radikaalselt muutvate käitumiste pideval omavahelisel suhtel põhinev süsteemne sekkumine“ (SI 22).[26] Radikaalse urbanismi praktilise väljundina määratleb ta kaks psühhogeograafilise uurimise põhilist viisi: „Tänapäeva linnakogumite aktiivne jälgimine ja hüpoteesi arendamine situatsionistliku linna struktuurist“ (23).

Neilt alustelt lähtuv kriitiline urbanistlik praktika pidi looma mitmesuguseid õhustikke (ambiances) ja looma ettemääramatute „situatsioonide“ võimalusi, millel oleks ühiskonda muutvat potentsiaali. Kuid vähemalt Debordi jaoks olid selle praktika tõelised väärtused ja potentsiaal veel tõestamata. Psühhogeograafilised uuringud ja sellel põhinev unitaarne planeerimisprogramm on aastal 1957 Debordi arvates ikka veel hüpoteesi katsetamise faasis:

Psühhogeograafia progress sõltub suurel määral oma jälgimismeetodite statistilisest laiendamisest, kuid ennekõike eksperimentidest, kus konkreetselt sekkutakse urbanismi. Kuni me pole jõudnud sellesse etappi, ei saa me psühhogeograafiliste avastuste objektiivses tõesuses kindlad olla. Kuid isegi kui need lahendused peaks osutuma valeks, oleks need valed lahendused sellest hoolimata tõelisele probleemile.

Probleemis (nimetatagu seda siis võõrandumiseks või vaatemängukapitalismiks) polnud situatsionistide jaoks kunagi kahtlust, kuid paariaastase katsetuste, oletuste ning peamiselt Debordi kriitilise analüüsi loomuliku arengu tulemusel selgus, et positiivne, konstruktiivne unitaarne urbanism oli ise samasugune vale lahendus. Debordi ja Constanti omavaheliste vaidluste tõttu lahkus Constant 1960. aastal SI-st. Samal aastal liitus Attila Kotanyi ning võttis üle tema koha Unitaarse urbanismi büroos, mis viidi Amsterdamist üle Brüsselisse. Algas intensiivne eriala ning SI eelneva tegevuse kriitika. Internationale Situationniste’i 6. number on liikumise kõige üksmeelsem dokument, kus väljendub situatsionismi kumuleerunud antiurbanistlik kriitika. Seal tuleb radikaalse ja revolutsioonilise kriitika juures taas kasutusele mõiste unitaarne urbanism (kasutan siinkohal väikest u-d). Tegu on psühhogeograafia teooria küpsusfaasiga, kus antud mõiste pole enam lihtsalt leiutis ettevõtmiste toetuseks, vaid täielik majanduspoliitiline teooria. Samal ajal tuleb kasutusse isegi mõiste „psühhogeograafiline materialism“, et rõhutada rõhuasetuse muutust ja esitada urbanistlik teooria, mis lõpetab senise kahtlase väärtusega planeerimistegevuse. 1961. aastal võtavad Konanyi ja Raoul selle mõtte oma uue „Unitaarse urbanismi büroo alusprogrammi“ („Elementary Program of the Bureau of Unitary Urbanism“) lähtealuseks. Teksti esimene lause annab teada: „L’urbanisme n’existe pas“. „Urbanismi pole olemas, see on vaid ideoloogia selle sõna marksistlikus mõttes“ (IS 214).

Otsustava 6. numbri toimetajaveerus demonstreerivad autorid tagasiulatuvat järjepidavust, mida nad konstruktiivse urbanismi hülgamises näevad, tsiteerides omaenda sõnu 3. väljaandest: „Situatsionistid on alati öelnud, et unitaarne urbanism pole urbanistlik doktriin vaid urbanismi kriitika““ (IS 203). Toimetuskolleegium väidab, et isegi väga kriitiline planeerimispraktika jääb antud poliitilis-majanduslikus arenguetapis lootusetult eraldiseisvaks, ükskõik kui avangardseid kavatsusi sel ka poleks. Kontseptsiooni tasandil võib see olla radikaalne, kuid paratamatult vaatemängu-majanduse piiridesse (olgu see siis professionaalne planeerimine või eksperimentaalne kunst) suletuna ei suuda see puudutada päriselu. Päriselu kui väärtus, kui sfäär, kui tahes ebamääraselt seda ka defineerima ei peaks, on oma olemuselt totaalne kõiki puudutav tervik, see ühtne, mida otsib unitaarne urbanism. Kuid eraldatuses pole püüetel taastada praktika ja elu terviklikkus mingeid väljavaateid ning urbanismi põhiline toimimissüsteem toodabki eraldatust. Seda võib pidada büroo lõpuaegadel Kotanyi ja Vaneigemi kirjutatud uue põhiprogrammi keskseks tõdemuseks:

