uurimusi arhitektuurist ja teooriast
investigations on architecture and theory

Nagu arhitektuurist tantsida

 

Popmuusik Elvis Costello ei osanud ilmselt aimata, et tema muusika arvustamist ilmestavat võrdlust „muusikast kirjutada on nagu arhitektuurist tantsida” peetakse kohaseks ka fraasis nimetatud teises valdkonnas, mis ehk võrdluse sünnihetkel oli vaid käepärane võimalus esmasele väitele jõudu juurde anda.

Käibefraasist alustamine asetab meid muidugi ebamugavale ülearutatud teemade maastikule, millelt võrsuvad küsimused on suurest tähelepanust kahvatuks pleekinud. Aga me ei lase sel ennast häirida, oleme loovtöötajad, oleme harjunud manööverdama igapäevase vahel, sissetallatud radu risti ületama, leidma rutiinsest uusi kihistusi. Oleme arhitektid, kuid mitte sõnulseletamatud vaikivad geeniused, vaid loova tööriista – mõistuse – oskuslikud käsitsejad.

Arhitektuuri kolme mõõdet esitatakse tihti kahes – jooniste, skeemidena – või hoopis täht tähe järel tekstina. Arhitektide mõtted ruumist teisenevad sõnadeks, piltideks, visanditeks, renderiteks, žestideks, heliks, filmiks, tunneteks, aistinguteks. Osa läheb tõlkes kaduma, kuid teise osa võidame eksitustest juurde. Mõtleme ühtaegu nii täpselt kui ka üldiselt, kummaski lõplikku põhjalikkust saavutamata, kuid kurnates nende samaaegsusest uut ja eripärast. Visandame, sest ka visand ei ole täpne ega üldine, selles ei ole lõpetatust ega detaile, see on mõtte kvantseisund, värelemas meie silme ees ja meie peas. Läbimõeldus on samaväärne läbimõtlematusega ning me ei eelista üht teisele, me näeme joones määrajat, piirajat ja sätestajat samavõrra kui lõhestajat ja kiirgajat. Me vormistame kaost ja vormime norme, vormime nii, nagu normid ette näevad, või vormime ise uued normid. Me seisame silmitsi piirangutega, kuid suuname vastandumise jõu leidlikkuse koreograafiasse ja loome vormilise elegantsuse paindumatute reeglitega platsil. Me vastame tabelina esitatud ülesannetele ruumilise ideega ja tõlgime selle teostajale – kalluritäie betooniga saabuvale ehitajale. Vastvalminud ruumis kontrollime tõlkimise tulemusi ning võrdleme, kas esialgses skeemis visandatu peegeldub reaalsuses. Oleme harjunud hüplema mõõtkavade, mõõdete, telgede ja lõigete vahel niisamuti nagu ruumi väljendavate meediumite vahel.

Arhitektuurist kirjutada on sama loomulik kui muusikast tantsida.

Aet Ader & Kadri Klementi
peatoimetajad