Kogu linnaplaneerimist saab mõista ainult kui ühiskonna reklaami- ja survestusvälja, s.t. korraldatud osalust milleski, millest pole võimalik osa võtta.[27]

SI tegevuse viie aasta jooksul oli nende arusaam urbanismist läinud sügavuti ning analüüs keskkonda kujundavatest teguritest nihkunud vormiliselt ja esteetiliselt tasandilt vaatemängu tekke ja kontrolli tasandile, kus toimub tegelik tingimuste kujundamine. Nende huvi nihkus linnalt kui avali lõbustuspargilt kapitali käitumise suunas. Analüüsi käigus hakkasid nad urbanismi nägema vaatemängu ühe käena ning meediat teisena. „Alusprogrammis“ on kirjutatud:

Tänapäeva kapitalism, mis taandab kogu ühiskondliku elu vaatemänguks, on võimetu esitama ühtki teist vaatemängu peale meie endi võõrandumise. Urbanistlik unelm on selle meistriteos.

Raoul Vaneigem kirjutas sama väljaande artiklis „Kommentaarid urbanismi vastu“:

Kapitalistlikes ja „antikapitalistlikes“ ühiskondades täiendavad urbanism ja informatsioon teineteist; nad organiseerivad vaikust. (IS 232)

Arusaam linnaplaneerimise vaatemängu loovast funktsioonist juhatas sisse situatsionistliku projekti uue etapi – küpsusperioodi. Debord peab seda teiseks faasiks, mis algas 1962. aastal, pärast aastatel 1957–62 kestnud „kunstist ülesaamisele keskendunud“ esimest etappi.[28] Teisest vaatenurgast võiks aga esimeseks faasiks pidada SI-eelseid aastaid 1952–57, kui jätkus kunsti- ja planeerimistegevus, olgugi et kõva enesekriitika saatel. Küpsusfaas viib lõpule esimese kahe faasi aimdused ja eesmärgid, kuid eristub eelmistest kindla väitega, et urbanism nagu kunstki on osutunud võimetuks täitma SI põhiambitsiooni avangardse liikumisena – muuta elu selle radikaalses mõttes – ning seega peab sellest revolutsioonilise teooria ja vahetu aktsiooni kasuks loobuma. Perioodi kulminatsioon jõudis kätte mais 1968, mil oli võimalik uut hüpoteesi katsetada:

Et eksperimentaalse utoopia meetod tegelikkusele vastaks, peab see püüdma olla kõikehõlmav, see tähendab, selle rakendamine ei vii „uue urbanismini“, vaid uue elukasutuseni, uue muutustekogemuseni (IS 205).

Olles teadlik vaatemängulise tarbimisühiskonna loomusest, nihkus situatsionistide huvi konkreetselt situatsiooni loovalt keskkonnalt sellele, kuidas omakorda tekib situatsioone loov käitumine. Koos süveneva nägemusega radikaalsetest praktikatest jõuab ka situatsiooni mõiste küpsemale tasandile. Ebamäärane hulk võimalusi, mis varitsesid nurga taga tundmatus ümbruskonnas, koondavad täpselt ja eesmärgistatult oma revolutsioonilise potentsiaali. See on situatsioon samas tähenduses kui näiteks lauses: „Härra president, on tekkinud situatsioon.“ Hetk, mil erakorralised sündmused või teod on avanud konkreetse võimaluse radikaalseks muutuseks.

Sellise nägemusega oma missioonist võtab urbanistlik mõte ja tegevus endale uued ülesanded. Kui unitaarselt urbanistilt oodati varem „aktiivset tänapäevaste linnakogumite jälgimist ja hüpoteeside arendamist situatsionistliku linna struktuurist“ (23), vajab järjepidev praktika nüüd veidi teistsugust lähenemist. Nüüdisajal näiteks jälgida radikaalseid linnaruumimuutusi ja nende arenguid üle maailma ning tugineda teooriale ja selgitustööle muutuste suunas nii lähedal kui kaugel. Kotanyi ja Vaneigem kinnitavad, et uue keskuse ülesanne on selgitustöö, „eemaldumine linlikust vaatemängust“:

Meie esimene ülesanne on lasta inimestel lõpetada samastumine keskkonna ja käitumismallidega… Peame toetama usaldamatuse tõusu nende värviliste lasteaedade vastu, mida kujutavad endast uued magalalinnad nii idas kui läänes. Ainult ärkamine tõstatab küsimuse teadlikust linnamiljöö konstrueerimisest (IS 215).

Arusaam urbanismi pärisosast linnasüsteemis – kallutatus autonoomsete kogukondade ning demokraatlike vabatahtlike ühenduste enesehaldamise vastu -– oleneb urbanismi rolli mõistmisest vaatemängu tootmises. Sest urbanism pole vaid üks vaatemängulise kommunikatsiooni liike (vastuseta kommunikatsioon), vaid ka pinnas, millest vaatemäng tõuseb. Debord ja kolmanda faasi unitaarsete urbanistide nägemuses esindas linn üht etappi ajaloolises kapitaliseerimisprotsessis. See periood vastab umbkaudselt Lefebre’i linnaühiskonna faasile (urban society)[29], mida iseloomustab üldine linnastumine. Selles etapis jõuab tööstus geograafiliselt maksimaalsete laienemispiirideni, millele järgneb intensiivne piiridest edasiminek (kapitaliseerumine). Kuid linnastumise protsess iseenesest on tekitanud palju vastuolusid, mille peab lahendama uuel tasemel tootmine. Vastuolu tekib, kui ülimalt ekspluateeriva protsessiga kogunevad järjest suuremad rahvahulgad, keda tõhususe mõttes peab nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil üksteisest eraldama. Kui protsess on jõudnud selle etapini, hakkab kapitalistlik linnastumine automaatselt looma vaatemängu, lakkamatu tootmisega kaasnevat lisavajadust. Kui tahes abstraktne ja kergekaaluline selle vaatemängu võim ka ei tunduks, nõuab urbaniseerumise vastuolude füüsiline reaalsus alati, et vajalik eraldamine peab läbi viidama ka konkreetsel territooriumi jagamise tasandil:

167 Ühiskond, mis eemaldab geograafilise distantsi, toodab sisemist distantsi kui vaatemängulist eraldatust.

171 Kui kõiki kapitalismi tehnilisi jõude peab võtma eraldamisvahenditena, siis urbanismi puhul on tegemist nende tehniliste vahendite põhialusega, mis töötleb pinnase nende rakendamiseks parajaks.

172 Urbanism on klassivõimu kindlustamise lakkamatu protsessi nüüdisaegne kehastus: see kindlustab, et töölisted, keda linlikud tootmistingimused ohtlikult koondasid, laiali pihustatakse… (Spectacle)

Antud analüüsi kohaselt tähendab olla urbanismi vastu sama, mis olla „linna tootmisolustiku tõttu kokku kogunenud tööliste laialipihustamise“ vastu. Situatsionistide jaoks tähendas see ka veelgi otsesemalt pühendumist võitlusele selle pihustamise vastu nii teoorias kui praktikas, igal pool, kus võimalik. Teoreetiliselt on Debordi „Vaatemänguühiskond“ (Society of the Spectacle) ja Vaneigemi kergemalt haaratav „Noorele põlvkonnale kirjutatud traktaat elamisest“ (Treatise on Living for the Use of the Young Generation) katsed seletada eraldamise mehhanisme ja põhilisi vastupanustrateegiaid. Praktikas hakkas grupp uurima vahetu sekkumise võimalusi, sest see väljendab kõige paremini nende linnaanalüüsi ja linnateooriat, mis selleks ajaks oli eristamatu revolutsiooniteooriast.

Situatsionistid olid juba ammu jälginud vastupanuvõitlust üle maailma, eriti Alžeerias, kus parasjagu keesid mässajate ja prantsuse kolonistide vahelised linnalahingud. Samamoodi jälgisid nad rassivõitlust USA-s, keskendudes sündmustele, kus vastuhakk rassilisele diskrimineerimisele ühenduks vastuhakuga argielu ahistusele. ning Internationale Situationniste’i 10. numbris ilmus pikk artikkel „Vaatemängu-turumajanduse allakäik ja langus“ (The Decline and Fall of the Spectable-Market Economy) koos pressifotoga Los Angelese Wattsi piirkonna rüüstamisest ja põletamisest, allkirjaks „Urbanismi kriitika (Supermarket Los Angeleses, August 1965)“. Ja kui 1968. aastal tõusid kõigepealt tudengid ja seejärel töölised üles ja hakkasid koole ning tehaseid hõivama, nägid nad kõvasti vaeva, et olukorda mõistetaks kui ühte kõigist võimalikest viisidest lükata ümber valitsev status quo ning ühiskond (linnastunud, industrialiseerunud, kapitaliseerunud) spontaansete ühiste kokkulepetega ümber korraldada. Nad osalesid pressis ning nii päevastes kui õhtustes debattides Tööhõive haldusnõukogu foorumil, kust Sorbonne’i tudengite aktsioonid levisid üle kogu Prantsuse sotsiaalstruktuuri.[30] Nad kasutasid oma kontakte nii palju kui võimalik, et õhutada veel rohkemat majade hõivamist ja radikaalsemaid nõudmisi. Nad elasid läbi ajalooliselt haruldase võimaluse katsetada reaalsuses oma revolutsioonilise programmi hüpoteesi ning ühtlasi radikaalse, situatsionistliku urbanismi psühhogeograafia kriitilisemaid kui ka konstruktiivsemaid tulemusi. Sest kui teatud piir on kord ületatud, võib linnaehitus jälle muutuda usutavaks avangardistlikuks või kunstiliseks tegevuseks, olukorras, kus mitte-võõrandunud radikaalselt enesekindel ühiskond on korraldatud läbi demokraatlike töölisnõukogude.

Revolutsioonilises mõttes läbi kukkunud, oli 1968. aasta mai situatsionistliku liikumise kulminatsioon ja selle linnateooria viimane suurejooneline katsetamine. Lõppfaas aastast 1968 kuni 1972, mil Debord liikumise laiali saatis, möödus tulemusi analüüsides. Seda ülesannet ajalugu jätkab.

Kõigist ettevõtmistest, milles osaleme, huviga või huvita, on kobamine uue eluviisi järele ainus siiani erutav mõte. Esteetika ja teised suunad on osutunud selles osas selgelt sobimatuteks ja väärivad kõige karmimat hülgamist (Debord, “Introduction to a Critique of Urban Geography, 1955; SI 5).

Pouvoir au conseils ouvriers! (Võim töölisnõukogudele! Tänavagraffiti, mis omistati Situatsionistlikule Internatsionaalile, Pariis, mai ’68.)

Situatsionistlikud ajakirjad
Potlatch: Bulletin d’information du groupe français de l’Internationale lettrise 1954-1957, 1996. Paris: Éditions Allia.

Les Lèvres nues 1954/1958, 1998. Paris: Éditions Allia.

Internationale Situationniste 1958-1969, 1997. Paris: Librairie Artheme Fayard.

Knabb, Ken (toim, tlk) 1981.Situationist International Anthology. Berkeley: Bureau of Public Secrets.

Internetiallikad
Situationist International Text Library: http://library.nothingness.org/articles/SI/all/

Situationist International Online: http://www.cddc.vt.edu/sionline/

Notbored.org: http://www.notbored.org/SI.html

Autorikäsitlused
Chtcheglov, Ivan 2006. Écrits retrouvés. Paris: Éditions Allia.

Debord, Guy 2004. Mémoires. Structures portantes d’Asger Jorn. Paris: Éditions Allia.

Debord, Guy 1983. Society of the Spectacle. Detroit: Black & Red. Saadaval ka Internetis aadressil http://library.nothingness.org/articles/SI/en/pub_contents/4

Debord, Guy 1992. Commentary on the Society of the Spectacle. Paris: Gallimard.

Jorn, Asger 2001(1957). Pour la forme: Ébauche d’une méthodologie des arts. Paris: Éditions Allia.

Vaneigem, Raoul 1992 (1967). Traité du savoir-vivre a l’usage des jeunes génerations. Paris: Gallimard. Saadaval ka Internetis aadressil http://arikel.free.fr/aides/vaneigem/

Vienet, René 1992 (1968). Enragés and Situationists in the Occupation Movement, France, May ’68 Tlk Richard Parry, Helen Potter. New York: Autonomedia.

Situatsionistliku Internatsionaali kohta
Baumeister, Biene & Zwi Negator 2005. Situationistiche Revolutionstheorie, Stuttgart: Schmetterling Verlag.

Dumontier, Pascal 1990. Les situationnistes et mai ’68 : théories et pratique de la révolution (1966-1972). Paris: Gérard Lebovici (coll. Champs libres).

Donné, Boris 2004. Pour Mémoires: un essai d’élucidation des mémoires de Guy Debord. Paris: Éditions Allia.

Marcus, Greil1990. Lipstick Traces: A Secret History of the Twentieth Century. Cambridge: Harvard University Press.

Sadler, Simon 1999. The Situationist City. Cambridge: MIT Press.

Wigley, Mark 1999. Constant’s New Babylon: The Hyperarchitecture of Desire. Rotterdam: 010 Publishers.

[[8]] Tervikuna taasilmunud kui Les Lèvres nues 1954/1958. Paris: Éditions Allia, 1998[[8]]

[[9]] Futuristidest tegeles sellega Sant’Elia, vt “Futuristliku arhitektuuri manifesti“ (1914), http://www.unknown.nu/futurism/architecture.html; dadaistidest Johannes Baader oma Plasto-Dio-Dada-Drama‘ga (1920), http://members.chello.nl/j.seegers1/dada_files/baader_plasto.html; ning dada kõrval Kurt Schwitters oma lõputu Merzbau‘ga (1920-36)[[9]]

[[18]]Mark Wigley 1999. aastal ilmunud raamat „Constant’s New Babylon: The Hyper-Architecture of Desire“ on kõige põhjalikum Constanti monograafia[18]]

[[21]] http://www.anarchitektur.com/; vt ka nende Camp for Oppositional Architecture (2004,2006), http://www.oppositionalarchitecture.com[[21]]

[[25]] Seni on situatsionistide revolutsiooniteooriat kõige põhjalikumalt käsitlenud Pascal Dumontier teoses „Les situationnistes et mai ’68 : théories et pratique de la révolution (1966-1972)“ (Paris: Gérard Lebovici (coll. Champs libres), 1990) ning Biene Baumeister ja Zwi Negator raamatus „Situationistiche Revolutionstheorie“ (Stuttgart: Schmetterling Verlag, 2005)[[25]]

   (↵ returns to text)
  1. Mõelge kuulsale Bushi abi kommentaarile aastal 2004, kus ta väljendas Ron Suskindile ülimat põlgust “reaalsusel baseeruva kogukonna” vastu: Suskind, Ron. “Faith, Certainty and the Presidency of George W. Bush“, The New York Times Magazine, 200410-17
  2. Eyal Weizman “The Art of War”, Frieze Magazine, mai 2006, http://www.frieze.com/magazine.asp; Iisraeli kaitsejõudude otsusest kasutada Guy Debordi, et teoretiseerida linnas toimuva sõjalise tegevuse üle okupeeritud territooriumitel
  3. “L’étage suivante”, Internationale Situationniste No. 7, Paris: 1962, lk 47; samuti IS, lk 287
  4. Guy Debord, “Sick Planet”, 1971, http://piratecinema.org/textz/guy_debord_the_sick_planet.html; kui pole teisiti tähistatud, on tõlked autori omad
  5. Debord, “Introduction to a Critique of Urban Geography”, (SI 6)
  6. Tekst plakatilt, mida 1968. aasta mais trükkis ja levitas situatsionistidest mõjutatud Tööhõive haldusnõukogu (Viénet 84)
  7. Tervikuna taasilmunud kui Potlatch 1954/1957.Paris: Éditions Allia, 1996.
  8. SI seoseid kunsti- ja disainiajalooga käsitlen lähemalt tõlkeartiklis ‘“Form and Structure” Reframed: a New “On the Cult of the New in our Century”’ almanahhis Crayon 5, toim Andrew Levy ja Roberto Harisson, New York, ilmub kevadel 2008
  9. Jorni rahvusvahelise Kujuteldava Bauhausi liikumise disaini- ja arhitektuurikäsitluse kohta vt Asger Jorn, Pour la forme: Ébauche d’une méthodologie des arts (1957). Sellel kogumikul põhineb ka eelmises viited mainitud artikkel
  10. Vt ka Boris Donné klassikaks saanud tõlgendust Pour Mémoires: un essai d’élucidation des mémoires de Guy Debord, by Boris Donné. Kõrvuti Greil Marcuse teosega „Lipstick Traces: A Secret History of the 20th Century“ on see suurepärane sissejuhatus situatsionismi arengulukku
  11. Suurepärane ülevaade triivimisel põhinevast kunstipraktikast on Francesco Careri teos „Walkscapes: Walking as an Aesthetic Practice“ (Barcelona: Ediciones Gili, 2005)
  12. Näiteks võib tuua 2006. aastal Delfti Tehnikaülikooli ja Rooma Stalkeri korraldatud Madridi workshop‘i esimese päeva kava http://www.bk.tudelft.nl/live/pagina.jsp?id=f67525b5-a5e3-44bb-bd84-897818034e62&lang=en (vaadatud 16.1.08)
  13. Situatsionismieelse Corbusier‘ hukkamõistu kohta vt nt “Les gratte-ciel par les racines” ajakirja Potlatch 5. numbris (Potlach 21-22)
  14. “Projet d’embellissements rationels de la ville de Paris”, Potlatch No. 23, 13. oktoober 1955 (Potlatch 110-111)
  15. Vt Ivan Chtcheglov “Introduction au continent contrescarpe” aastast 1954 (Écrits 30-31) või Ralph Rumney “Psychogeographic Map of Venice” aastast 1957 (Sadler 79) või Abdelhafid Khatibi “Essai de description psychogéographique des Halles”, IS #2 1958 (IS 45), või Debord‘i kaardid “Psychogeographic Guide to Paris” (1956) ja “Naked City: Illustration of the Hypothesis of Moving Plates in Psychogéography” (1957)
  16. Täpsemalt tema ParisBrain planeeringu La Defense’i: http://www.noxarch.com/flash_content/flash_content.html. Vt ka Las Spuybroek, NOX: Machining Architecture, London: Thames and Hudson, 2004
  17. http://www.chora.org/1990/chora%20xiamen.html; ka Chora and Raoul Bunschoten, Urban Flotsam, Uitgeverij: 010 Publishers, 2000
  18. http://www.spacelab.tudelft.nl/
  19. http://www.stalkerlab.it/
  20. Kui pidada neid planeerimisbürooks, mis oleks õigustatud: http://www.parkfiction.org/
  21. Ken Knabbi tõlkes, mis ilmus kogumikus „Situationist International Anthology“, on mitmed olulised lõigud lühendamise huvides välja jäetud. Terviktekst on kättesaadav Situationist International Online’i koduleheküljel http://www.cddc.vt.edu/sionline/si/report.html
  22. Attila Kotanyi, Raoul Vaneigem, “Basic Program of the Bureau of Unitary Urbanism” kogumikus Situationist International Anthology, toimetanud ja tõlkinud Ken Knabb, Berkeley: Bureau of Public Secrets, 1981. (Originaalis Internationale Situationniste No. 6, Paris: 1961.)
  23. See selgub Debordi teksti “La question de l’organization pour l’I.S.” avalõigus (1968); IS 680-681
  24. Vt Henri Lefebvre, The Urban Revolution, ptk 1, tlk Robert Bononno, Minneapolis: University of Minnesota Press, 2003
  25. Situatsionistide rolli 1968. mai sündmustes on kaasaegsetest situatsionistidest käsitlenud Vienet tekstis Enragés and Situationists in the Occupation Movement, France, May ’68